Francesco Cremonese on Itaalia fotograaf, kes hetkel elab ja õpib Tallinnas. Talle meelib püüda valgust ja varje ning ta avastab hea meelega fotokaameraga uusi kohti linnas. Francesco rääkis meile tänavafotograafiast ja oma töödest.  

English below.

Kuidas sa leidsid enda jaoks tänavafotograafia? Miks sa otsustasid, et nüüd pildistan tänavatel?

Sellele on raske otsest vastest anda. See on justkui osa protsessist, mis vaikselt algas. Alustasin oma sõprade pildistamisest, siis liikusin edasi lillede jms pildistamisega ning siis vaatasin ringi ja nägin ilusaid hooneid ja tahtsin teha pilte erinevatelt rakurssidelt. Mulle meeldib seda teed, milleks on tänavafotograafia, käia, nii et siin pole selget vastust.

Mind on mõjutanud mitmed fotograafid, kes on olnud mulle väga olulised. Võib-olla üks põhjustest on see, et sõber soovitas mulle fotograafi nimega Letizia Battaglia. Ta on suurepärane Itaalia fotograaf, kes on kogu oma elu reportaaži teinud. Mulle väga meeldisid ta pildid ja siis proovisin ta stiili järele teha. Sellega võib leida oma stiili kuidas pildistada.

Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?

Ma arvan, et see on enamasti eneseväljendus ja ilmselt peaksin selle üle rohkem mõtlema. Minu arvates on see millegi ebatavalise pildile püüdmine. Näiteks kord ma läksin trammiga ülikooli ja nägin seal ühte meest tantsimas ja siis ma väga kahetsesin, et mul kaamerat kaasas polnud. Ehk need on need hetked, mis vajavad jäädvustamist.

Samuti on see viis viimistleda omamoodi esteetilist lähenemist, omamoodi esteetilist uurimist, nagu ma püüan seda teha varjudega ja proovides välja selgitada kuidas see toimib ‒ sellised asjad on olulised.

Tegeled fotoprojektiga “Redeemed” („Lunastatud“). Kas saaksid sellest lähemalt rääkida.

Ehk tuleks kõigepealt tausta avada. Veneetsias on sellise 500 aastat vana traditsioon, mida nimetatakse redentore-ks, see tähendab lunastajat ‒ kedagi, kes inimesi vabastab. Selle tarbeks nad ehitasid silla, et ühendada saart teise saarega Veneetsias ning inimesed kõndisid sellel, et saada patud lunastatud. See on nagu rituaal, aga nüüdseks on ta oma põhitähenduse kaotanud, kuna see on turistimagnetiks muutunud. Kuid see on see idee saada lunastus ja minna ühest kohast teise omamoodi rituaalina.

Ma tahtsin seda tähendust lähemalt uurida, mida ma väga hästi seletada ei osanud. Tahtsin ühendada seda religioosset tähendust sellega, mida ma nägin, sest see polnud religioosne. See traditsioon on tehtud rohkem üheks peoks, kus inimesed joovad end purju ja vaatavad ilutulestikku. Kuigi see on oluline üritus linnale, siis tahtsin ma avastada rohkem seda religioosset tähendust. Ma olen seda silda mitu korda näinud, aga tahaksin seda ideed rohkem laiendada. Ma ei ole kindel, et see projekt on veel lõpetatud.

Kasutasid ainult must-valgeid pilte selles projektis. Miks?

See on tahtlikult nii, aga kohati ka esteetilistel põhjustel, mitte selle sümboolika pärast. Ma lihtsalt arvan, et see töötab nii paremini.

Sul on ka teine projekt “Veils”. Mida see endast kujutab?

See on seotud koroonaajaga. See oli aastal 2019, viiruse aastal. Üks ainukestest filmifestivalidest, mis toimus, oli Veneetsia rahvusvaheline filmifestival ja seetõttu tahtsin uurida selle festivali ja piirangute kohta lähemalt. Kõigepealt seal pidi läbima kaks turvakontrolli, üks turvakaalutlustel ja teine, kus mõõdeti kehatemperatuuri koroona pärast.

Tegin need pildid festivali sisealal. Samal ajal olid Itaalias üüratud diskussioonid sellel teemal ja inimesed väljendasid pahameelt selle üle, et teatrid ja igasugu lavašõud keelustati. Samas aga selle festivali ürituse edu muutis selle nii kultuuri kui ka vastupidavuse embleemiks, näidates kino tähtsust sellistes kriitilistes tingimustes ja võimet nendest tingimustes eksisteerida.

Sa pildistad siis nii Itaalias kui Eestis, jah?

Ma alustasin pildistamisega Itaalias, aga kuna ma olen nüüd Eestis, siis pildistan ka siin.

Näed sa mingeid erinevusi neis?

Tegelikult ma arvan, et siinsed paigad töötavad hästi, sest suvel on teil alati palju päikest ja talvel, kui päike on väljas, ei paista see peale veidrast positsioonist, vaid tavaliselt jääb see küljele pildil, seega saab teha ilusaid portreesid ilusa valgusega. Ma leian, et Tallinn on huvitav, kui mõtelda fotograafilisele poolele.

Samas mis puudutab inimesi, näen ma nende kahe riigi vahel mitmeid erinevusi. Näiteks mind rünnati mõlemas kohas (midagi tõsist ei juhtunud), aga itaallased on vist rohkem uudishimulikumad ja nad üritavad sinuga rääkida või nad saavad vihaseks, kui sa neist pilti teed. Siin (Eestis ‒ toim) huvitab inimesi vähem see, et nad pildile satuvad.

Mis puudutab keskkonda, siis minu arvates on siinsed olud paremini minu kasuks töötanud, sest mulle meeldib väga kuidas kaasaegne arhitektuur sulandub vanaga. Itaalias on meil küll ilusaid hooneid jms, aga kõik ei tööta pildil nii hästi. Kui ma tahan pildil geomeetrilisust säilitada, siis on see üsna raske Itaalias, samal ajal kui siin saan sellega rohkem mängida.

Kuidas sattusid Eestis pildistama?

Ma õpin filmikunsti Balti filmi- ja meediakoolis ja mulle meeldis tänavafotograafia juba enne seda kui ma siia kolisin. Seega kui ma siin paikseks jäin, jätkasin selle pildistamisega. Lihtsalt see on olnud veidi erinev geomeetri, ilmastiku ja päikesevalguse poolest. Samas nõudis see veidi aeda, et harjuda erineva keskkonnaga, eriti mis puudutab pildistamist.

Mis sinu jaoks on olnud kõige huvitavamad kohad pildistamiseks?

Ma ei usu, et saan kindlat vastust siin anda. Vaadates tagasi kogu protsessile ja kohtadele, mida olen külastanud, on raske öelda mis on paremini töötanud, sest ma olin teistmoodi sel ajal ja ajasin taga teisi asju. Seega need asjad, mis toona hästi töötasid, on nüüdseks muutunud.

Seega ma ei ole kindel, aga ma arvan, et Eesti on seni olnud väga huvitav koht ja võib-olla lemmik on seni olnud Veneetsia.

Kas sa arvad, et Eestis on piisavalt kohti pildistamiseks?

Jah, mitte ainult vanalinnas, aga olen käinud ka Tartus ja ma leidsin seal mitmeid huvitavaid kohti, mida pildistada. Lisaks avastasin hiljuti Maarjamäe memoriaali Pirital, mis on ilus koht pildistamiseks. Ma arvan, et olen külastanud enamike kohti Tallinnas, aga ma tahaks veel avastada Koplit ja Paljassaaret.

On sul mingi kindel mõte peas, kui sa tänavale lähed?

Oleneb kuidas ma sellele lähenen, sest on olnud kordi, kus ma lihtsalt lähen poodi ja võtan kaamera kaasa. Teistel juhtudel lähen ma kohe välja sooviga pildistada ja ma soovin mingit kindlat pilti teha. Oleneb siis nendest lähenemistest ‒ need, mis on tagasihoidlikumad pildid, ei vääri selgitamist, aga tõsiseltvõetavamad on need pildid, kus püüan õiget valgust saada ja lähemalt kohta uurida ning meelde jätta kohti, millest mööda kõndisin. Mõnikord olen ma kuskil juba käinud ja mäletan, et seal oli teatud kellaajal valgus hea, siis lähen kaameraga tagasi ja teen selle pildi ära või ootan kuni keegi huvitav persoon mööda läheb. See nõuab aga palju otsimist ja ootamist.

Vahel juhtub ka nii, et on ilus kaader, minu silmis perfektne pilt silme ees lahti rullumas just siis, kui mul pole kaamerat kaasas, siis tunnen end küll õnnetuna.

On sul mõni lemmikfotograaf, kes sind inspireerinud on?

Letizia Battaglia, Alex Webb and Tatsuo Suzuki.

Enamasti sa mängid oma piltidel valguse ja varjuga. On see tahtlik lähenemine?

Jah, on. Ma töötan palju punkt-särimõõdikuga ja ma proovin pildile saada kindlat meeleolu, esteetilisi asju. Ma proovin aru saada keskkonnast ja siis tähelepanu panna valgusele.

Candid või lavastatud fotograafia?

Lavastatud fotod ei ole minu jaoks tänavafotograafia. Seega eelistan candid (pildistamisstiil, kus subjekt pole teadlik fotograafist ‒ toim) fotograafiat. Samas saan aru, et on raske tänapäeval öelda, mis on lavastatud ja mis mitte. Ma oletan, et kui pilt on ilus, siis ma olen sellega rahul. Võib-olla on see lihtsalt erinev puhtast tänavafotograafiast, samas aga ma ei hinda seda negatiivselt. Küll aga on candid minu teema. Kui ma pildistama välja lähen, ei saa ma seda teha lavastusena, see pole minu stiil.

Sa teed mõlemat ‒ värvilisi ja mustvalgeid pilte.

Varem ma pildistasin rohkem must-valgele, aga nüüd ma olen rohkem värvi peale üle läinud. Ma arvan, et see on funktsionaalsem mõtteviis. Samas saan ju must-valgeks hiljem ka pildi keerata, kui ma nii tunnen. See viis, kuidas ma pilte teen, on rohkem värviline, kuna mul on palju negatiivset ruumi, näiteks varje ja ma saan välja arvata palju müra pildilt ja fokusseerida teistele asjadele. Värviline pilt teeb pildi vahel keerulisemaks, aga ühtlasi ka veetlevamaks.

Kui ma pildistan, siis värvilisena, aga on olnud ka kordi, kus lähen välja näen näiteks proteste või üritusi ja tunnen, et see võiks must-valge olla, siis ma jään selle juurde. Samas ma ei tugine eriti järeltöötlusele, mulle meeldib kohapeal kõik paika saada. Vahepeal ma ei pildistanud isegi RAW formaati. Nüüd hiljuti olen oma meelt muutnud, aga enamasti pildistan ikka JPG-sse, sest mulle ei meeldi eriti pilte töödelda.

Seega sa ei töötle oma pilte üldse?

Mulle meeldib küll värvide korrektuuri teha, aga see pole päris see, mida ma oma piltidega teen. Tavaliselt ma töötan kontrastiga ja kui horisont pole sirge, siis ma parandan seda. Seega ma teen väga primitiivseid asju ja see on ka kõik. Asi on selles, et kõigepealt tuleb kaameras kõik korda saada, siis saab alles edasi töötada.

Kui oluline on pildistamise juures tehnika?

Ma arvan, et ma tuginen küll sellele, et mu kaamera on Fujifilm, sest see on kompaktsem ja see pole midagi, mida kilomeetrite taha inimesed näeksid. Katiku müra pole vali, seega saan palju pilte teha, ilma et keegi märkaks.

Mulle meeldib selle kaamera lähenemisviis. See justkui ühendaks mind reportaaž fotograafiaga, mis oli enne digiajastut. See on kogemusena huvitav. Samas pole see oluline, kuidas keegi fotole läheneb, seda saab saavutada iga kaameraga, vahet pole mis bränd on.

On sul algajatele ka häid nippe jagada?

Esmalt on väga oluline lugeda kaamera käsiraamatut. Püüdke leida omale sobivad seadistused. Võite proovida ka analoogkaameratega teha samasugust pilti nagu te teeksite digikaameraga.

Ühtlasi olge vaprad, sest vahel võib tänaval pildistamine tunduda hirmutav. Isegi, kui keegi on sulle väga lähedal ja sinu arvates on ta väga huvitav, tee ikkagi pilti, sest nad ei pruugi midagi öelda või kui ka ütlevad, siis saad alati vabandada ja pildi kustutada, kui see neile ei meeldinud.

Kas sinuga on ka midagi sellist juhtunud?

Jaa, olin Roomas, kui bussijuht oli peaaegu välja sõitmas, kui ta minu poole tormas. Ma tegelikult ei teinud midagi. Ma küll mõtlesin, aga ei teinud pilti, aga ta tuli ja tüütas mind. Seega jah, sellised olukorrad juhtuvad, aga enamasti just siis, kui nad ei taha pildile sattuda, kuna võib-olla on neil mõjuv põhjus.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.