Nii nagu abstraktne kunst on tihti paljudele raskesti hoomatav, siis ka abstraktset fotot võib olla keeruline mõista.
Seekordne fotomäng tekitas palju arutelu teemal, kas udune foto kvalifitseerub kohe abstraktse foto alla või mis üldse on abstraktne foto. Lihtne küsida, raskem vastata. Täpne määratlus ongi keeruline, sest kõigil on selles suhtes oma arvamus. Kõik sõltub sellest, kellega abstraktsionismi teemal rääkida.
Abstraktne fotograafia pole konkreetne stiil või tehnika. Stiililt ja lähenemisviisilt on ka see suund viimase sajandi jooksul kõvasti muutunud, kuid kõikidel abstraktsetel fotodel on üks ühine joon – neil välditakse klassikalist sümboolset esitlemist. Pildilt puudub konkreetne äratuntav objekt või sündmus, pigem keskendutakse värvile, kujunditele ja tekstuurile.
Eelmise sajandi 30ndatel sai abstraktsionistlik suund ja väljenduslaad rahvusvaheliselt kuulsaks ning tunnustatuks. Esimeste pioneeride hulka kuulusid Alfred Stieglitz, Edward Weston ja Dora Maar.
Abstraktfotograafia käib käsikäes tänava- ja dokumentaalfotograafiaga. Tänavakeskkond on täis detaile, geomeetriat ja liikumist, mida saab paari oskuse abil jälgida ja jäädvustada. See aitab paljastada ka kõige igavamate ja tuttavlikumate stseenide peidetud detaile.
Abstraktfotograafia pakub vabadust, mida paljud teised žanrid teha ei suuda. Lisaks on see suurepärane võimalus katsetada oma kaamera loomingulisi võimalusi, ilma et tunneksite ennast reeglitest piiratuna. Seal ei ole õigeid ega valesid lähenemisi – ainult lõpmatult palju võimalusi.
fotomängu võitja
vaata ka galeriid
