Andra Hamburg on on viimased seitse aastat tegelenud igapäevaelu dokumenteerimisega läbi objektiivi.
English below
Tema fotograafia keskmes on argiste hetkede märkamine ja ootamatute stseenide leidmine linnakeskkonnas. Inspiratsiooni ammutab ta nii vanakooli tegijate kui ka tänapäevaste fotograafide loomingust, nagu Martin Parr ja Craig Whitehead.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Täpselt enam ei mäleta, aga see võis olla umbes seitse aastat tagasi, kui esimesed märgid sellest minuni jõudsid. Nimelt tegin vabatahtlikuna tööd toona ühes noorteajakirjas, kui sattusin fotohuviliste noorte grupiga („Xplore Tallinn“) Koplit avastama. Ilmselt sealt sain mingi alge, hakkasin rohkem tänaval pildistama ja siis avastasin Airi tänavafotogrupi.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?
Minu jaoks on see argiste hetkede märkamine ja ära tabamine. Millestki lihtsast kunstilise väärtuse loomine. Sest mida muud see on kui fotokaameraga jalutamine, millegi otsimine ja hetke märkamine.
Tänaval pildistamine on kuidagi loomuliku rada mööda tulnud. Inimesed tunduvad ju nii põnevad oma tegemistega. Tänaval on põnev pildistada, sest iga päev ootavad uued stseenid ja karakterid sind ning kunagi ei tea mis juhtuda võib. Mulle just see üllatusmoment meeldibki.

Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul eeskujusid?
Mõjutusi on ilmselt palju, kuna infot tuleb ju palju igalt poolt. Vanakooli tegijaid on väga inspireeriv alati vaadata, aga palju on ka häid uusi tegijaid.
Samas on kaks tegijat, kes mulle alati väga meeldinud ja korda läinud on. Üks neist on Martin Parr, kellega on õnnestunud ka kohtuda, ning teine kauaaegne lemmik on Craig Whitehead, kes katsetab nüüd ka foto abstraktsemat poolt. Muidugi häid tegijaid on veel, tuleb lihtsalt Google lahti teha.
Kas sul tänaval pildistamisel ka mingi lemmik teema või projekt tekkinud, millele keskendud kui sammud linna keskkonda sead?
Viimasel ajal olen pigem lihtsalt vooluga kaasa läinud, aga mõne aastaga on kogunenud teatud hulk pilte, mida näen küll seeriana, aga mis veel pole ehk piisavalt küps mu jaoks.
Üks mu lemmik-teema on olnud ka portreid teha tänavatel, kuid tunnen, et see on Tiktoki lainetusena kuidagi devalveerunud. Samas liigub ju meie ümber iga päev ringi nii palju huvitavaid karaktereid, tore oleks nad ka kinni püüda. Ehk võiks seda teemat ikkagi edasi jätkata.
Kui tihti sa tänavafotograafiat jõuad pildistama?
Kindlat aega, millal pildistamas käin, mul küll pole, pigem on see aja ja pealehakkamise küsimus. Mingi aeg võtsin eesmärgiks, et kuus korra kindlasti jõuaks, aga ma arvan, et seda on kohati vähe. Samas suvel olen tihedamalt pildistanud.
Ma pigem katsun fotokaamerat alati kotis hoida, et kui mingi hetk end ilmutama hakkab, siis on hea haarata. Samas aeg-ajalt nädalavahetuseti teen ka teadlikult fotojalutusi. Isegi, kui head kaadrit ei tulnud, on päev ikka korda läinud, sest sai värskes õhus olla ja liikuda.

Kas sul on ka mõni lemmik pildistamise koht välja kujunenud?
Otseselt lemmikut ei ole, aga millegipärast viivad jalad tahes tahtmata ikka vanalinna poole või sealt läbi. Kuigi võiks ju ka äärelinnu rohkem avastada.
Kas sulle meeldib rohkem pildistada välismaal või Eestis? Miks see nii on?
Raske küsimus. Selles mõttes oleks välismaa hea lihtne vastus, kuna sa näed kõike värske pilguga ja haarad pildistamise momente võib-olla kiiremini kui kodulinnas pildistades. Eks suurlinnades ole rohkem inimesi, keda pildile püüda ja neid pildistamise kohti ka rohkem. Selles suhtes on hea jälle aeg-ajalt ära käia ja inspiratsiooni koguda mujalt.
Samas ei saa Eestit kõrvale jätta. Siin on ka põnev pildistada, kuigi kõik võib juba tunduda tuttav ja ära pildistatud. Võib küll juhtuda, et üheksal korral kümnest sa ei leia juba käidud radadelt midagi, aga kui see kümnes kord üllatab, siis see juba on seda väärt.
Pean küll tunnistama, et vahel tekib Eestis pildistades teatud tüdimus, aga see on mu enda viga, sest paratamatult kipun ikka samades kohtades pildistama ja siis tuledki tühjade kätega koju. Eestis on aga kindlasti pildistada küll ja veel. Näiteks oleks tore väikelinnade idülli jäädvustada, miskipärast seda pole veel eriti tehtud.
Seega ma ei oska sulle ühest vastust anda, pigem on siis võtmesõnaks ehk vaheldus.
Kas su pilt on pigem värviline või must-valge?
Minu puhul pigem värviline, sest mulle värvid meeldivad ja see tunnetus saab kuidagi mõnusam ja terviklikum. Mõnel juhul aga mõjub just must-valge paremini ja klassikalise fotona. Eks see ole maitse küsimus.
Hiljuti lugesin just värvifoto eestvedaja Joel Meyerowitzi raamatut „A question of colour“ ja noh, paraku veendusin, et mind ikka tõmbab rohkem värvi poole.

Kui palju sa postproduktsioonile panustad?
Mitte väga palju, pigem teen kiired korrektsioonid. Üldiselt töötlemist ma väga ei naudi, see muutub kohati üksluiseks. Olen küll kunagi mitmeid tunde proovinud ja katsetanud, aga ma ei näe sel enam mõtet. Kui sa juba kaameras head pilti ei saa, siis ega sellest paremat tulemust välja ei võlu. Samas mine sa tea, kõikvõimas AI on nüüd ju olemas..
Millist tehnikat sa pildistamisel kasutad? Kas sa arvad, et see mängib olulist rolli lõpptulemusel?
Läksin hiljuti üle Fujile. See nõuab kohati veel ümber harjumist, aga samas on hea mugav ja kiire ning mis peamine, väike.
Tehnika minu jaoks nii suurt rolli ei mängi, peaasi, et töötab ja tean, kuidas see töötab. Põhitõed peaks siis selged olema, ükskõik mis kaamerat kasutad. Eks tänavafotograafias ole ju nii, et pead tihti kiirelt reageerima või siis ette nägema teatud olukordi ja tehnikat vastavalt seadistama. Olen paraku selle tõttu ka võimalused maha maganud, aga eks enda vigadest õpidki kõige paremini.
Mis sa arvad, kas telefon sobiks tänavafotograafia harrastamiseks. Kui tihti sa ise telefoniga tänavatel pilte teed?
Ikka sobib. Oleneb lihtsalt kuidas asjale lähened. Kahju on näha, et inimesed unustavad tihti oma kaamerasilma enne pildistamist puhastada.
Ma olen nüüd proovinud rohkem ka telefoni haarata, kui midagi silma jääb. Kohati tundub, et ma ei hooma seda kaadrit nii hästi telefonis kui seda teen kaameras. Telefon jätab üheplaanilise mulje, mis mulle väga ei sümpatiseeri. Olen küll telefoniga snapshote teinud, aga millegipärast on need jäänud tolmu koguma. Viimasel ajal olen hoopis lühivideoid proovinud teha.

Millised on sinu soovitused neile, kes sooviksid enda tänavafotograafiat jagada ja tagasisidet saada?
Soovitaks liituda erinevate (tänava)fotograafia gruppidega, ka välismaa omadega. Osad neist teevad ka erinevaid konkursse või challengeid, kus saad vahetut tagasisidet. Urban Street Photography on näiteks üks aktiivsemaid. Aitab vist juba sellest kui paned otsingusse „street photography“. Viimasel ajal neid sajab juurde nagu seeni pärast vihma.
Uued väljundid on ka nt Discordi äpis, ühte välismaist juhib näiteks Saksa tänavafotograaf Samuel Lintaro.

Sa hoiad silma peal välismaistel tegijatel, milline oleks sinu arvates parim koht uurida ja jälgida, mis toimub mujal maailmas.
Mugavam variant on ikka seal, kus ise harjunud käima ehk siis Instagram, Facebook ja Youtube. Liituge tänavafotogruppidega, vaadake mida on varasemalt tegijad teinud ja saategi õppida, areneda ja kursis olla sellega, mis mujal toimub. Instagramis on näiteks koondgaleriid, kus erinevaid tänavafotograafe tutvustatakse, näiteks @streetphotographyinternational, aga on ka trendiks saanud, et tänavafotograafid jagavad ka oma storydes teiste töid.
On sul ka algajatele häid nippe jagada või ehk mõni inspireeriv raamatu soovitus?
Uusi raamatuid tuleb välja viimasel ajal päris palju, aga soovitaks kindlasti algajatele neist kahte: Matt Stuarti „Think like a street photographer“ ̶ lihtne, inspireeriv ja kaasahaarav teos, kust alustada ja nippe hankida. Lisaks veel Sean Tuckeri „The meaning in the making“, mis on vähe filosoofilisem teos, aga kõikidele loovatele inimestele minu arvates üks kohustuslik lugemine, mis võiks raamaturiiulil olla ja aeg-ajalt ikka ennast meelde tuletada.
Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.

Ikka. See pilt on tehtud selle aasta veebruaris. Miskil imekombel siis lund maas polnud, aga oli kahtlemata tormine ilm ja vihma ladistas nagu oavarrest. Olin töölt tulles miskipärast tavapärasest rohkem motiveeritud ja haarasin fotoka, et teha üks tiir kesklinnas. Olin juba mõnda aega jalutanud, kuid miskit erilist silma ei hakanud ning olin juba üsna märjaks saanud. Hakkasin kodu poole jalutama, kui Nordic hotelli juures jäi eemalt silma keset vihmast ilma hommikumantlis suitsu nautiv mees.
Teadsin kohe, et tahaks ta pildile püüda, sest see tundus nii sürreaalne hetk. Tagasihoidliku eestlasena ma muidugi kaamerat talle näkku suunata ei julgenud ja läksin edasi ning olin juba lootust kaotamas. Siis aga otsustasin ümber pöörata ja pildi ära teha. Kaamera oli muidugi juba üsna märjaks saanud selle ajaga ning ei tahtnud väga koostööd teha. Samas hetk sai jäädvustatud ja kuigi see ei tulnud päris nii välja nagu soovisin, siis olin siiski rõõmus, et olin julguse kokku võtnud ja huvitav hetk sai tabatud. Suitsetav mees koos selle Fotografiska näituse reklaamiga “Olemise kergus” muutus kuidagi terviklikuks minu jaoks. Pean muidugi ära mainima, et see reklaam seal liikus ka veel kiirelt.
Artikli ingliskeelne versioon on siin.
