Airi Leon on MTÜ Eesti tänavafotograafia eestvedaja ning tänavafotogrupi looja. Samuti teeb ta fotokoolitusi, korraldab fotojalutuskäike ja arendab nutifotograafiat Eestis.
ENGLISH BELOW
Saame Airi ja tema tegemistega lähemalt tuttavaks ning arutleme tänavafoto ja fotode formaadi üle.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Seda hetke, kui ma enda jaoks teadvustasin, et tänavafotograafia mind kõnetab, mäletan hästi. Oleks justkui leidnud vastuse kaua otsitud küsimusele. Mulle on alati meeldinud pildistada inimesi, nii et nad ei märkaks mind. Mulle meeldib jälgida ümbritsevat elu ja mõtiskleda ja kaamera annab mulle võimaluse need hetked peatada ja talletada. Hiljem pilte uurides avastan tihti detaile, mida kohe ei märganud. Eks alateadlikult olin selliseid pilte ka tänavatel jahtinud ja enda Facebooki lehelt leian aastast 2009 juba algelist tänavafotograafiat.
2016. aastal jõudsin selleni, et hakkasin otsima infot tänavafotograafia kohta ja see maailm tõmbas mind täiesti endasse. Lõpuks loksus minu jaoks kõik paika ning sain enda fotograafia harrastusele täiesti uue sihi. Sellel hetkel oli juba mujal maailmas tänavafotograafia populaarsus kasvamas, aga tegijaid pigem vähem kui rohkem.
Eestis ma ei teadnud kedagi, kes seda teemat väga tõsiselt võtaks ja sellel põhjusel olin sunnitud ohjad enda kätte haarama, et leida mõttekaaslasi. Pikalt mõtlemata tegin Facebooki tänavafotograafia nimelise grupi, et leida mõttekaaslasi, jagada tehtud töid ning õppida ja saada paremaks.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?
Minu jaoks on tänavafotograafia suurem tähendus kui pilt ja enese loominguline väljendus. Minu soov pilte tehes on talletada ajaloolist pärandit tulevastele põlvedele, sest ise väga naudin vanade fotode vaatamist. Piltidel on imeline võime meenutada hetki enda elust, ilma et piltidel oleksin mina või minu lähedased. Ajastule omased detailid räägivad sellel hetkel elanud inimestele sarnast lugu ja nii elustavad ka võõrad fotod mälestusi. Nüüd, kus olen tänavatel elu jäädvustanud rohkem kui 10 aastat, tajun üha enam, et kõik see, mis pildi tegemise hetkel tundub tavapärane ja võibolla isegi natuke igav, võib omanda aja möödudes hoopis teise kvaliteedi.
Teine oluline põhjus on kindlasti see, et tänaval pildistamine ei ole sugugi mugav ja see nõuab teatud julgust. See tunne, kui suudan ebamugavusest võitu saada ja jäädvustada hetki, mis kõnetavad inimesi, on kindlasti üks oluline motivaator.
Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul mingeid eeskujusid?
Lapsena ma võisin üha uuesti ja uuesti vaadata perefotosid nii albumites kui slaididel. Sellest ei saanud mul kunagi küll. Siit ka vist põhjus, miks vanema ajastu fotograafid mind enim kõnetavad ja nende looming kindlasti ka mind tugevalt suunanud. Esimene teejuht tänavafoto teemal oli Henri Cartier-Bresson ja teised sama ajastu vanameistrid. Cartier-Bresson on mulle õpetanud fotokompositsiooni tähtsust ja hetke tajumist ning pildile püüdmist. Fotograafia kujunemise lugu tervikuna on minu jaoks väga põnev.
Maailmas on väga palju inspireerivaid loojaid ning aastate jooksul olen palju ahminud erinevate fotograafide loomingut. Kindlasti olen ka püüdnud matkida ning katsetada, kuid usun, et tänaseks on minu fotograafia minu näoga kuigi teatud mõjutused eeskujudest on kindlasti olemas.
Kuidas jõudsid fotoalaste koolituste tegemiseni? Mis on peamine, mida sa tulevastele fotograafidele õpetad?
Arvan, et armastus fotograafia vastu viis mind selleni ja see, et ise pidin päris pika tee enne läbima kui minust fotograaf sai. Soov toetada neid, kes soovivad tegeleda fotograafiaga ning aidata neil jõuda oma unistuseni lühemat teed pidi.
Need kolm aastat, mil fotograafiat olen õpetanud, on mulle endale nii palju olulisi ja uusi teadmisi juurde andnud. Ütlus – kui soovid midagi selgeks saada, siis tuleb teisi õpetada – on 100% õige. Ma naudin väga õpetamist ja lisaks olen selle aja vältel ise nii palju tehniliselt ja loominguliselt paremaks saanud.
Olen enda koolitustel pigem mentori rollis, püüan jagada enda vaimustust ja armastust fotograafia vastu ja näidata õpilastele seda põnevust, mida ise sellel teemal kogen. Kuna minu koolitusgrupid on väiksed, siis võtan arvesse kõigi õpilaste varasemaid teadmisi ja kogemusi ning püüan leida üles nende nõrgad kohad. Alati jätan õpilastele võimaluse ka peale koolituse lõppemist muredega enda poole pöörduda.
Ma pean väga oluliseks fotograafia juures loomingulist osa ning leian, et tehnilised oskused ei tee inimesest fotograafi vaid loominguline oskus. Selle pärast sisaldavad minu koolitused alati olulises osas loomingulise külje arendamiseks vajalike teadmisi.
Kui palju sa tänavale pildistama jõuad?
Kui telefoniga pildistamine arvesse ei lähe, siis mõned korrad kuus püüan ennast kaameraga linnapeale ajada. Soojal ajal kindlasti tihedamini kui külmal ja pimedal ajal. Muidu klõpsan iga päev vast mõne pildi linnakeskkonnas.
Kas sul on ka mõni lemmik pildistamise koht välja kujunenud?
Kuidagi vist on juhtunud nii, et Põhja-Tallinn ja Balti jaama kant on minu jaoks enim pildistatud koht.
Keskendud pildistades pigem inimesele kui indiviidile. Kui keeruline see protsess Eestis ikkagi on? Kuidas inimesed on sellesse suhtunud?
Kindlasti on keeruline, arvestades, et ma pigem lähedalt kui kaugelt püüan pilti teha. Ma ei pea õigeks varjatult pildistamist või teleobjektiivi kasutamist tänavafotograafias.
Minu jaoks teeb pildistamise lihtsamaks kui olen pidevas liikumises. Jalutan mööda tänavaid ja kui midagi märkan, siis teen pilti. Ma püüan vältida inimestega silmkontakti, sest see tekitab olukorra, kus inimene satub segadusse. Mõni arvab, et peab siis reageerima. Eesti inimene üldjuhul ei ütle midagi, aga silmis on näha küsimust, enamasti aitab siin lahke naeratus. Kui aga liigun edasi ja silmkontakti ei saavuta, siis ta unustab selle hetke ning jätkab oma tegemisi.
Enamasti küsitakse, et miks ma ei selgita inimestele või ei küsi luba pildistamiseks, põhjus on siin lihtne – kui ma peaks iga inimesega hakkama suhtlema, siis jääks palju pilte tegemata ja ajakulu ühe pildi tegemisele (mis võib-olla isegi ei õnnestunud) on liiga suur. Seadus on õnneks siin minu poolt ning ei kohusta mind luba küsima, kui pildistada avalikus ruumis tänavafotot.
Pildistad palju ka reisides. Saad ehk teistele ka kirjeldada kuidas see protsess sul välja näeb?
Reisidel on isegi lihtsam pildistada kui kodumaal, see on kuidagi seotud vist rolliga, milles selles hetkel oled. Turistidele on omane pildistada ja seda aktsepteeritakse enamasti igal pool. Probleem on pigem siis, kui reisida hooaja välisel ajal ja piirkondades, kus turiste väga ei käi (linnaosad kuhu turistid ei satu). Sellistes kohtades on pildistamine pigem ebamugav.
Kindlasti peab olema teadlik, kas selle riigi seadused lubavad avalikus ruumis inimeste loata pildistamist. Näiteks Saksamaa seadus ei luba isiku nõusolekuta pilti teha, aga turisti piirkondades ei pane seda keegi pahaks, kuid väljaspool seda võid saada korralikult kurjustada. Itaalias on inimesed väga lahked ega hooli enamasti kui pilti teed, aga laste pildistamine on seal tabu. Viisakas on külalisena teiste reegleid austada.
Mida reisides eelkõige tuleks tähele panna tänavafotograafiat tehes? Kuidas tuleks läheneda?
Enne riiki reisimist uuri kindlasti seda, kuidas seal suhtutakse pildistamisse, see aitab vältida ebameeldivaid konflikte. Naeratus on enamasti alati hea viis pingete maandamiseks ning luba küsimine on hea viis reisist saada elamust kohalikega suhtluse näol. Kui tunned ennast ebamugavalt, siis aita ennast pildistamise lainele turismipiirkondades pildistamisega.
Kas su pilt on pigem värviline või must-valge?
Kui ma alustasin tänavafotograafiaga, siis olid minu pildid enamasti must-valged. Osaliselt oli see kindlasti mõjutatud vanema generatsiooni tänavafotograafiast, mis sellel hetkel eeskujuks olid. Lisaks sellele tunnetasin ma must-valgel pildil kompositsiooni ja pildi sisu paremini. Värvid võivad tähelepanu hajutada ning algajana tekitas see minus segadust.
Mingi hetk tundsin, et must-valgel piltidel pean loobuma paljudest olulistest detailidest, tasapisi õppisin kasutama värvi pildi loomise osana. Tänaseks on minu fotod enamasti värvilised.
Kui palju sa postproduktsioonile panustad?
Eks ajas ole välja kujunenud enda töötluse eelsätted (ingl presets) ning ega see töötlus ise palju aega ei võtagi. Palju keerukam osa on valiku tegemine ning kompositsiooniliste nüansside parandamine.
Millist tehnikat sa pildistamisel kasutad? Kas sa arvad, et see mängib olulist rolli lõpptulemusel?
Enamasti armastan pildistada enda Nikon d750 ja 85 mm f1.8 objektiiviga, kuna see kombo annab super hea kvaliteediga tulemuse, seega on keeruline väiksema kaamerale üleminek. Viimasel aastal olen lasknud nii-öelda minna tehnilise perfektsusest kinni hoidmises. Olen kasutanud Lumixi väikest hübriidi ja sellega pildistanud läbi tagaekraani. See oli minu jaoks pikalt harjumatu, aga tänaseks ma täiesti naudin seda mugavust, et ei pea läbi kaamera vaatama inimest. Lõpuks on oluline pildi sisu mitte pikslite arv.
Kuidas on lugu telefoniga pildistamisel? Mis on need head nipid telefoniga tänavafotot teha?
Telefoniga on suurepärane tänavatel pildistada ja filmida. Inimesed enamasti ei pööra sellele tähelepanu, kui keegi tõstab telefoni, et pilti teha. Telefoni kaamerad on ka muutunud nii heaks, et sellega on igati normaalne tänavafotot pildistada. Arvan, et algajal oleks kindlasti kergem telefoniga alustada. Uuemad telefonid võimaldavad optilist suumi ja see on abiks, et pildistada vähe kaugemalt ja ilma moonutusteta. Ega tegelt pole vahet millega pildistad, kaamera on kaamera, pildi õnnestumine on ikka kinni fotograafi loomingulistest ning enda kaamera käsitlemise oskustest sõltuv.
Kas sa leiad, et pildiformaat hakkab sotsiaalmeedias vaikselt hääbuma? Tuleb fotograafidel hakata muid nippe oma tööde tutvustamiseks leidma?
Usun, et piltide üleküllus on tinginud vaatajate poolse väsimuse. Ka ise ei jaksa enam lõpututes kogustes pilte vaadata ja nendesse detailsemalt süveneda. Samas aga head pildid torkavad ikka silma. Tänavafotograafia populaarsuse kasvamisega on juurde tulnud tohutult palju tänavafotograafia pilte, kahjuks on ka palju sellist, mis kordab kellegi tehtut ning eks see muutub vaataja jaoks väsitavaks.
Lisaks on lühivideode pealetung endaga kaasa toonud pildi tähtsuse vähenemise, aga usun et head ja omanäolised fotograafid jäävad ikka vaatajatele silma. Nipina võib proovida enda pilte jagada videona, sest liikuv pilt haarab paremini tähelepanu.
On sul ka algajatele häid nippe jagada?
Mõned soovitused või siis märkamised on sellised:
- Õpi selgeks erinevad foto kompositsiooni reeglid. Selleks parim viis on võtta 1-2 reeglit ning minna tänavale ja kasutada neid oma piltides. Alustuseks vali nt raamid ja mustrid. Hea selge reegel aitab seada fookust ning vabaneda krambist. Enamasti tänavad on täis igasugu häirivaid tegureid, siis pildistamise lainele saamiseks on hea leida midagi, millele seada enda fookus.
- Õpi selgeks fotograafia põhitõed – ava, iso, säri – mida need teevad pildiga ja kuidas neid kasutada siis kui automaatika ei tee sinuga koostööd.
- Arenda enda nägemist, õpi märkama detaile ja valgust ning kasuta neid pildi lugude jutustamisel. Valguse tajumiseks võid enda silma treenida päikseprillidega. Aitab paremini tajuda kus ja kuidas valgus kulgeb.
- Tänavale minnes ära käi ja otsi hetke, mida jäädvustada, vaid alusta kohe pildistamisega, seda kiiremini jõuad sa nii-öelda kulgemisse (ingl flow) mis aitab jõuda tulemuseni.
- Suhtle teiste fotograafidega ja pildistage koos, see aitab mõttetutest hirmudest vabaneda.
Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.
Lugu sellest, et õige tänavafotograaf ei liigu kunagi tänaval ilma kaamerata, sest ei või kunagi teada, mis sinu teele võib sattuda.
Kogunesime Balti jaama turu taga fotojalutusele, et koos jalutada mööda linna, ajada juttu ning pildistada. Sellised üritused on minu jaoks rohkem seltsimiseks kui pildistamiseks.
Tänavafotode tegemiseks meeldib mulle rohkem üksinda uidata, sest siis on lihtsam keskenduda ja n-ö lainele saada. Mitme asja korraga tegemine, nagu seltskonnas viibimine ja pildistamine, on minu jaoks keeruline.
Ühesõnaga olime jalutanud mööda linna ja jõudnud vanalinna Viru tänavale. Teel ei juhtunud palju põnevat ja ilmaolud ka ei pakkunud erilisi valgusmänge. Otsustasime, et tänaseks piisab ja igaüks läks oma teed. Toppisin kaamera kotti ja suundusin Viru tänavat pidi bussipeatuse suunas. Kaugelt märkasin ühte värvikat seltskonda lähenevat ja ainus mõte peas oli, kus paganas on mu kaamera. Kükitasin maha, et seljakotist kaamerat välja sikutada. Kui olin selle kätte saanud, tõstsin silma juurde ning jõudsin teha kaks päästiku vajutust. Kui seltskond lähemale jõudis, tajusin alles, et üks värvikatest tegelastest oli täiesti omaette, mitte seltskonna liige. Pikemalt mõtlemata suunasin kaamera tema poole ja tulemuseks oli üks tore värvikas tänavaportree.
Airi töid näeb rohkem tema kodulehelt või Instagramist @airileon.
Artikli ingliskeelne versioon on siin.
