Turundustaustaga fotograaf Andres Paomees kogub lugusid vabast kulgemisest, valguse jäädvustamisest ja silmajäävatest karakteritest. Tema vertikaalsed kaadrid ja 40mm maailm loovad äratuntava retrohõngulise esteetika, mis sünnivad tänu silma visale treenimisele ja ühe kindla kaameraga rändamisele.

Rääkisime Andresega, kuidas see vahetu ja autentne lähenemine sündis, mida tänavafotograafia tema jaoks tähendab ja kuidas tänapäeval autentsus on hakanud hääbuma.

Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?

Ma kunagi kooli ajal tegelesin tegelikult loodusfotograafiaga. Siis polnud veel näha, et tänavafoto võiks minu jaoks rolli mängida. Sealt edasi ühel hetkel hakkasin oma elu samuti jäädvustama ja tegelikult tekkis tänavafoto huvi alles COVIDi ajal.

Oli vaja vaimselt kosuda, jalutada ja võtsin kaamera endaga kaasa. Algul pildistasin ainult enda jaoks, ei jaganud neid pilte kellelegi. Avalik jagamine tuli alles paar aastat hiljem.

Mis on sinu jaoks tänavafotograafia?

See teema on peaaegu sama lai kui küsimus elu mõttest. Alles hiljuti arutasin seda ühe inimesega. Kahju, et see valdkond on nii lõhestunud. Näiteks Facebooki tänavafotograafia gruppi ma kõike ei postita, sest tunnen, et seal oodatakse midagi muud kui seda, mida mina teen. Tänavafotol võiks olla inimene või vähemalt mingigi jälg inimtegevusest – kasvõi aurav sigaret kohvitassi kõrval. Puhas arhitektuurifoto on minu meelest midagi muud.

Arvan, et tänavafoto jaguneb kaheks:

1. need, kes võtavad seda kui dokumentaalfotograafiat, kus on oluline eelkõige see, mida sa jäädvustad, mitte see, kuidas pilt välja näeb;
2. ja need (kuhu ise pigem kuulun), kes otsivad ilu, kompositsiooni ja valgust, kuid teevad seda ikkagi tänaval, mitte stuudios. Otsid tänavalt seda inimest või detaili, mis kaadri täiuslikuks muudab.

Mis sind ennast tänavafoto juures kõige rohkem kõnetab?

See on võimalus väljendada inspiratsiooni ja loovust ilma suure eeltöö või rahalise kuluta. Võtad lihtsalt kaamera ja lähed välja – otsid valgust, mängid kompositsiooniga, ei pea modelli või stuudiot taga ajama. Ma mõnikord, kui on linnas suured üritused, lähen sinna kaameraga, aga mitte neid inimesi pildistama, vaid lähenen teise külje alt, et kasutada seda võimalust, et palju inimesi on ühes kohas ja otsida sealt huvitavat lahendust.

Näiteks Roomas Trevi purskkaevu juures märkis üks ajakiri mu pildid isegi ära, sest tegin fotod vastupidises suunas, pildistasin purskkaevu asemel inimesi, kes selfisid teevad. See perspektiiv meeldis mulle endale ja jäi ka teistele silma.

Tihti kõnnin, otsin huvitavat valgust ja kadreeringut ning ootan, kuni subjekt kaadrisse ilmub. Naljatledes mõtlen, et võiks tulla see punases kleidis ja kaabuga naine… Üldiselt teda ei tule.

Kui kaua sa üldse ootad kedagi kaadrisse?

Ma ei jää ühte kohta terveks päevaks. Ma arvan, et maksimum ongi mingi 15 minutit ühes kohas. Siis liigun edasi. Järelikult ei olnud mõeldud nii.

Tavaliselt kadreerin koha enne ära ja mõtlen, kes võiks ideaalselt sobida. Kui ilmub mõni sarnane karakter, siis pildistan. Ja kui punases kleidis naine on kuskil mujal, siis jooksen talle järele ka. Mu elukaaslane tunneb juba mu pilgust selle momendi ära ja teab, et peab mu asju hoidma kuni ma kellelgi järgi jooksen.

Kas sul on eeskujusid?

Alguses jälgisin teisi fotograafe rohkem, praegu üha vähem. Ühel hetkel avastasin, et mu käekiri hakkas ühe konkreetse fotograafi stiili poole triivima. See oli alateadlik protsess. Ühtpidi on see kasulik, sest käekiri areneb, aga teisalt tundsin, et see piirab ja häirib. Täna otsin neid fotograafe, kelle tööd tekitavad tunde või emotsiooni, mitte neid, kelle pildikeelt tahaks kopeerida.

Hea näide, just tulin raamatupoest, ostsin näiteks John Dolani pulmafotoraamatu. Raamatu nimi ongi „The perfect imperfect“ („Perfktne imperfektsus“ – toim). Ise olen kaks pulma pildistanud ja mõlemal korral vandunud, et ei tee seda enam kunagi, aga see raamat kõnetas – just oma ebatäiuslikkuse tõttu. See tõstis enesekindlust: kõik ei peagi olema ideaalne, ilu võib olla ka ebakõlas. Ehk küsimus pole fotograafis, vaid selles, mis mõtet ta kannab.

Tundub hea mõte, mida jagada, arvestades asjaolu, et tänapäeva sotsiaalmeedia toodab just vastupidist sõnumit.

Jah. Olen saanud isegi kriitikat, et mu pildil on liiga sirged jooned või ei olegi kõik tehtud 28 mm-ga, kõik on fookuses jne. Sealt tekkiski see mõte, aga miks peaks.

Näiteks selle aastani ma töötlemist fotodele üldse ei teinud. Pole mingit maskimist, manipuleerimist jms. Paljud maskivad oma pilte, panevad valgust juurde, aga minu jaoks see ei ole enam foto. Kui ma tänaval näen seda valgust, mis liigub ilusti, siis ma kasutan selle ära. Ehk panen kaadri paika, istun seal ja ootan kedagi ja teen pildi valmis. Ma pärast ei tõmble ega rapsi. See on omaette kunst.

Pildistan ka ainult JPEG formaadis, RAW-s ma ei pildista ja pole seda ka kunagi teinud.

Kui palju sa üldse tänaval pildistad?

Oleme sõpradega arutanud, kuidas kodulinn muutub nii üksluiseks, et pole enam motiveeriv. Välismaal tundub alati, et valgust on rohkem, varjud huvitavamad, inimesed teistsugused. Siis tekib muidugi küsimus, kas ma olen tänava- või reisifotograaf.

Kas sul on ka mõni lemmik pildistamise koht välja kujunenud?

Viimased kaks aastat ei ela ma Tallinnas, mistõttu on keerulisem pildistamas käia. Enne oli nii, et paar tundi liikusin ringi, istusin vahepeal kuskil kohvikus ja nii nädalas mitu korda. Mõnikord oli isegi hea lõunaajal selline paus teha. Laupäeva hommikuti, kui poeg oli laulukooris, käisin samuti pildistamas. Seda rutiini igatsen. Linnas oli kerge – võtad kaamera ja lihtsalt lähed pildistama.

Piirkondadest rääkides, siis ikkagi vanalinn, Balti jaam ja Telliskivi kant. Need on kohad, kus saab ka maha istuda ja puhata. Ma ei rapsi kaks tundi järjest, pigem võtan tempo hästi maha. Mustamäel või Lasnamäel on seda raskem teha. Ükskõik kui salaja sa ka pilti teha ei ürita, siis Lasnamäel kaamera käes kõndides kõik juba vaatavad sind kui pidalitõbist. Siis tekibki hirm päästikule vajutada. Üldiselt ma ei tunne häbi selles suhtes.

Pildistad palju ka reisidel. Kas välismaal on lihtsam?

Väga vahet ei olegi. Pigem minu turundustaust mõjutab seda, kuidas ma pildistan. Ma ei otsi ühte kindlat momenti, vaid mõtlen seeriates. Tavaliselt on vaja 5–10 kaadrit, mis koos ühe loo moodustavad.

Kui lähen pildistama, vahet pole, kas Tiranas või Tallinnas, siis alati mõtlen, et oleks vaja teha seeria, mis räägiks lugu. Kui kõnnin, siis tean, et tahaks laiemat üldplaani, siis oleks vaja inimesi, detaile jms. Ma ei ole enne rahul, kui ma tean, et olen need kõik kätte saanud.

Instagramis on mul ka vist mõni üksik pilt, ülejäänud on kõik seeriad. Ühe pildiga ma ei suuda seda edasi anda. Endal on ka vähem stressi, tuleb see üks hea pilt – jumala hea. Samas ma rahuldun sellega, kui on viis pilti, mis kokku räägivad selle ühe loo.

Su pildid on väga stiilipuhtad ja autentsed. Kuidas oma stiilini jõudsid?

Aitäh! See on mulle suur kompliment. Alles hiljuti kirjutas keegi Instagramis, et hakkas mind jälgima just selge käekirja tõttu.

Pildistasin varem Fujiga ja arvasin, et asi on värvides, sest mul on kaameras üks seade sees kogu aeg. Nüüd teen filmi ja digiga paralleelselt ning midagi on ikkagi samaks jäänud. Usun, et see tuleb pigem kadreerimisest, sest olen end teadlikult piiranud: pildistan ainult vertikaalis ja kasutan peaaegu alati 40 mm objektiivi (crop-sensoril 27 mm).

See piirang on mind meeletult arendanud. Isegi ilma kaamerata ringi kõndides märkan kohe, kus on potentsiaalne kaader. Ja kui ruumi on liiga vähe või liiga palju, vertikaalselt pildistada ei saa või mingid muud takistused, siis ma siis ma jätan selle ära ja kõnnin edasi. Järelikult polnud minu kaader!

VALIK ANDRESE TEHTUD FOTOSID

Kas tänavalt leitavad ideed kanduvad üle ka tellimustöödesse?

Jah. Reklaampiltidel ma lähenen nii, et teen soovitud pildid ära ja siis vaatan, kas saan enda jaoks ka mõne kaadri juurde, nt detailid, üldplaan, seeria.

Pildistasin sel aastal PÖFFi kampaaniat ja portreesid. Klient oli rahul, aga isiklikuks kasutamiseks tundsin, et seeriast on midagi puudu. Siis tegingi mõned pildid lisaks, mis annavad detaile jms. See oli veel filmi peale tehtud kõik ehk ma ei saanud kontrollida, mis sealt sain. Kui ära minema hakkasime, tundsin, et viimane pilt on seeriast puudu. Palusin modellil kingad uuesti jalga panna ja tegin fookusest väljas lahkumiskaadri. See võttis sessiooni minu jaoks kokku ja tundsin, et nüüd saan seda sisu ka ise jagada.

See, mida tänavafotona teen, selle kannan töösse edasi küll. Enamus kliendid tulevad Instagramist, kuigi mul on toimiv koduleht olemas. Agentuurid ütlevad, et Eestis on fotograafide üleküllus, aga neid, kellel on selgroogu oma stiili ajada, on väga vähe. Samas agentuurid just neid tegijaid otsivad.

Mul on ka üks klient, kes tuli Keskturu pildistamiselt ja kellele teen juba aasta kõiki materjale. Kunagi tegin seal tänavafotot, jäin neile silma ja nüüd nad on kliendid. Huvitav on see, et olen selle ajaga lugematu arv kordi seal pildistanud ja siiamaani mängin lolli, sest seal on osad rasked „kliendid“.

See keskturg on vist jah tänavafotograafi jaoks väga keeruline koht.

See keskkond on hästi inspireeriv, aga seal on tõesti keeruline. Mul on küll ametlik luba, aga see ei loe. Need müüjad sõidavad kõigist üle. Nad on seal mingi 40 aastat olnud ja neil on savi, kes sa oled või kust sa tuled.

Sul peab olema hea jutuvestmise oskus. Näiteks lihaosakonnas on see, et teed juttu, teed kaupa, et kui tahad pilti saada, ostad pool kilo hakkliha. Samas on ka nii, et kui üks ei luba pilti teha, aga saad kõrval boksis jutule, siis ta räägib teisest letist sõbranna ise ära.

Ühe hapukapsast müüva naisega juhtus nii, et ta ka ei tahtnud pildile jääda. Ma ütlesin, et teen ikka pilti, aga prindin välja ja toon talle, siis oli nõus. Ehk siis natuke poliitikat ja enam-vähem tunnetad, et oskaks turul vahetuskaupa teha.

Sa teed tänaval ka portreesid. Kuidas sa inimestele lähened?

Sellest aastast pildistan Leicaga ja manuaalfookuse tõttu on raskem „salaja“ pilte teha, sest kaamera käsitlemine nõuab rohkem aega. Sa pead viewfinderist sisse vaatama, et fokusseerida ja kaadrit teha.

Seepärast otsin pilgust luba või kokkulepet. Tihtipeale sõnu ei vahetagi, pilgust saab aru. Hiljuti Kreekas seisis üks mees näiteks rõdul, pani riideid kuivama. Nägin teda, lehvitasin, ta lehvitas vastu. Ma siis tõstsin kaamera silma ette ja tegin pildi ära, tänasin ja kõndisin edasi. Nii lihtne see ongi.

See sunnib mugavustsoonist välja tulema. Mulle endalegi ei meeldi võõrale öelda „teeme pilti“, aga vahel on vaja.

Mida peaks algaja reisides pildistades teadma?

Tuleks teha eeltööd. Uurida, mis on lubatud ja mis mitte. Eesti kohta olen seda teinud, kuna ma käin ülikoolis, siis eelmine aasta tegin ainetöö tänavafotograafia eetika kohta. Eestis reguleerib tänavafotot põhiliselt eetika, mitte seadus – meil on suhteliselt vaba meediaruum.

Loomulikult on see riigiti erinev, osades on seadused, teistes on lihtsalt kombed. Mina mõtlen reisides nii: mängi natuke lolli turisti. Ma enda kaamerat kannan ka ümber kaela ja näengi välja nagu Jaapani turist. Kõnnid ringi ja teed „hops-hops“ pildi ära. Keegi ei pane sulle seda pahaks.

Kas analoogile üleminek oli teadlik valik või kust see otsus tuli?

Minu jaoks on väga oluline, et kaamera oleks selline, et tahan teda kaasa võtta. Peegelkaameraid võtsin kaasas pigem kohustusest, mitte rõõmust. Minu jaoks on kaamera nagu aksessuaar, mis on igapäevalt kaasas, sest sa kunagi ei tea, millal see õige moment võib tulla.

Kasutasin kunagi ka Fuji GFX-i, mis oli suurepärane, aga tänaval pildistamiseks on see liiga suur. Inimesed vaatavad, et nii suur kaamera ja ehmatavad ära. Väike kaamera on diskreetsem. Nii jõudsin Leicani. Kuna olin juba harjunud pilte mitte töötlema, siis proovisin ka 35mm filmi. Toonid otse kaamerast jälle paigas.

Täna pildistan nii digile kui filmile. Mõlemal on omad head ja vead. Oluline ongi see, et kaamera oleks väike ega paistaks silma. Leica on ka veidi analoogi moodi, seega inimesi ei häiri see ja lubavad pildistada. Albaanias oli näiteks juhtum, kus vanamees tuli ligi ja vaatas, et ohh, nii äge kaamera. Palus, et kas teeks temast pilti ja siis kui ära tegin, võttis mu kaamera ja suudles seda.

Kuidas leiad indu pildistada, kui inspiratsiooni napib?

See ongi kõige raskem. Kui oled vaimselt maas, siis ei tule head pilti. Vahel tuleb endale lihtsalt puhkust lubada. Ükskord ei puudutanud ma kuu aega kaamerat ja kui lõpuks uuesti kätte võtsin, oli elevus tagasi.

Suures pildis on see nagu eluski, peab mingi tasakaal olema, kuna see on loovtöö, siis peab see tuhin tulema. See ei tööta sunni pealt.

Telefoniga ma ei pildista rohkem kui veenäite. See motiveerib kaamerat alati kaasa võtma, sest muidu jäävad momendid tabamata.

Kui peaksid tegema tänavafotodest raamatu, mis oleks selle pealkiri või läbiv teema?

Jaa, ma olen sellele mõelnud. Fujifilmi ajakiri tegi minust mõni aeg tagasi loo ja palus saata 50 parimat fotot. Kui hiljem ajakirja nägin, sain aru, et mu piltide vahel on tegelikult läbiv teema olemas. Siis tekkis mõte ka isiklikust raamatust või näitusest.

Teemaks võiks näiteks olla, et kui palju on võimalik ära teha ilma töötluseta ja kuidas silma treenides saab juba kaameras valmis pildi. Algne mõte oligi just selles suunas, aga ega täpselt enam ei teagi. Eks elu näitab, kas tuleb kunagi näitus või raamat.

On sul algajatele nippe jagada?

Vali üks kaamera ja üks fiksobjektiiv. Ja otsusta, kas pildistad vertikaalis või horisontaalis. See aitab keskenduda ja arendada silma.

Takistused, mis alguses tunduvad piirangud, polegi tegelikult piirangud. Need sunnivad kastist välja mõtlema.

Näiteks reisideski satud Euroopas kitsastele väikestele tänavatele, siis mõtled, et oled 40-50mm objektiiviga – kuidas siis käitud. Tahaks seda tänavat pildile saada koos mingi müüjaga. Siis tulebki välja mõelda. See arendabki ennast.

Investeeri objektiivi asemel reisipiletisse. Praktika on tähtsam.

Lõpeta lause: „Ma pildistan, sest…“

…ilma ei oska. (Naerab.) See on nii suureks elu osaks saanud, et ma ilma ei kujutaks ette.

Mul on rõõm, et see on alles jäänud, sest tean paljusid professionaalseid fotograafe, kes alustasid samamoodi, aga nad on nüüd päris fotograafid, mis tähendab, et kaamera on kogu aeg kodus ja see võetakse kaasa, siis kui teed tööd. Mul on hea meel, et see pole mul nii läinud. Ma ei taha, et kaamera muutuks ainult töövahendiks.

Näiteks kõige hullem, mis reisile minnes juhtuda saab, on see, kui lennujaamas avastad, et kaamera jäi maha. Siis ostaks ilmselt kohe uue. Rahakoti või telefonita saaks lihtsamini hakkama.

Kas lõpetuseks jagad ühe oma pildi sünniloo?

Oli neljapäev, 6. oktoober, ilus sügisene päev. Nii nagu igal neljapäeval, viisin ma enda poja laulukoori Tallinna vanalinnas.

Laulukoor kestab täpselt üks tund. Olen endaga kokku leppinud, et see on aeg, millal jalutan Tallinna vanalinnas ja avastan selles peituvaid uusi külgi ja inimesi koos kaameraga.

Olin jalutanud juba peaaegu tunnikese, tegemata ühtegi pilti. Tundsin, kuidas täna ei ole vist minu päev ja silm ei taha õigeid võimalusi tabada. Pojale järgi minnes olin jõudmas Sõpruse kinoni, kui märkasin huvitavat värvide mängu sammaste vahelt. Proovisin seda pildile tabada ja ikka ei õnnestunud. Leppisin olukorraga, et täna ei õnnestu see fotode tegemine.

Jalutasin kinost mööda, kui veel viimast korda pöörasin ümber ja mõtlesin, et teen sammastest vähemalt ühe pildi ikkagi ära, et koju ei peaks minema päris nii, et pole kordagi päästikut vajutanud.

Just sel momendil, kui otsuse olin teinud, piilus mantlis neiu koos lillekimbuga sammaste vahelt välja ja vajutasin päästikule.

Neiu kadus sama kiirelt, kui oli tekkinud ja ka mina pöörasin ümber ja kiirustasin edasi, sest olin hiljaks jäämas. Kõndides teadsin kohe, et olen momendi tabanud ja mind valdas rahulolu.

Hiljem kodus olukorda analüüsides sain aru, et foto tabamise hetkel oli kell löömas täistundi ja kaadrile jäädvustatud neiu ootas kaaslast, kellel oli vaid mõned minutid jäänud, et seansile jõuda.

Kaks kiirustavat inimest sattusid sel päeval kokku ja ühel neist oli kaamera kaasas.

Rohkem Andres Paomehe tehtud fotosid näeb Instagramist.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.