Iris Kivisalu on Eesti fotograaf, kes põimib endale omast kerget melanhoolset ja kurblikku maailmatunnetust valdavalt tänavafotograafiasse ning dokumentalistikalaadsesse olustikurealismi.
Esmapilgul võib tunduda, et Eestis pole avaliku ruumi jäädvustamisel ja tänavafotograafial newyorgilikes suurlinnades valminud seeriatele suuremat vastu panna, ent tegelikkuses on sedasorti fotograafilise materjali rohkus alati kõikjal, kus toimub inimtegevus. Kirjude eludega tänavate jäädvustamisel on ta alati eelistanud keskenduda pigem personaalsematele detailidele avalikus ruumis, mis ei piirdu üldse füüsilise tänava mõõtmega.
W. Eugene Smithi definitsiooni kohaselt on Irise loomingu puhul tegemist dokumentalistika kunstilise poolega, kus on vihjeid pildi näol vähe ja jutustus on loovamalt tõlgendatav, erinevalt näiteks rangete reeglitega pressifotost. Kõige südamelähedasemad on talle u 20. sajandist pärit nn New Yorgi fotokoolkonna põhitõed, kus kasutatakse humanismist juhinduvat film noiri dokumentalistika võtteid, nt nagu on Saul Leiteri tööd.
