ENG BELOW
Turundustaustaga fotograaf Andres Paomees kogub lugusid vabast kulgemisest, valguse jäädvustamisest ja silmajäävatest karakteritest. Tema vertikaalsed kaadrid ja 40mm maailm loovad äratuntava retrohõngulise esteetika, mis sünnivad tänu silma visale treenimisele ja ühe kindla kaameraga rändamisele.
Rääkisime Andresega, kuidas see vahetu ja autentne lähenemine sündis, mida tänavafotograafia tema jaoks tähendab ja kuidas tänapäeval autentsus on hakanud hääbuma.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Ma kunagi kooli ajal tegelesin tegelikult loodusfotograafiaga. Siis polnud veel näha, et tänavafoto võiks minu jaoks rolli mängida. Sealt edasi ühel hetkel hakkasin oma elu samuti jäädvustama ja tegelikult tekkis tänavafoto huvi alles COVIDi ajal.
Oli vaja vaimselt kosuda, jalutada ja võtsin kaamera endaga kaasa. Algul pildistasin ainult enda jaoks, ei jaganud neid pilte kellelegi. Avalik jagamine tuli alles paar aastat hiljem.
Mis on sinu jaoks tänavafotograafia?
See teema on peaaegu sama lai kui küsimus elu mõttest. Alles hiljuti arutasin seda ühe inimesega. Kahju, et see valdkond on nii lõhestunud. Näiteks Facebooki tänavafotograafia gruppi ma kõike ei postita, sest tunnen, et seal oodatakse midagi muud kui seda, mida mina teen. Tänavafotol võiks olla inimene või vähemalt mingigi jälg inimtegevusest – kasvõi aurav sigaret kohvitassi kõrval. Puhas arhitektuurifoto on minu meelest midagi muud.
Arvan, et tänavafoto jaguneb kaheks:
- need, kes võtavad seda kui dokumentaalfotograafiat, kus on oluline eelkõige see, mida sa jäädvustad, mitte see, kuidas pilt välja näeb;
- ja need (kuhu ise pigem kuulun), kes otsivad ilu, kompositsiooni ja valgust, kuid teevad seda ikkagi tänaval, mitte stuudios. Otsid tänavalt seda inimest või detaili, mis kaadri täiuslikuks muudab.
Mis sind ennast tänavafoto juures kõige rohkem kõnetab?
See on võimalus väljendada inspiratsiooni ja loovust ilma suure eeltöö või rahalise kuluta. Võtad lihtsalt kaamera ja lähed välja – otsid valgust, mängid kompositsiooniga, ei pea modelli või stuudiot taga ajama. Ma mõnikord, kui on linnas suured üritused, lähen sinna kaameraga, aga mitte neid inimesi pildistama, vaid lähenen teise külje alt, et kasutada seda võimalust, et palju inimesi on ühes kohas ja otsida sealt huvitavat lahendust.
Näiteks Roomas Trevi purskkaevu juures märkis üks ajakiri mu pildid isegi ära, sest tegin fotod vastupidises suunas, pildistasin purskkaevu asemel inimesi, kes selfisid teevad. See perspektiiv meeldis mulle endale ja jäi ka teistele silma.
Tihti kõnnin, otsin huvitavat valgust ja kadreeringut ning ootan, kuni subjekt kaadrisse ilmub. Naljatledes mõtlen, et võiks tulla see punases kleidis ja kaabuga naine… Üldiselt teda ei tule.
Kui kaua sa üldse ootad kedagi kaadrisse?
Ma ei jää ühte kohta terveks päevaks. Ma arvan, et maksimum ongi mingi 15 minutit ühes kohas. Siis liigun edasi. Järelikult ei olnud mõeldud nii.
Tavaliselt kadreerin koha enne ära ja mõtlen, kes võiks ideaalselt sobida. Kui ilmub mõni sarnane karakter, siis pildistan. Ja kui punases kleidis naine on kuskil mujal, siis jooksen talle järele ka. Mu elukaaslane tunneb juba mu pilgust selle momendi ära ja teab, et peab mu asju hoidma kuni ma kellelgi järgi jooksen.
Kas sul on eeskujusid?
Alguses jälgisin teisi fotograafe rohkem, praegu üha vähem. Ühel hetkel avastasin, et mu käekiri hakkas ühe konkreetse fotograafi stiili poole triivima. See oli alateadlik protsess. Ühtpidi on see kasulik, sest käekiri areneb, aga teisalt tundsin, et see piirab ja häirib. Täna otsin neid fotograafe, kelle tööd tekitavad tunde või emotsiooni, mitte neid, kelle pildikeelt tahaks kopeerida.
Hea näide, just tulin raamatupoest, ostsin näiteks John Dolani pulmafotoraamatu. Raamatu nimi ongi „The perfect imperfect“ („Perfktne imperfektsus“ – toim). Ise olen kaks pulma pildistanud ja mõlemal korral vandunud, et ei tee seda enam kunagi, aga see raamat kõnetas – just oma ebatäiuslikkuse tõttu. See tõstis enesekindlust: kõik ei peagi olema ideaalne, ilu võib olla ka ebakõlas. Ehk küsimus pole fotograafis, vaid selles, mis mõtet ta kannab.
Tundub hea mõte, mida jagada, arvestades asjaolu, et tänapäeva sotsiaalmeedia toodab just vastupidist sõnumit.
Jah. Olen saanud isegi kriitikat, et mu pildil on liiga sirged jooned või ei olegi kõik tehtud 28 mm-ga, kõik on fookuses jne. Sealt tekkiski see mõte, aga miks peaks.
Näiteks selle aastani ma töötlemist fotodele üldse ei teinud. Pole mingit maskimist, manipuleerimist jms. Paljud maskivad oma pilte, panevad valgust juurde, aga minu jaoks see ei ole enam foto. Kui ma tänaval näen seda valgust, mis liigub ilusti, siis ma kasutan selle ära. Ehk panen kaadri paika, istun seal ja ootan kedagi ja teen pildi valmis. Ma pärast ei tõmble ega rapsi. See on omaette kunst.
Pildistan ka ainult JPEG formaadis, RAW-s ma ei pildista ja pole seda ka kunagi teinud.
Kui palju sa üldse tänaval pildistad?
Oleme sõpradega arutanud, kuidas kodulinn muutub nii üksluiseks, et pole enam motiveeriv. Välismaal tundub alati, et valgust on rohkem, varjud huvitavamad, inimesed teistsugused. Siis tekib muidugi küsimus, kas ma olen tänava- või reisifotograaf.
Kas sul on ka mõni lemmik pildistamise koht välja kujunenud?
Viimased kaks aastat ei ela ma Tallinnas, mistõttu on keerulisem pildistamas käia. Enne oli nii, et paar tundi liikusin ringi, istusin vahepeal kuskil kohvikus ja nii nädalas mitu korda. Mõnikord oli isegi hea lõunaajal selline paus teha. Laupäeva hommikuti, kui poeg oli laulukooris, käisin samuti pildistamas. Seda rutiini igatsen. Linnas oli kerge – võtad kaamera ja lihtsalt lähed pildistama.
Piirkondadest rääkides, siis ikkagi vanalinn, Balti jaam ja Telliskivi kant. Need on kohad, kus saab ka maha istuda ja puhata. Ma ei rapsi kaks tundi järjest, pigem võtan tempo hästi maha. Mustamäel või Lasnamäel on seda raskem teha. Ükskõik kui salaja sa ka pilti teha ei ürita, siis Lasnamäel kaamera käes kõndides kõik juba vaatavad sind kui pidalitõbist. Siis tekibki hirm päästikule vajutada. Üldiselt ma ei tunne häbi selles suhtes.
Pildistad palju ka reisidel. Kas välismaal on lihtsam?
Väga vahet ei olegi. Pigem minu turundustaust mõjutab seda, kuidas ma pildistan. Ma ei otsi ühte kindlat momenti, vaid mõtlen seeriates. Tavaliselt on vaja 5–10 kaadrit, mis koos ühe loo moodustavad.
Kui lähen pildistama, vahet pole, kas Tiranas või Tallinnas, siis alati mõtlen, et oleks vaja teha seeria, mis räägiks lugu. Kui kõnnin, siis tean, et tahaks laiemat üldplaani, siis oleks vaja inimesi, detaile jms. Ma ei ole enne rahul, kui ma tean, et olen need kõik kätte saanud.
Instagramis on mul ka vist mõni üksik pilt, ülejäänud on kõik seeriad. Ühe pildiga ma ei suuda seda edasi anda. Endal on ka vähem stressi, tuleb see üks hea pilt – jumala hea. Samas ma rahuldun sellega, kui on viis pilti, mis kokku räägivad selle ühe loo.
Su pildid on väga stiilipuhtad ja autentsed. Kuidas oma stiilini jõudsid?
Aitäh! See on mulle suur kompliment. Alles hiljuti kirjutas keegi Instagramis, et hakkas mind jälgima just selge käekirja tõttu.
Pildistasin varem Fujiga ja arvasin, et asi on värvides, sest mul on kaameras üks seade sees kogu aeg. Nüüd teen filmi ja digiga paralleelselt ning midagi on ikkagi samaks jäänud. Usun, et see tuleb pigem kadreerimisest, sest olen end teadlikult piiranud: pildistan ainult vertikaalis ja kasutan peaaegu alati 40 mm objektiivi (crop-sensoril 27 mm).
See piirang on mind meeletult arendanud. Isegi ilma kaamerata ringi kõndides märkan kohe, kus on potentsiaalne kaader. Ja kui ruumi on liiga vähe või liiga palju, vertikaalselt pildistada ei saa või mingid muud takistused, siis ma siis ma jätan selle ära ja kõnnin edasi. Järelikult polnud minu kaader!
VALIK ANDRESE TEHTUD FOTOSID
Kas tänavalt leitavad ideed kanduvad üle ka tellimustöödesse?
Jah. Reklaampiltidel ma lähenen nii, et teen soovitud pildid ära ja siis vaatan, kas saan enda jaoks ka mõne kaadri juurde, nt detailid, üldplaan, seeria.
Pildistasin sel aastal PÖFFi kampaaniat ja portreesid. Klient oli rahul, aga isiklikuks kasutamiseks tundsin, et seeriast on midagi puudu. Siis tegingi mõned pildid lisaks, mis annavad detaile jms. See oli veel filmi peale tehtud kõik ehk ma ei saanud kontrollida, mis sealt sain. Kui ära minema hakkasime, tundsin, et viimane pilt on seeriast puudu. Palusin modellil kingad uuesti jalga panna ja tegin fookusest väljas lahkumiskaadri. See võttis sessiooni minu jaoks kokku ja tundsin, et nüüd saan seda sisu ka ise jagada.
See, mida tänavafotona teen, selle kannan töösse edasi küll. Enamus kliendid tulevad Instagramist, kuigi mul on toimiv koduleht olemas. Agentuurid ütlevad, et Eestis on fotograafide üleküllus, aga neid, kellel on selgroogu oma stiili ajada, on väga vähe. Samas agentuurid just neid tegijaid otsivad.
Mul on ka üks klient, kes tuli Keskturu pildistamiselt ja kellele teen juba aasta kõiki materjale. Kunagi tegin seal tänavafotot, jäin neile silma ja nüüd nad on kliendid. Huvitav on see, et olen selle ajaga lugematu arv kordi seal pildistanud ja siiamaani mängin lolli, sest seal on osad rasked „kliendid“.
See keskturg on vist jah tänavafotograafi jaoks väga keeruline koht.
See keskkond on hästi inspireeriv, aga seal on tõesti keeruline. Mul on küll ametlik luba, aga see ei loe. Need müüjad sõidavad kõigist üle. Nad on seal mingi 40 aastat olnud ja neil on savi, kes sa oled või kust sa tuled.
Sul peab olema hea jutuvestmise oskus. Näiteks lihaosakonnas on see, et teed juttu, teed kaupa, et kui tahad pilti saada, ostad pool kilo hakkliha. Samas on ka nii, et kui üks ei luba pilti teha, aga saad kõrval boksis jutule, siis ta räägib teisest letist sõbranna ise ära.
Ühe hapukapsast müüva naisega juhtus nii, et ta ka ei tahtnud pildile jääda. Ma ütlesin, et teen ikka pilti, aga prindin välja ja toon talle, siis oli nõus. Ehk siis natuke poliitikat ja enam-vähem tunnetad, et oskaks turul vahetuskaupa teha.
Sa teed tänaval ka portreesid. Kuidas sa inimestele lähened?
Sellest aastast pildistan Leicaga ja manuaalfookuse tõttu on raskem „salaja“ pilte teha, sest kaamera käsitlemine nõuab rohkem aega. Sa pead viewfinderist sisse vaatama, et fokusseerida ja kaadrit teha.
Seepärast otsin pilgust luba või kokkulepet. Tihtipeale sõnu ei vahetagi, pilgust saab aru. Hiljuti Kreekas seisis üks mees näiteks rõdul, pani riideid kuivama. Nägin teda, lehvitasin, ta lehvitas vastu. Ma siis tõstsin kaamera silma ette ja tegin pildi ära, tänasin ja kõndisin edasi. Nii lihtne see ongi.
See sunnib mugavustsoonist välja tulema. Mulle endalegi ei meeldi võõrale öelda „teeme pilti“, aga vahel on vaja.
Mida peaks algaja reisides pildistades teadma?
Tuleks teha eeltööd. Uurida, mis on lubatud ja mis mitte. Eesti kohta olen seda teinud, kuna ma käin ülikoolis, siis eelmine aasta tegin ainetöö tänavafotograafia eetika kohta. Eestis reguleerib tänavafotot põhiliselt eetika, mitte seadus – meil on suhteliselt vaba meediaruum.
Loomulikult on see riigiti erinev, osades on seadused, teistes on lihtsalt kombed. Mina mõtlen reisides nii: mängi natuke lolli turisti. Ma enda kaamerat kannan ka ümber kaela ja näengi välja nagu Jaapani turist. Kõnnid ringi ja teed „hops-hops“ pildi ära. Keegi ei pane sulle seda pahaks.
Kas analoogile üleminek oli teadlik valik või kust see otsus tuli?
Minu jaoks on väga oluline, et kaamera oleks selline, et tahan teda kaasa võtta. Peegelkaameraid võtsin kaasas pigem kohustusest, mitte rõõmust. Minu jaoks on kaamera nagu aksessuaar, mis on igapäevalt kaasas, sest sa kunagi ei tea, millal see õige moment võib tulla.
Kasutasin kunagi ka Fuji GFX-i, mis oli suurepärane, aga tänaval pildistamiseks on see liiga suur. Inimesed vaatavad, et nii suur kaamera ja ehmatavad ära. Väike kaamera on diskreetsem. Nii jõudsin Leicani. Kuna olin juba harjunud pilte mitte töötlema, siis proovisin ka 35mm filmi. Toonid otse kaamerast jälle paigas.
Täna pildistan nii digile kui filmile. Mõlemal on omad head ja vead. Oluline ongi see, et kaamera oleks väike ega paistaks silma. Leica on ka veidi analoogi moodi, seega inimesi ei häiri see ja lubavad pildistada. Albaanias oli näiteks juhtum, kus vanamees tuli ligi ja vaatas, et ohh, nii äge kaamera. Palus, et kas teeks temast pilti ja siis kui ära tegin, võttis mu kaamera ja suudles seda.
Kuidas leiad indu pildistada, kui inspiratsiooni napib?
See ongi kõige raskem. Kui oled vaimselt maas, siis ei tule head pilti. Vahel tuleb endale lihtsalt puhkust lubada. Ükskord ei puudutanud ma kuu aega kaamerat ja kui lõpuks uuesti kätte võtsin, oli elevus tagasi.
Suures pildis on see nagu eluski, peab mingi tasakaal olema, kuna see on loovtöö, siis peab see tuhin tulema. See ei tööta sunni pealt.
Telefoniga ma ei pildista rohkem kui veenäite. See motiveerib kaamerat alati kaasa võtma, sest muidu jäävad momendid tabamata.
Kui peaksid tegema tänavafotodest raamatu, mis oleks selle pealkiri või läbiv teema?
Jaa, ma olen sellele mõelnud. Fujifilmi ajakiri tegi minust mõni aeg tagasi loo ja palus saata 50 parimat fotot. Kui hiljem ajakirja nägin, sain aru, et mu piltide vahel on tegelikult läbiv teema olemas. Siis tekkis mõte ka isiklikust raamatust või näitusest.
Teemaks võiks näiteks olla, et kui palju on võimalik ära teha ilma töötluseta ja kuidas silma treenides saab juba kaameras valmis pildi. Algne mõte oligi just selles suunas, aga ega täpselt enam ei teagi. Eks elu näitab, kas tuleb kunagi näitus või raamat.
On sul algajatele nippe jagada?
Vali üks kaamera ja üks fiksobjektiiv. Ja otsusta, kas pildistad vertikaalis või horisontaalis. See aitab keskenduda ja arendada silma.
Takistused, mis alguses tunduvad piirangud, polegi tegelikult piirangud. Need sunnivad kastist välja mõtlema.
Näiteks reisideski satud Euroopas kitsastele väikestele tänavatele, siis mõtled, et oled 40-50mm objektiiviga – kuidas siis käitud. Tahaks seda tänavat pildile saada koos mingi müüjaga. Siis tulebki välja mõelda. See arendabki ennast.
Investeeri objektiivi asemel reisipiletisse. Praktika on tähtsam.
Lõpeta lause: „Ma pildistan, sest…“
…ilma ei oska. (Naerab.) See on nii suureks elu osaks saanud, et ma ilma ei kujutaks ette.
Mul on rõõm, et see on alles jäänud, sest tean paljusid professionaalseid fotograafe, kes alustasid samamoodi, aga nad on nüüd päris fotograafid, mis tähendab, et kaamera on kogu aeg kodus ja see võetakse kaasa, siis kui teed tööd. Mul on hea meel, et see pole mul nii läinud. Ma ei taha, et kaamera muutuks ainult töövahendiks.
Näiteks kõige hullem, mis reisile minnes juhtuda saab, on see, kui lennujaamas avastad, et kaamera jäi maha. Siis ostaks ilmselt kohe uue. Rahakoti või telefonita saaks lihtsamini hakkama.
Kas lõpetuseks jagad ühe oma pildi sünniloo?
Oli neljapäev, 6. oktoober, ilus sügisene päev. Nii nagu igal neljapäeval, viisin ma enda poja laulukoori Tallinna vanalinnas.
Laulukoor kestab täpselt üks tund. Olen endaga kokku leppinud, et see on aeg, millal jalutan Tallinna vanalinnas ja avastan selles peituvaid uusi külgi ja inimesi koos kaameraga.
Olin jalutanud juba peaaegu tunnikese, tegemata ühtegi pilti. Tundsin, kuidas täna ei ole vist minu päev ja silm ei taha õigeid võimalusi tabada. Pojale järgi minnes olin jõudmas Sõpruse kinoni, kui märkasin huvitavat värvide mängu sammaste vahelt. Proovisin seda pildile tabada ja ikka ei õnnestunud. Leppisin olukorraga, et täna ei õnnestu see fotode tegemine.
Jalutasin kinost mööda, kui veel viimast korda pöörasin ümber ja mõtlesin, et teen sammastest vähemalt ühe pildi ikkagi ära, et koju ei peaks minema päris nii, et pole kordagi päästikut vajutanud.
Just sel momendil, kui otsuse olin teinud, piilus mantlis neiu koos lillekimbuga sammaste vahelt välja ja vajutasin päästikule.
Neiu kadus sama kiirelt, kui oli tekkinud ja ka mina pöörasin ümber ja kiirustasin edasi, sest olin hiljaks jäämas. Kõndides teadsin kohe, et olen momendi tabanud ja mind valdas rahulolu.
Hiljem kodus olukorda analüüsides sain aru, et foto tabamise hetkel oli kell löömas täistundi ja kaadrile jäädvustatud neiu ootas kaaslast, kellel oli vaid mõned minutid jäänud, et seansile jõuda.
Kaks kiirustavat inimest sattusid sel päeval kokku ja ühel neist oli kaamera kaasas.
Rohkem Andres Paomehe tehtud fotosid näeb Instagramist.
Andres Paomees seeks authenticity on the street with one camera and one lens.
Photographer Andres Paomees, who comes from a marketing background, collects stories of free-flowing moments, fleeting light and memorable characters. His vertical frames and 40mm world form a recognisable, retro-tinged aesthetic shaped by a well-trained eye and the habit of roaming with one trusted camera and lens.
We spoke with Andres about how this direct and honest approach evolved, what street photography means to him, and why he believes authenticity is slowly fading today.
How and when did you discover street photography?
Back in school I actually started with nature photography. At the time it didn’t occur to me that street photography might one day matter to me. Later I began documenting my own life, and my interest in street photography really appeared during COVID times.
I needed some mental rest, to take walks, and I grabbed the camera. At first I photographed only for myself, I didn’t share photos with anyone. This came a couple of years later.
What is street photography to you?
It’s almost as broad a question as asking about the meaning of life. I recently had a long discussion about this with someone. It’s a pity that the field is so fragmented.
For example, I don’t post everything to the local street photography Facebook group because I feel they expect something different from what I do. For me, a street photo should include a person or at least some trace of human presence, like a steaming cigarette next to a cup of coffee. Pure architecture is something else.
I think street photography falls into two categories:
- those, who approach it as documentary work, where the content matters more than how the image looks;
- and those (where I see myself) who search for beauty, composition and light, but still strictly on the street, not in a studio. You look for that person or detail that completes the frame.
What draws you to street photography?
It allows me to express inspiration and creativity without big prep or cost. You just take the camera and go out – search for the light, play with composition, no need to chase models or book studios.
Sometimes I’ll go to outdoor events in town, not to photograph the event itself, but to use the opportunity – lots of people in one place – hoping to spot something interesting.
In Rome, near the Trevi Fountain, a magazine even featured my images because instead of shooting the fountain, I photographed the people taking selfies. I liked the perspective, and it stood out to others too.
Often I walk, looking for light and a frame, and wait for the right subject to enter it. I joke that I’m usually waiting for the woman in a red dress and a hat… She usually doesn’t show up though.
How long do you usually wait?
I don’t stay in one place all day. Fifteen minutes, max. If nothing happens, it wasn’t meant to be.
Usually I frame the spot first and imagine who would fit perfectly. If someone similar appears, I shoot. And if the woman in the red dress is close by, I run after her. My partner already recognises that look in my eyes and knows she needs to hold my stuff while I chase someone down.
Do you have role models?
At first I followed other photographers more, now less. At one point I realised my own style was drifting toward that of one specific photographer. It was subconscious. In one hand it helps your style develop, but it also limits you.
These days I look for photographers whose work creates a feeling, not those whose style I want to imitate.
I just came from a bookstore where I bought John Dolan’s wedding photography book The Perfect Imperfect. I’ve shot two weddings and swore I’d never do it again, but the book resonated with me, because of its imperfection. It boosted my confidence: not everything needs to be perfect. Beauty can live in imperfection.
It´s a good message in a time when social media pushes for the opposite.
Exactly. I’ve even been criticised for having too-straight lines, or for not shooting everything with a 28 mm, or for having everything in focus. It made me think, why should I?
Until this year I didn’t edit my photos at all. No masking, no manipulation. Many photographers mask their shots, paint with the light. For me, that’s no longer photography. If I see beautiful light on the street, I use it: I set up the frame, sit, wait for someone, and make the image in-camera. I don’t fuss over it afterward. That’s an art in itself.
I also shoot only JPEG, never RAW.
How much do you shoot on the street?
With friends we’ve discussed how your home town becomes visually monotonous over time, and you lose motivation.
Abroad it always feels like there’s more light, more interesting shadows, different people. Then I wonder: am I a street photographer or a travel photographer?
Do you have favourite spots?
For the past two years I haven’t lived in Tallinn, so taking photos has become harder. Before, I would walk around for a couple of hours, sit in a café, and repeat that several times a week. Saturday mornings, while my son was at choir practice, I went for it as well. I miss that routine.
My go-to areas were the Old Town, the Balti Jaam Station and Telliskivi – places where you can also sit and rest. I don’t rush for two hours straight: I slow my pace.
In Mustamäe or Lasnamäe that’s harder. No matter how discreet you try to be, walking with a camera there makes everyone stare like you’re contagious. You get scared to press the shutter. But generally, I’m not shy.
Is shooting abroad easier?
Not really. My marketing background probably influences how I shoot. I think in series rather than single moments. Usually you need 5–10 frames to tell one story.
Whether I’m in Tirana or Tallinn, I think the same way: you need a wide angle shot, then people, then details. I’m only satisfied once I’ve collected all of it.
On Instagram I hardly ever post single images, almost everything is a series.
Your images are stylistically consistent and very authentic. How did you find your style?
Thank you – that’s a big compliment. Someone recently told me they followed me because of my clear visual signature.
I used to shoot Fujifilm and thought the magic was in the colours because I always use the same settings. Now I shoot film and digital side by side, and something stays the same anyway.
I think it’s my framing because I’ve intentionally limited myself: I shoot only vertically and almost always with a 40 mm lens (27 mm on crop).
These limitations have helped me grow tremendously. Even without the camera, I notice potential frames instantly. And if the space is too tight or too wide, or vertical shooting isn’t possible, I skip it and walk on. It simply wasn’t my frame.
a selection of photos by Andres
Do you carry this approach into your work?
Yes. On commercial shoots I first deliver the required shots, then see if I can create something for myself, like details, a wide shot, a small series…
This year I shot the PÖFF (Tallinn Black Nights Film Festival – AH) campaign and portraits. The client was happy, but I felt something was missing in the series, so I shot a few extra images. All on film, so I couldn’t check the results. Just as we were leaving, I realised there was one frame missing. So I asked the model to put her shoes back on and shot an out-of-focus frame where she is leaving. I felt it wrapped the whole session together.
Most of my clients come through Instagram. Agencies usually say, thats Estonia is full of photographers, but very few have the backbone to stick to their style. But those are the ones agencies look for.
One client even found me through the photos of Keskturg (Central Market) session while I was shooting street photos. They’ve now been with me for a year.
This market can be a tough place for street photographers though.
It has inspiring environment but it´s difficult yes. I have official permission, but it doesn’t matter – the vendors there have been around for 40 years, and they don’t care who you are
You need good storytelling skills. In the meat section you chat, make a deal and if you want a photo, you buy half a kilo of mince. If one vendor refuses, another might help by talking them into it.
One woman, selling sauerkraut didn’t want to be photographed. I promised to print the photo and bring it to her, then she agreed. A bit of diplomacy goes a long way.
You also shoot portraits on the street. How do you approach people?
Since switching to Leica, manual focus makes shooting a bit harder, because you need time to focus through the viewfinder.
So I look for permission or agreement in their eyes. Often no words are needed.
Recently in Greece a man was standing on a balcony hanging laundry. I waved, he waved back. I lifted the camera, took the shot, thanked him, and walked away. That’s it.
It pushes you out of your comfort zone. I don’t love asking strangers for a photo, but sometimes you have to.
What should beginners keep in mind when photographing while traveling?
Do some research: what’s allowed and what isn’t. I recently did a study in university for an assignment on the ethics of street photography. In Estonia, ethics is the main regulator – our media room is quite free.
Elsewhere laws or customs differ. When traveling, I usually act like a clueless tourist. I carry my camera around my neck and look like a Japanese tourist. You walk around, snap quick and nobody minds.
Why did you switch to analogue?
The camera has to be something you want to take with you. DSLRs felt like something I carried out of obligation. A camera is an accessory for me, I carry it daily because you never know when a moment appears.
I once used the Fuji GFX, which is fantastic, but too big for the street – it scares people. Small cameras are more discreet. That led me to Leica. Since I was already used to not editing my photos, I tried 35 mm film. The tones right out of the camera were perfect.
Now I shoot both digital and film. Each has its pros and cons. What matters is that the camera is small and discreet.
How do you find the motivation to take photos when inspiration is lacking?
That’s the hardest part. When you’re mentally low, no good photo comes out. Sometimes you just need to rest. Once in summer I didn’t touch the camera for a month, and when I picked it up again, the excitement returned.
I don’t shoot with my phone except for water meter readings, that motivates me to always bring the camera so moments don’t slip by.
Let´s imagine: if you would have to make a book of your street photos, what would be the theme?
I’ve thought about this. Last year Fujifilm magazine did a feature on me and asked for 50 of my best images. When I saw the magazine, I realised there is a common topic running through my work.
Maybe the topic would be how much you can achieve without editing, and how much a trained eye can create images in-camera. That was my original idea, though who knows – life will decide whether a book or exhibition eventually happens.
Do you have any tips for beginners?
Choose one camera and one fixed lens. Decide whether you shoot vertical or horizontal. It helps you focus and train your eye.
Limitations that feel restrictive at first are not actually restrictions, but they make you think creatively.
For example, when traveling in Europe’s narrow streets with a 40–50 mm lens, you might wonder what to do. You want the street and the vendor in the frame. Then you have to figure it out – that’s how you grow.
And invest in plane tickets, not lenses. Practice matters more.
Finish the sentence: “I photograph because…”
“…I don’t know how not to.” Laughs.
It has become such a big part of my life that I can’t imagine being without it. I’m glad it has stayed with me, because many professional photographers started the same way, but now they use their cameras only for work. I don’t want that.
The worst thing that could happen on a trip is arriving at the airport and realising you left the camera at home. I’d probably buy a new one on the spot. I’d survive more easily without a wallet or a phone.
Can you share a story behind one of your photos?
Yes, it was Thursday, October 6th, a beautiful autumn day. As every Thursday, I had taken my son to choir practice in Tallinn’s Old Town.
Choir lasts exactly one hour. I had promised myself that during this hour I would wander the Old Town with my camera. I had walked nearly whole hour without taking a single photo. I felt it just wasn’t my day.
On my way to pick up my son, nearing the Sõprus Kino cinema, I noticed an interesting play of colours between the columns. I tried to capture it but couldn’t make it work. I accepted that the day wasn’t meant for photos.
I walked past the cinema, turned back once more and thought: fine, at least take one shot of the columns, so I don’t go home without pressing the shutter at all.
Exactly at that moment, a girl in a coat and holding a bouquet appeared between the columns, peeking out. I pressed the shutter.
She disappeared as quickly as she appeared, and I hurried off, I was late. Walking away, I immediately knew I had caught the moment. Later at home, thinking about it, I realised the clock had just struck the hour. The girl in the frame had been waiting for someone who had only a few minutes left to make it to their screening.
Two people in a hurry crossed paths that day and one of them happened to have a camera.
You can find more photos of Andres Paomees on his Instagram page.