ENGLISH BELOW.

Ermo Naarits on graafiline disainer ja fotograaf, kes oma tänavafotograafia teekonda alustas küll välismaal, kuid nüüd otsib huvitavaid kaadreid Eestimaalt.

Kuidas ta oma esteetiliselt laitmatu fotostiili on saavutanud ning kuidas jõudis oma esimese fotoajakirjani, saab lähemalt lugeda intervjuust.

Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?

Raske täpselt öelda, millal ma selle enda jaoks avastasin, aga sihilikult hakkasin sellega tegelema umbes kaks ja pool aastat tagasi, kui otsustasin endale korraliku kaamera ning paar objektiivi hankida. Kuna mul oli tol ajal palju vaba aega, siis sai kohe igapäevaselt eksperimenteerima hakata ja kaamera tehnilisi eripärasid õppima. Elasin siis veel Berliinis, mis oli hea keskkond oma väga eriilmeliste linnaosade, inimeste ja arhitektuuriga.

Oma esimese (digi)kaamera ostsin endale juba 2003. aastal ilma kindla eesmärgita. Peamiselt sai sellega sõpru-tuttavaid ja muud sellega seonduvat pildistatud ning sirvides arhiivi sellest ajast, meeldis mulle juba siis mingil määral tänaval “suvalisi” asju ja inimesi pildistada ning ka abstraktsemate visuaalidega katsetada. Seega mulle tundub, et mul oli juba sellest ajast väike tung alateadvuses, et midagi loovamat kaameraga tänaval teha.  

Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?

Minu jaoks on see hobi, mis aitab teatud loomingulist vajadust rahuldada. Tänaval pildistamine on ka mingil määral meditatsioon, mis võimaldab end argistest asjadest hästi välja lülitada ning sukelduda üsna segamatult oma mõtetesse. Tihtipeale võin ühe koha peal istuda tunde, et oodata jäädvustamisväärt hetke ning selle aja jooksul kaob ajataju ja isegi ümbritsevat linnasagimist ei pane enam tähele.

Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul eeskujusid?

Raske öelda, kes või mis mind teadlikult mõjutanud on, aga kui vaja mingeid isikuid nimetada, siis klassikutest tõstaks esile Fan Ho, Elliot Erwitt, Saul Leiter ja Aleksey Titarenko.

Kaasaegsemate fotograafide hulgast on mulle alati meeldinud Phil Penmani sombused Manhattani vaated, Billy Dinhi värvikad hetked nii New Yorgist kui ka reisidelt. Kindlasti mainin ära ka briti fotograafi Alan Schalleri, kes ei tohiks ühelegi tänavafotograafile võõras olla. Kuna mind viimasel ajal on ka abstraktsem fotograafia köitma hakanud, siis mainiks ära ka Aleksandr Babarikini, kelle värvikirevad ja kohati unenäolised ning õõvastavad pildid kipuvad tihtipeale pigem maale kui fotosid meenutama.

Teed enamasti mustvalgeid pilte. Kas sa vaatadki otse kaamerast maailma must-valgelt või teed seda järeltöötluse ajal? Kui palju üldse järeltöötlusele panustad?

Üldiselt on mul kaamera juba lülitatud mustvalge režiimi peale, kuid mitte alati. See aitab vahel näha kompositsioone paremini, kuid tunnen, et mul on juba piisavalt kogemust, et tajuda keskkonnas tekkivaid valguse ja varju vorme ka palja silmaga.

Järeltöötluses ma mingeid erakordseid trikke ei kasuta – vajadusel kadreerin ja sätin heledust ja kontrasti ning vahel eemaldan sensoritolmu jms väiksemat puru, mida tavakodanik ehk ei märkakski aga mu pedantne meel alles jätta ei suuda.

Kuidas enda senise stiilini jõudnud oled? Ilmselt on siin suur mõju ka disainitaustal.

Oma stiilini olen jõudnud valdavalt eksperimenteerimise ja rohke pildistamise käigus ning usun, et alateadlikult on ka eeskujud mõjutanud. Kindlasti on oma rolli mänginud ka mu erialane kogemus graafilise disainiga, mis on aidanud lihtsamalt kompositsioone näha/luua.

Mu introvertsem iseloom on ka kindlasti üks põhjus miks mu fotod on just sellised nagu nad on. Mul pole julgust inimestele kaameraga liiga lähedale minna, mille tulemusena on inimfiguurid mu fotodel tavaliselt kaugemal ja pisemad ning suurem visuaalne rõhk on ümbritseval keskkonnal.

Sul on palju arhitektuurilisi ja esteetiliselt ilusaid pilte. Kas sinu jaoks ongi foto puhul oluline esteetiline pool või peaks foto edasi andma ka mingit sügavamat sisu?

Erinevalt klassikalisest tänavafotograafiast, mis seisneb välkkiiretel hetkede tabamisel, panemata suuremat rõhku kompositsioonile ja muule tehnilisele teostusele, olen ma kindlasti palju planeerivam ja eeskätt otsin esteetikat. Kui sellega kaasneb ka selge loo “jutustamine”, siis on see minu jaoks hea lisaväärtus, kuid alati mitte hädavajalik.

Leian, et hea kompositsioon ning valguse, varjude ja keskkonna kombineerimine, kus inimfiguuri eksisteerimine alati pole isegi vajalik, annab võimaluse vaataja enda fantaasial lugusid jutustada ja sügavamat sisu interpreteerida.

Kui palju sa üldiselt tänavatele pildistama jõuad?

Lühidalt öeldes – mitte enam nii palju, kui sooviks. Kui ma paar aastat tagasi pildistamisega tõsisemalt alustasin, siis mul oli palju vaba aega ja sain kaameraga hulkumas käia soovi korral pea iga päev. Kuna eraelus on viimasel aasta jooksul palju muutusi toimunud, siis on prioriteedid muutunud ja pildistamine on natuke tagaplaanile jäänud, kuid üritan ikka alati kaamera kotti visata, kui tean, et on pikem tänavatel liikumine plaanis.  

Pildistad tihti ka välismaal. Kas teises keskkonnas on lihtsam selliseid urbanistlikke kaadreid leida või pigem pole vahet, kus pildistad?

Üldiselt tekib mul välismaal suurtes linnades inspiratsiooni rohkem, et enda jaoks rahuldavaid tulemusi saavutada. Tallinnas (ja ka üldisemalt Eestis), kus elan, kipub tänavatel olema liiga palju visuaalset müra, mis ühel või teisel moel pilti “määrivad”. Kuna mu stiil on pigem minimalistlik ja puhtama, selgema joonega, siis selliste kompositsioonide loomine on raskendatud, kuid mitte võimatu. Peab lihtsalt rohkem aega olema, et neid õigeid kohti ja hetki leida ja tabada.

Sul ilmus äsja ka fotoajakiri (moodsamalt öeldes zine). Kuidas selleni jõudsid ja mis tööd sinna koondasid ja miks just need?

Docu ajakirjani jõudsin ma läbi Instagrami. Selle kontseptsioon on üsna lihtne – väljaandja pakub fotograafidele (tasuta) võimalust oma töid eksponeerida, küljendades oma kuludega ajakirja valmis ning seda trükitakse vastavalt tellimustele. Kui fotograaf mõne numbri ka endale tellib, siis nad teevad ka ühismeedias ka lisareklaami. Kuna tänapäeval jagatakse oma pilte valdavalt digitaalselt, siis see on hea võimalus, kuidas oma töid suuremale publikule ka läbi trükimeedia tutvustada.

Sinna ajakirja ma valisin läbilõike oma viimase paari aasta töödest, mille hulgas olid ka mõned seni avaldamata fotod. Mõtlesin, et see on hea võimalus trükis näha oma fotograafia arengut, nii palju kui see kahekümne fotoga võimalik on.

On sul ka algajatele häid nippe jagada?

• Ära stressa ennast fototehnika pärast, iga kaamera on hea.
• Pildista nii palju kui võimalik, harjutamine teeb meistriks.
• Pildista seda, mida ise tahad, mitte seda, mida teised tahavad.

Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.

Daam udus.

Oli veebruari varahommik ja hommikukohvi tehes märkasin, et õues on väga paks udu. Kuna mul selleks päevaks tähtsaid plaane polnud tehtud, kasutasin võimalust ja otsustasin ilmastikuolusid ära kasutada ja pildistama minna. Kartes, et päevapeale udu lahtub, väljusin kodust varakult ning otsustasin Pirita tee äärde vana obeliski juurde minna, sest polnud seal kordagi ringi luuranud ning udu ja kohalikud geomeetrilised vormid tundus põnev väljakutse.

Kohale jõudes avastasin, et seal pole ühtegi inimest liikvel. Uduvaimustuses olin unustanud, et õues on külm, rõske veebruar ning kõigele lisaks tööpäeva hommik kell 11. Otsustasin siiski ringi vaadata ja niisama mõned vaated klõpsida.

Pärast pooletunnist mudas sompamist ronisin ühe “püramiidi” otsa, et uurida, mis vaatenurk monumentaalpargile sealt avaneb. Seni polnud endiselt ühtegi hingelist kohanud. Järsku kostus seljatagant kerge oksaraksatus ning ümberpöörates nägin, et kaks naist lähenevad püramiidi tipule mööda selle serva. Haistes head võimalust, jalutasin natukene eemale ning panin kaamera valmis ning klõpsasin mõned pildid. Sattusin täpselt olema õiges kohas, et taustale komponeerida udune mets ning osaliselt terava “lainega” monumendidetaili. Mulle meeldis ka see, et teine naine jäi eesoleva varju, mis jättis mulje, et ta rühib üksi mäest üles.

Need olid ka ainsad inimesed, keda ma seal pargis tookord nägin.

Kust sinu pilte oleks võimalik leida?

Põhiline koht on Instagram, kus mul on spetsiifiliselt kureeritud fotokonto @monoruum nime all, kuid kasutan ka PortraitMode platvormi, kus on pisut vabam fotovalik kui Instagramis. Postitan aegajalt ka eesti tänavafotograafia Facebooki gruppi.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.