Jaan Orbiidilt eristub oma stiililt kindlalt teistest fotograafidest. Ta on leidnud oma stiili pildistades teel ette sattuvaid huvitavaid persoone.

Rääkisime Jaaniga tema fototee algusest ning jõudsime välja tema legendaarsete portreedeni. Lisaks selgitas ta, kuidas pilte töötleb ja kuidas kord objektiiviga vastu nina andis.

ENG BELOW

Kuidas sa tänavafotograafiani jõudsid?

Tänavafoto hakkas mind huvitama umbes 5–6 aastat tagasi. Huvitama hakkas see mind peamiselt piltidele jäädvustatud veidrate olukordade pärast – keegi karjub kaamerasse, vaatab imelikult jne, võib öelda ka emotsioon pildil. Eriti lainurga vaatenurk, justkui oleks olukorras või vaataks inimesele näkku, kuigi viimasel ajal, ei oska öelda miks, aga kasutan veidi kitsamaid objektiive.

Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?

Tänavafotos on minu jaoks tähtis, nagu just ennist mainisin, emotsioon. See on minu jaoks number üks, see võib olla hea, võib olla halb, võib olla kuri pilk, võib olla ka kurb pilk. See on ka üks põhjustest miks mu fotod on mustvalged. Ma millegi pärast tunnen, et värvid viivad mõtted mujale.

Kuidas oma stiilini jõudsid?

Mulle on millegi pärast alati meeldinud lainurk. Just see visuaalne pool. Käin suhteliselt tihti reisidel, siis otsustasin võtta väiksema kaamera ning lainurk objektiivi.

Mõned aastad tagasi Türgis tahtis üks meesterahvas tänavalt, et ma teda pildistaks. Portree tuli väga huvitav ja midagi jäi pähe tüütama. Tagasiteed enam ei olnud, pidin hakkama lainurgaga portreesid pildistama.

Kui tihti tänavale pildistama jõuad? Kas sa planeerid ette või oled spontaanne jalutaja?

Tänavale püüan välja minna kuskil korra nädalas, ega eriti oma käike ei planeeri, vaatan vastavalt tujule, kuidas ennast parasjagu tunnen, nii tuleb ka jalutuskäik – vahel pikem, vahel lühem.

Kuidas sa portreede puhul lähened – kas sa muudad võttenurka või pildistad neid nii nagu esimesena näed?

Kui näen inimest, kes mulle huvi pakub, siis võin ka üle põõsaste hüpata, aga isegi kui vahel pean sõna otseses mõttes läbi muda jooksma, siis alati pilti ei saa. Vahel öeldakse ikka, et ei soovita, et neid keegi pildistaks.

Üldiselt kui inimene näeb, et keegi minusugune üle tänava jookseb ja pilti küsib, siis pakub see talle nalja ja öeldakse, et tee siis pilt ära. Portreede puhul oleneb väga palju inimese käitumisest, kui inimene on vaba suhtumisega, siis teeme juttu ja ma juhendan teda. Seega ma ütleks 50–50, nii ja naa, see on väga suhteline.

Mis on kõige huvitavam kokkupuude siiani olnud?

Kõige huvitavama kokkupuute kohta ei oskagi hetkel öelda, neid on nii palju olnud. Olen igast valdkonnast inimestega kokku saanud, juttu teinud ning ka pildile saanud. Võibolla kõige veidram kogemus oli siis, kui olin just soetanud lainurga. See asi pildistab ikka väga lähedalt ja moonutab maailma. Lühidalt öeldes sai Balti jaamas üks meesterahvas objektiiviga vastu nina, tulin liiga lähedale, minu viga. Igal juhul saime mõlemad naerda.

Kas jälgid ise ka kellegi töid, kes sind inspireerib?

Bruce Gilden on minu jaoks alati number üks.

Kui palju järeltöötlusele panustad?

Järeltöötluse suhtes on asjad nii ja naa. Viimasel ajal teen seda minimaalselt, kui üldse. Kuna pildid on must-valged, siis suur osa pildist on valgus, kui see on paigas, siis järeltöötlus on minimaalne. Loomulikult on erandeid ning nüansse, nagu näiteks RAW-failide töötlus ning JPG-failides varjude ja valguse suhte nüanss.

Nüanss ka see, et pildistan kahe erineva kaameraga, küll ühe seeria kaameratega, aga üks on lihtsalt vanem ning teine uuem. Vanemaga pildistan JPG-formaadis, mida väga palju ei töötle, aga uuemaga pildistan RAW-formaadis mis kannatab töötlust ja päris palju. JPG-failid saan lennult telefonis ära teha, aga RAW-faile töötlen juba arvutis.

Jaani tehtud portreed tänavatel

Millised on sinu arvates suurimad väljakutsed tänavafotograafias ja kuidas neist üle saad?

Kõige suuremad väljakutsed on alati inimestega rääkimine. Olen seda juba mitu aastat teinud ja eks inimesed on erinevad. Iga kord on ju keegi, keda näen esimest korda, aga üldiselt on ajapikku lihtsamaks läinud.

Paraku ei oskagi öelda kas neist asjadest üldse üle saab, lihtsalt mõni päev on lihtsam, aga mõni teine päev jällegi ei ole.

On sul algajatele häid nippe anda, kuidas head tänavafotot teha.

Omast kogemusest võin öelda, et tänavafoto võib alguses väga veider tunduda. Üldiselt
pildistavad inimesed linna iga päev, näiteks turistid. Ma arvan, et turistid sellistele asjadele eriti ei mõtle.

Enda kohta oskan öelda, et kui läksin pildistama kindla eesmärgiga, siis tekkis peas väike blokk. Alguses püüdsingi ennast panna turisti kingadesse. Ma kujutasin ette, et olen turist, kes pildistab lihtsalt linnas toimuvat, see natuke rahustas. Kusjuures praegu räägin inimestega vahest inglise keeles, siis arvatakse, et ma olen lihtsalt turist.

Kindlasti aitab ka see, kui kasutada mõnda kitsamat objektiivi, näiteks 85mm ja sealt edasi liikuda laiematele nurkadele, kui tunnete ennast mugavalt. Paljud kasutavad ka 50 mm objektiive, ise kasutan ka seda hetkel.

Üldiselt on vist selline fotograafia ikkagi oma mugavustsoonist väljumine. Kuidas head tänavafotot või portreed teha ei oska kahjuks öelda, sõltub väga palju inimesest ning olukorrast. Mul näiteks on väga palju pilte ammusest ajast. Ma ei ütleks, et nad pahad on, aga ma näen midagi, mida ma oleks täna teisiti teinud. Võibolla on see ka üks soovitus. Pildistada ja hiljem analüüsida neid pilte.

Muidugi oli mul omajagu unetuid öid ja küsimusi, et miks mu pildid ei ole nii head kui teistel, aga tänaseks on see suuremalt jaolt üle läinud. Eks ajapikku tulevad ka head fotod, jätke lihtsalt meelde, mis te tegite ning proovige järgmine kord uuesti.

Tsiteerides Paulie B-d, lõpeta lause.. „Ma pildistan, sest..“

Ma pildistan, sest maailm on täis väga huvitavaid ja lahedaid inimesi. Kõiki ma neid pildile ei saa, aga ma pean selle poole püüdlema.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.