Kati Raudsepp on loov ja tundliku silmaga tänavafotograaf, kes põimib oma töödes looduse, inimeste ja valguse harmoonia. Kunsti ja teatri mõjudest kantuna jäädvustab ta elu poeetilist juhuslikkust, tabades argihetkedes peituva sügavuse ja ilu.

Rääkisime Katiga tema eristuva koloriidiga piltidest, hetke tabamisest ja tänavafotograafiast laiemalt.

English below.

Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?

Fotograafiaga üldse hakkasin tegelema umbes 7 aastat tagasi. Juba üsna algusest peale meeldis mulle muude asjade hulgas pildistada tänaval inimesi ja olukordi ilma, et ma tänavafotograafia kui sellise olemasolust midagi teadnud oleks. Lähem tutvus tänavafotograafiaga sai alguse ca 5 aastat tagasi, kui sattusin juhuslikult tänavafotograafia Facebooki gruppi ja osalesin ka ühel Airi tehtud tänavafoto koolitusel.

Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Mis sind just tänaval pildistamise juures köidab?

Tänavafotograafia on minu jaoks kõige ehedamal viisil hobi. Pean silmas seda, et fotograafiaga üldse hakkasin tegelema samuti hobi korras, kuid tasapisi kasvas sealt välja ka tööd ja selliseid “pean” stiilis tegevusi, aga tänavafotograafias ma ei pea mitte midagi. Teen siis, kui tunnen, et tahan, ja kui ei tunne, siis ei tee.

Kõige enam meeldibki mulle tänavafotograafia juures ilmselt selle spontaansus ja peaaegu täielik etteplaneerimatus. Tegelen ka portreepildistamisega ja seal tuleb teha erinevaid ettevalmistusi, mõelda läbi võttekoht, poosid, juhendada modelli jne. Lõpptulemuses peab arvestama kliendi soove, mis võivad vahel enda nägemusega ka vastupidised olla. Samas tänaval on täiesti vaba valik pildistada just seda, mida hing ihkab ja endale parasjagu huvitav tundub.

Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul eeskujusid?

Aastaid tagasi avastasin hiina fotograaf Fan Ho fotod ja olin neist täiesti lummatud. Eelkõige just valgusest tema fotodel. Tegelikult oligi just soov püüda ka ise sellist valgust peamine põhjus, miks üldse hakkasin tänavatel kaameraga jalutamas käima. Aga kätte sellist valgust saada pole siiani veel õnnestunud.

Meeldivad sellised klassikud nagu Henri Cartier-Bresson ja Vivian Maier – eelkõige see, kuidas nad oskavad täiesti tavalistest igapäeva hetkedest selliseid ikoonilisi pilte välja võluda. Meeldib ka William Klein, peamiselt just tema siiras ja südamest tulevana näiv huvi inimeste vastu, kellega ta tänavatel suhtles ja keda pildistas.

Väljaspool tänavafoto žanri on üks minu vaieldamatu lemmik aga Annie Leibovitz. Tema fotode juures köidab ennekõike oskus luua esmapilgul kaootilisena näivas olustikust stseen, kus kõik on täpselt paigas ja tekib nii põnev tervik erinevate nüansside ja kihtidega. See oleks kuldaväärt oskus ka tänaval pildistades.

Tegelikult mõjutavad mind pildistamisel ka erinevad filmid, muusika, kirjandus, teater. Kõik need koos annavad sellesse minu peas olevasse “rosoljesse” mingi oma osa ja pole võimalik sealt eraldi mõnda “heeringat” või “punapeeti” välja tuua.

Oled loonud mitmeid seeriaid ja fotosid, mis on inspireeritud Edward Hopperi loomingust. Kuidas jõudsid tema töödeni ja mis sind tema stiili juures enim kõnetab?

Hopperini jõudsin täiesti juhuslikult, kui sattusin nägema Facebooki gruppi „Inspired by Edward Hopper”. Osad seal olevad fotod kõnetasid, kuna neil oli tabatud midagi sellist, mida ka mina alati kas siis teadlikult või alateadlikult pildile püüda olen üritanud. Hakkasin siis veidi lähemalt Hopperi ja tema loomingu kohta uurima ja see on minu jaoks tõesti ääretult inspireeriv.

Hopper kujutab oma maalidel tavalisi igapäevaelu steene, linnamaastikke ja ka loodusmaastikke. Kuigi Hopper ise ei tahtnud kunagi kuuluda otseselt ühtegi kindlasse kunstiliikumisse ja ütles, et talle meeldib maalida maju ja valgust, peetakse teda tänapäeval nn Ameerika realismi rajajaks. Aga siin on ilmne seos ju tänavafotograafiga!

Seda, mis mind Hopperi puhul kõnetab, on isegi veidi keeruline sõnadesse panna. See seletamatu “miski”, mis tuleneb nii tema iseloomulikust värvikasutusest, pea kõigil tema maalidel kesksel kohal olevast valgusest kui ka sellest üksinduse tundest, mida tema töödest õhkub. Ka siis, kui tema maalidel on korraga palju inimesi, näivad nad siiski olevat üksinda. Ja isegi siis, kui maalidel inimesed üldse puuduvad, näib see üksinduse tunne seal olemas olevat. Minu arust ei ole see üksindus ei halb ega hea, ka mitte kurb ega nukker, vaid just inspireeriv.

Minu vaieldamatu lemmikkirjanik on Dostojevski, keda peetakse üheks parimaks inimhinge vaatlejaks. Mina jaoks on Dostojevski pikkade põnevate inimloomuse kirjelduste ja Hopperi maalide sõnatute üksinduses olevatel kujude vahel mingi seletamatu sarnasus. Mida nad mõtlevad? Millist elu nad elavad? Mida nad armastavad ja mida nad vihkavad? Keegi on öelnud, et Hopperi maalid on nagu stseenid filmist, kus tahad teada, mis tegelasega järgmises kaadris juhtub. See kõik on minu jaoks nii kõnetav ja tekitab tahtmise kuidagigi püüda seda oma fotodel kajastada.

Sinu pildid on väga eristuva koloriidiga. Kui palju Sa järeltöötlusele panustad ja kui oluline see kogu tervikus on?

No mitte päris kõik, teen ka üsna palju mustvalget. Üldiselt pean järeltöötlust enamikel juhtudel väga oluliseks osaks tervikust. Kui vaadata asja nii, et fotol kujutatu on fakt, siis tonaalsuse ja koloriidi kaudu saab anda neile faktidele mingi emotsionaalse värvingu, õhustiku, mis need faktid elama paneks. Muidu võivad need jääda vaid kuivadeks faktideks.

Su piltidel on palju värvi ja ruumi (õhku). Mis sind pildistamisel enim kõnetab? Kas otsid esteetilisi ja kompositsioonilisi vaatenurki või on sul ka muid eesmärke?

See nii väga oleneb olukorrast ja pildist. Esteetika ja kompositsioon on väga olulised, kuid kõige olulisem ilmselt on, et pildis oleks lugu, nö mingi “elusäde”. Ideaalne oleks, kui esteetika ja kompositsioon seda toetavad ja esile aitavad tuua. Kui aga on üksnes esteetika ja kompositsioon, võib pilt olla küll visuaalselt hea vaadata, kuid jääda kuidagi “steriilseks”.

Kui palju sa üldiselt tänavatele pildistama jõuad?

Varasemalt üritasin ikka nädalas korra käia, aga viimasel ajal kahjuks üha harvem. Vahepeal, eelmise aasta kevadest kuni aasta lõpuni oli mul tänavafotograafias pikk paus. Tundsin, et kohe ei taha tänaval pildistada, see näis kuidagi mõttetuna. Aga õnneks on see üle läinud ja sellel aastal olen juba paaril korral tänaval käinud.

Pildistad tihti ka välismaal. Kas teises keskkonnas on lihtsam kaadreid leida või pigem pole vahet kus pildistad?

Nii ja naa. Ühelt poolt on muidugi võõras keskkonnas põnevam ja pildistamiseks huvipakkuvat oluliselt rohkem. Teisalt pole ma reeglina kunagi välismaal üksi, küll aga olen üksi selles mõttes, ei olen ainus tänavafotograafia (ja üldse fotograafia) huviline seltskonnas. See seab välismaal pildistamisele teatavad piirangud, reeglina tuleb nö jooksu pealt ja möödaminnes toimetada. Eestis on see eelis, et saan omas tempos liikuda.

Sul valmis äsja uus koduleht. Kui keeruline on oma töid eksponeerida? Kas tänavafotograafia sinu arvates jääb ikkagi pigem hobi kui töö valda (ka laiemas mõttes)?

See kodulehe tegemine oli mul omaette pikk “ooper”, kuna töö ja kõige muu kõrvalt polnud üldse aega sellega tegeleda. Tehtud sai see eelkõige loodus- ja porteefotode jaoks. Ja selle pika valmimisprotsessi kestel jõudsin tänavafoto portfoolio eksponeerimise osas täpselt kolm korda mõelda, teha ja jälle ümber mõelda ja ümber teha. Põhiküsimus on, et kas panen oma tänavafoto tööd üldse sinna välja või mitte. Lõpuks otsustasin siiski panna, kuna see on üks oluline osa minu fotograafia-alasest “minast”.

Minul jääb see žanr kindlasti vaid hobi valdkonda. Ma ei näe, et tahaksin ja ka oskaksin enda tänavafotosid turustada. See eeldaks hoopis teistsugust lähenemist ja sihtgruppi kui loodus- või portreefoto puhul. Laiemas mõttes arvan, et tänavafotoalaste tööde müük Eestis on pigem keeruline, kuid mitte võimatu. See eeldab aga väga suurt pühendumist ja pidevat pildis püsimist. Lisaks sisulisele ja loomingulisele poolele eeldab see tegelikult ka väga läbimõeldud ja järjekindlat turundusstrateegiat. Kõik see nõuab aga tohutult aega.

On sul ka algajatele häid nippe jagada?

Võibolla kaks esmapilgul veidi üksteisele vasturääkivatena näivat asja. Esiteks tuleks jääda iseendaks, teha seda, mis ennast kõnetab ja nii nagu just endale meeldib. Ka siis, kui see suurt kellelegi teisele korda ei näi minevat. Teiseks, mitte võtta ennast liiga tõsiselt, mitte solvuda kriitika peale, vaid püüda sellest õppida ja areneda.

Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.

Valisin selle foto. Selle saamislugu pole midagi erilist. Kuid minu enda jaoks on huvitav just see, kuidas mul selle fotoga algselt tekkinud, kuid täpselt sõnastamata “lugu” sai mitu aastat hiljem teatrietendusest ja laulust mõjutatuna oma kindla sisu. Seega selline kummaline, justkui tagantjärgi inspiratsiooniga fotolugu.

Foto on tehtud mõned aastad tagasi ühel külmal talvepäeval, kui sõitsin autotäie sõbrannadega mööda Tallinn-Narva maanteed. Päike säras, oli päris krõbe külm ja maapinna kohal hõljus selliste ilmaolude kohta üsna tavapäratu udu. Kõik tahtsid kiiresti sihtkohta jõuda. Kuna aknast avanev vaade pani mu fotograafiast läbi imbunud südame kiiremini põksuma, kasutasin roolis olles tugevama õigust ja tegin tee ääres peatuse.

Aja kokkuhoiu mõttes jäin sinnasamma teepervele ja pildistasin loodust. Peatus ka üks teine auto, millest üks minutaoline samuti fotoaparaadiga välja hüppas. Kuna tema ajalimiit polnud autotäie kella vaatava rahva soovidega piiratud, kalpsas ta rõõmsalt mööda põldu üha kaugemale. Kirusin veidi endamisi, kuna peamise aja oli ta mul täpselt kaadris ees ja aega mul niigi vähe. Kui ta aga jõudis kaugemal asuvate elektriliinide alla, millesse madal talvepäike näis justkui takerdunud olevat, hakkasin hoopis teda ennast jälgima ja kaadrisse sättima.

See pilt ise meeldis mulle kohe alguses, just selle natuke ebamaise ja nii-öelda kosmilise olustiku tõttu. Ka need valged päikese käes helendavad lumeväljad tekitasid natuke sellist “Hukkunud Alpinisti hotelli” filmist pärinevat tunnet.

Läks paar aastat mööda ja käisin Linnateatri etendust “Ülestähendusi põranda alt” vaatamas. Etendus väga meeldis, eriti aga laulud, mis seal peamiselt Hele Kõrve esituses kõlasid. Üritades ühte neist, mis eriti kõnetas, hiljem YouTubest leida, avastasin enda jaoks selle originaalverisooni – ansambli Akvarium laulu “Adelaida”. Kohe meenus mulle see enda foto ja teadsin, et see on just täpselt see lugu ja tunded, mida see foto peegeldab.

“Tuul, udu ja lumi.

Majas oleme vaid me kaks.

Ära karda kopitust aknale  – minu juurde tuldi.

See on põhjatuul. /…./

Ta teeb nii, et pilved hajuvad taevast,

seal, kust tõuseb täht Adelaida ….”

Annan endale ka täitsa aru, et vaataja jaoks võivad kõik need seosed arusaamatuks jääda ja foto heal juhul hoopis mingeid muid assotsiatsioone tekitada. Ja mõni võib küsida, et kus siin üldse tänav on? Aga sellest pole lugu.

Kust sinu pilte oleks võimalik leida?

Minu kodulehel katiraudsepp.ee asuvas tänavafoto portfoolios on toodud väike valik mu enda lemmikutest. Eraldi tänavafoto jaoks tehtud Instagrami kontol https://www.instagram.com/katiwalksthestreets/ on aga rohkem pilte.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.