Taanlasest fotograaf Peter Rask on oma rännakutega jõudnud Tallinna. Ta on enda jaoks avastanud öise tänavaelu ja uduse miljöö. Kuidas ta oma stiili avastas ja mis ta tänavafotograafiast arvab, saab teada järgnevas intervjuus.

Kuidas avastasid enda jaoks tänavafotograafia?

Mu isa oli fotograafiast väga huvitatud ja mäletan, et ta kandis oma kaamerat tihti kaasas, kui ma laps olin. Samuti mu vanem vend alustas tänavafotograafia jäädvustamist kümmekond aastat tagasi ja ta on alati mind võlunud oma fotostiiliga. Samas ma ei tundnud kunagi vajadust sinna poole püüelda. See aga muutus, kui reisisin 2017. aastal Indiasse ja vend laenas mulle Fuji X100T kaamerat. Sel reisil mõistsin, et mul on siiski tugev seos fotograafiaga, mis ootab nii-öelda avastamist. Nii siis alustasin sellest, et tegin suvalisi puhkuse pilte inimestest, keda nägin tänavatel ja see tekitas tänavafotograafia mõiste vastu suurt huvi.

Mida sinu jaoks tänavafotograafia üldse tähendab?

Minu jaoks on tänavatel jalutamine ja piltide tegemine nagu teraapia. Kombinatsioon värskest õhust, treeningust ja võimalusest jäädvustada kindel stseen paneb mind hetkeks kõik muu unustama. See on aktiivne viis väljendada oma loomingulist külge, mis teeb pea tühjaks. Vahel, kui olen väljas pildistamas unustan isegi oma põhivajadused, näiteks juua või süüa.

Pildistad enamasti öösiti või vähese valgusega. Kuidas selle stiilini jõudsid? Kas see nõuab sinult ka rohkem tehnilisi oskusi?

Tegelikult meeldib mulle igasuguse valgusega pildistada. Mulle meeldib pildistada siluette, varje, päikeseloojangut, peegeldusi ja naljakaid karaktereid. See sõltub aga sellest, kus ma parasjagu olen, mis aastaaeg parasjagu on ja mis kellaaeg on. Mul polnud oma kindlat stiili, kuni selle hetkeni, mil 2019. aasta detsembris läksin oma tüdruksõbraga neljakuulisele reisile Aasiasse. Ühel õhtul tabas mind väike mägilinn Põhja-Vietnamis üllatusena. Olime terve päeva mägedes matkanud ja jõudsime ühte väiksesse külla, kus saime süüa ja jalgu puhata. Linn oli kaetud paksu uduga, mis iga 15 minuti tagant lahti rullus ja vaheldus neoontuledega ehk need tänavatuled ja udu panid tundma nagu me oleks osa „Blade runneri“ filmist. Mul vajus suu lahti. Ma täielikult eirasin seda, et mu jalad valutavad ning ma ei suutnud pildistamist lõpetada. Pärast kahte tundi pildistamist said akud tühjaks, aga ma teadsin, et olin tunnistajaks millelegi unikaalsele ja erilisele ning see sai dokumenteeritud mu kaamerasse.

Ma arvan, et see kogemus oli pöördepunkt oma stiili leidmisel, mida mulle tänaseni meeldib teha. Minu arvates on ööfotograafia eriliselt ilus, emotsionaalne ja müstiline. See osa fotograafiast väärib palju suuremat tähelepanu ja tunnustust. Ma ei ütleks, et õhtul või öösel pildistamine nõuab palju teadmisi, vaja on tähelepanu pöörata ainult mõnele asjale. Keskendun enamasti säriajale ja ISOle (pildisensori tundlikkusele). Tavaliselt on ava võimalikult suur – f1.2 kuni f2.0. Säriaja sean vahemikku 125 kuni 250 sekundit ja ISO vahemikku 1600-2500. Õhtuti pildistamine vajab siiski kindlat kätt. Ma kipun oma pilte väga palju ette planeerima ja selle muutmiseks pole tihti palju ruumi, kui soovin ägedat öist kaadrit.

Kes või mis on sind fotoalaselt enim mõjutanud?

Ma kipun tegelikult inspiratsiooni leidma paljudelt inimestelt. Samas ma ei ütleks, et mul oleks mentor või kindel suund, kuhu poole fotograafias liikuda. Mulle väga meeldivad erinevad žanrid ja stiilid. Muidugi on ka fotograafe, keda ma imetlen. Mul on nõrkus kinematograafilise fotograafia stiili vastu. Ma armastan väga Oliver Takáči (@olivertakac) töid. Ta valdab väga hästi sellist öist filmilikku meeleolu fotograafias. Mu vend Jonas (@jonas.rask) on ka mind alati inspireerinud. Tal on hämmastav silm sümmeetrilise minimalismi märkamiseks. Samuti on New Yorkis palju andekaid fotograafe, nt Billy Dinh (@billydee), Nikolas Miller (@nickmillers) ja Alexander Zalokar (@a_l_x_ender). Üks lemmikutest on ka selline äge kutt Portugalist nagu Henri Prestes (@henrifilm). Ma leidsin ta umbes neli kuud tagasi ja tema stiil on midagi, mida ma väga imetlen ja saan sellest inspiratsiooni. Eks pilditegemisele aitab kaasa ka koht, kus on enamikel päevadel aastas udused ilmad.

Sa oled pildistanud maailma eri paigus. Kus on olnud kõige põnevam tänavafotograafiat harrastada? On sul ka mõni lemmikkoht välja kujunenud?

Raske on lemmikut valida, aga ma pean ütlema, et India on koht, kuhu meeleldi tagasi läheks. Kui mul oleks ainult olnud 2017. aastal sellised teadmised nagu täna, siis oleks India kindlasti esikohal. Rio de Janeiro oli samuti väga ilus koht pildistamiseks ja muidugi Vietnam võttis sõnatuks. Mul on mõned kohad, kuhu sooviksin veel minna, näiteks Tokyo, New York ja Portugal. Ideaalis oleks see koht, kus ilmad oleksid vahelduvad ning pilvelõhkujad vahelduksid neoonvalguse ja vihmavarjudega. Seal tunneks ma end koduselt.

Kuidas sa jõudsid Eestisse pildistama? Mis sa arvad, kas Eestis on piisavalt kohti pildistamiseks või on see pigem ühetaoline?

Mu tüdruksõber on eestlane ja me otsustasime siia püsivamalt elama jääda eelmisel aastal. Mulle väga meeldib Tallinn ja see linn avaldas mulle muljet mitmel tasandil. Ma ei teadnud Baltikumist suurt midagi enne, kui ma siia esimest korda 2016. aastal tulin ja olin väga üllatunud teie toidu, kultuuri ja selle üle, mida üldse Tallinnal pakkuda on. Tallinna tänavatel pildistamine võib olla keeruline ja ma olen veetnud mitu tundi spetsiaalsete kohtade ja võttenurkade otsimiseks. Ma ei ütleks, et siin on igav, aga kindlasti on see väljakutseid pakkuv. Lõpuks ma usun, et kõik sõltub sellest, millist emotsiooni soovid jäädvustada ja milliseid stsenaariume suudad tabada. Ma arvan, et on oluline proovida tõsta esile Tallinna ja selle elanike igapäevast ilu ning muuta tavaline millekski ainulaadseks ja eriliseks. Vähemalt on see miski, mida ma proovin jäädvustada oma piltidega.

On sul mingi kindel töövõte mõttes, kui lähed tänavale või sa lihtsalt nii-öelda jalutad ringi ja vaatad, mis silma jääb?

Nagu öeldud, Tallinna võib olla raske tabada. See pole nii suur linn ja inimesed pigem märkavad sind, kui sa pildistad, seega seda üllatusmomenti, mis teeb pildi paremaks, on raske siin saavutada. Mul on alati midagi mõttes, kui ma välja lähen. Suvel on kergem tavapärast tänavafotot teha, kuna rahvast liigub rohkem ja päike võimaldab tekitada anonüümsust, ilusaid varje ja siluette. Samas talvel olen ma väga ilmadest sõltuv. Väljas peaks olema vihma, udu või lund, kui ma tahan pildistama minna. Ma armastan vihmavarje, kaabusid ja vanemaid inimesi. Kui ma näen kaabuga meest, võin ma vabalt teda natuke jälitada, mis võib mõnele küll kahtlane tunduda, aga lihtsalt nendes kaabudes on midagi, mis teeb pildi niivõrd palju huvitavamaks minu meelest.

Candid (subjekti enese teadmata pildistamine) või lavastatud foto – kumba eelistad? Miks? 

Mulle meeldib rohkem candid foto. Ma arvan, et selles küsimuses on mitu kihti, aga mulle meeldib see juhuslikkus pildistamisel. Üks ilusamaid asju tänavafotograafia juures on see autentsus. Küll aga olen vahel oma tüdruksõbrale andnud vihmavarju, kui olen näinud head kaadrit, aga seal pole olnud piisavalt inimesi, et kaader töötaks. Seega vaheldub see tavapärase tänavapildiga, aga see pole täielikult lavastatud. Mulle väga meeldiks teha rohkem portreesid ja nii-öelda lavastatud kaadreid, mis oleksid väga emotsionaalsed. Selle vastu on mul huvi viimase poole aasta jooksul kasvanud ja ma loodan, et ma saan seda proovida lähitulevikus.

Kuidas sa tavaliselt oma pilte töötled?

See oleneb väga sellest, mida ma tahan väljendada. Ma kasutan ainult Snapseedi mobiilirakendust, et pilte töödelda. Mõnikord kasutan ka Lightroomi suuremate trükiste jaoks, kus pilt peaks eriti terav olema. Samas olen ka pisut laisk selles osas, mis puudutab töötlemist. Mul on küll kindel pilt silme ees, kui ma töötlen ja see varieerub, alates sellest kas ma lisan teravust või mängin valge tasakaalu ja valgusega. Samas ma kunagi ei peta vaatajat. Kunagi ei ole ma lisanud juurde asju, mis pole juba pildil olemas. Minu arvates Photoshopi kasutamine ei ole minu jaoks päris fotograafia. Siis muutub ta juba digitaalseks kunstiks, millel pole küll midagi viga, aga ma lihtsalt ei iseloomustaks seda kui päris tänavafotograafiat.

Millist tehnikat sa kasutad? Kas sa arvad, et tehnika mängib olulist rolli pilditegemisel?

Ma kasutan Fujifilmi tehnikat, nimelt Fuji XT2 ja mul on kolm objektiivi: 23mm f2, 50mm f2 ja 56mm f1.2. Ühtlasi on mul veel Fuji X100V kaamera. Ma kindlasti ei arva, et tehnika on oluline, kui tahad häid pilte teha. Minu arvates on kõige olulisem enda kaamerat tundma õppida, kuidas see töötab ja milleks võimeline on. Kui sa seda juba tead, siis oled juba teadlik mida kaamera teha ei oska ja seeläbi teha kõike, mis sinu vajadustega sobitub. Enamik fotokaameraid teevad täna suurepärase kvaliteediga fotosid, isegi mobiiltelefonid on muutunud hämmastavateks kaamerateks. Hea näide sellest, et sinu tehnika ei määra sinu suutlikkust teha suurepäraseid pilte on näiteks selline tegelane nagu @hojjathamidi. Ta kasutab pildistamiseks ainult IPhone telefoni ja tema pildid on minu arvates lihtsalt suurepärased.

On sul mõni hea näpunäide kuidas saada paremaks tänavafotograafiks?

Ma arvan, et sa pead jalutama jalutamise pärast ja pildistama pildistamise pärast. Pildista kõike, mis tundub huvitav. Eksperimenteeri ja lõbutse samal ajal. Fotograafiat saab tegelikult ainult õppida praktiseerides. Paljud inimesed pettuvad, kui ei suuda oma stiili leida. Mul olid samuti sellised mõtted. Ma arvan, et oma tee leidmine võtab aega. Minu stiil on kahtlemata udune ööfotograafia. Ma soovin, et Tallinnas oleks udust ilma rohkem kui 2 päeva aastas.

Kas saaksid palun ühe oma foto saamise lugu rääkida.

Selle pildi tegin ma 2018. aastal Helsingis. See võtab justkui kokku selle, mida ma tänavafotograafia puhul armastan. Sel ajal ma veel eksperimenteerisin palju ja see on üks äge hetk, mida ma mäletan – trepikoja all seinal olev seinamaaling ja juhuslikult kaadrisse hüppav objekt ja sellele lisaks ideaalsed must-valged jooned. Ma seisin seal päris tükk aega ja mõtlesin kuidas huvitavat võttenurka jäädvustada ja siis järsku tuli see mees kaadrisse ja ma suutsin selle pildile püüda. See foto ei saanud küll väga palju tähelepanu Instagrammis, aga see ajastus ja see kokkulangevus siiani paelub mind.

Rohkem Peteri töid saad näha Instagrammist.