Isegi kui tänavafotograafia hõlmab tihti endas inimest, siis võime me tänavapildis märgata ka märke inimtegevusest. Tänavafotot ei pea alati defineerima kui kaadrit inimesest – vahel piisab vihjest, jäljest või fragmendist, mis annab edasi sama palju kui vahetu kohalolu.
Tühjad toolid kohvikuterrassil, grafiti seinal, kulunud uksekäepide, prügikastist välja ulatuv kummikinnas – need kõik räägivad loo inimese olemasolust ilma teda otseselt kujutamata. Need on vaiksed hetked, mis kannavad edasi elu linnas, selle rütme ja vastuolusid.
Sellised kaadrid pakuvad vaatajale rohkem tõlgendusruumi, võimaldades fantaasial täita tühikud. Tänavafotol, kus inimest justkui pole, võib inimene olla kohal isegi veel tugevamalt – läbi tema jäetud jälgede, otsuste ja puudutuste.
“Pole inimest” tänavafotomängus ei jää pilt tühjaks – selles on atmosfäär, vihjed ja vaikne draama. Inimene on küll kaadrist puudu, aga siiski alati kohal.
fotomängu võitja
vaata ka galeriid
