Londonis tegutsev Eesti fotograaf Kristjan Volt avastas tänavafotograafia üle kümne aasta tagasi, leidis sellele hiljem uue hingamise ning pälvis hiljuti oma poeetilise linnakaadriga Thamesi fotokonkursil esikoha.

ENG BELOW

Rääkisime temaga sellest, kuidas ta üldse fotograafiani jõudis, mis teda inspireerib ja kuidas sündis tema võidufoto jms.

Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?

Tänavafotograafia tuli minu ellu 2012. aastal, kui kolisin Inglismaale. Alguses tegin seda aeg-ajalt, kuid mõne aja pärast vajus inspiratsioon täiesti ära ning elus tekkisid uued huvid. Fotograafia jäi mõneks ajaks täiesti kõrvale.

2020. aasta novembris kolisin tagasi Eestisse mõneks aastaks ja kohtusin taas oma vana hea sõbra Jaaniga, kes on samuti tänavafotograaf. Tema professionaalsus ja entusiasm sütitas minus taas inspiratsioonileegi ning haarasin ka ise taas kaamera. Käisime siis aegajalt koos mööda Tallinna tänavaid luusimas ja pildistamas. See oli minu tänavafotograafia täielik taassünd.

Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just avalikus ruumis pildistad?

Minu jaoks on pildistamine mingil määral poeesia loomine, aga sõnade ja sule asemel on mul fotoaparaat. Ma otsin hetki, mis kannavad endas sügavamat lugu või müstilist atmosfääri.

Tänavafotograafia annab mulle võimaluse muuta argised olukorrad millekski ilusamaks, peatada hetk ja näidata seda teistele just nii, nagu mina seda näen ja tunnen. Avalikus ruumis pildistamine on põnev, sest kunagi ei tea, mis nurga taga ootab.

Mulle meeldib, et tänaval on alati midagi uut ja huvitavat… inimesed, olukorrad, valgus, varjud. Mind paelub see ettearvamatus ja spontaansus.

Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul eeskujusid?

Kõige suurem mõjutaja on olnud mu sõber Jaan Orbiidilt – tema tõi mind uuesti tänavafotograafia juurde ja sütitas selle kire minus taas. Ta on mulle andnud palju näpunäiteid ja soovitusi.

Teistest fotograafidest on mind palju inspireerinud Alan Schaller. Mulle meeldib tema võime luua linnaruumi ja inimeste kaudu dramaatilisi, sügavaid ja peaaegu müstilisi kaadreid. Tema töödest olen õppinud, kui palju saab kompositsioon ja valgus pildile tähendust juurde anda.

Mulle meeldib kõige rohkem pildistada Inglismaal, siin on lõuend lihtsalt suurem ja inimesi rohkem, tänavatel toimub pidevalt midagi. Eestisse sattudes naudin väga Tallinna tänavaid, sest need on hoopis teise rütmiga ja annavad piltidele teistsuguse, rahulikuma atmosfääri. Pildistan siis, kui inspiratsioon peale tuleb. Suvel kipub töö ja igapäevaelu tempo nii kiireks minema, et pildistamiseks ei jää alati energiat ega vaimset ruumi.

Kuidas Inglismaal tänaval pildistamise reeglitega lood on? Kas pigem tohib kunsti eesmärgil inimestest pilte teha või kas tead, kuidas see seal reguleeritud on?

Inglismaal on reeglid üsna vabad. Kui ma pilte just kommertskasutusse ei pane, siis võin pildistada kõiki, kes kaadrisse jäävad. Avalikus ruumis on lubatud inimesi ja olukordi jäädvustada, oluline on vaid teha seda lugupidavalt ja mitte kellegi privaatsust rikkuda.

Paljud fotod on sul dünaamilised ja keskne roll ka arhitektuuril. Kas see on teadlik lähenemine või see lihtsalt köidab su tähelepanu?

Pigem tahtlik lähenemine. Tugev arhitektuurne taust ja valguse mäng, peegeldused, mustrid… ning siis ootan, kuni keegi juhuslikult läbi kaadri liigub ja pildile elu toob.

Mõnikord on hetk juba ise täiuslik ja pean lihtsalt kiiresti reageerima ja kompositsiooni lukku panema. Mind köidab pildis vaikus ja lihtsus ning üksik inimene ja huvitav keskkond loovad minu jaoks kõige tugevama poeetilisema atmosfääri.

Võitsid hiljuti Thamesi jõe teemalise fotokonkurssi. Palju õnne! Kuidas selle konkursini üldse jõudsid ja kuidas see foto sündis? Mida see võit sulle tähendab ja kas selle järgnes ka midagi?

Tänan! Jah, see oli tore fotokonkurss Thames Lens, millele sattusin täiesti juhuslikult internetis ja mõtlesin oma pildi sinna esitada. Võit tuli mulle suure üllatusena.

Foto sündis nii, et olin ühel õhtul linnas, turistide rohkes kohas ning olin just teel koju, kaamera ühes, vihmavari teises käes. Vihma kallas ja rahvamassid liikusid kiiresti siia-sinna. Kiirustasin, et jõuda ühistranspordile, kui äkki märkasin üht paarikest, kes lihtsalt seisid ja nautisid Thamesi ja Londoni vaadet. Nad näisid vihmast üldse mitte hoolivat, vaid olid täielikult hetkes. Läksin neile lähemale ja jäädvustasin selle stseeni.

Mul oli õnne, et jõe äär polnud tol õhtul täis seisvaid turiste, nagu tavaliselt parema ilmaga. Pildi nimeks panin konkursi jaoks Love Flows Like Thames („Armastus voolab nagu Thames“).

See võit tähendas mulle väga palju, see oli justkui kinnitus, et olen õigel teel ja minu looming kõnetab ka teisi. Eriti eriline tunne oli näha, et minu pilti eksponeeriti terve septembri vältel linnas.

Kui palju sa töötlusele panustad?

See oleneb täiesti pildist. Mõni on juba niisama täiuslik ja vajab vaid minimaalseid korrektuure. Enamasti annan piltidele Cinematic Look’i, et rõhutada teatud detaile, meeleolu ja luua sügavust.

Mulle meeldib alati natuke oma fotosid „vuntsida“, see on minu jaoks üks loominguline osa. Mõnikord saab mõnest igavana tunduvast vanast ajast tehtud pildist, seda töödeldes, midagi väga huvitavat luua.

Millist tehnikat sa pildistamisel kasutad? Kui suurt rolli see mängib lõpptulemusel?

Enamus mu pilte on tehtud Fujifilm X-T5 kaameraga ja 16–55 mm F2.8 objektiiviga, aga praegu kasutan Sony A7RV kaamerat koos 50 mm F1.2 klaasiga.

Tehnika on minu jaoks oluline nii palju, et see võimaldab mul kvaliteetselt ja täpselt tabada seda, mida näen. See fotokas on veidi suur ning keeruline on diskreetseks jääda ja see võib rikkuda ära mõne suurepärase võimaluse heale fotole.

Kiirus, teravus ja värvid on tähtsad aga lõppkokkuvõttes on pildi juures kõige tähtsam fotograafi silm ja hetk, mille ta jäädvustab.

On sul ka algajatele hea foto saamiseks häid nippe jagada?

Kui astud fotokaga õue ega tea, kas tuleb hea päev pildistamiseks, siis lihtsalt seisata ja tee mõni pilt millestki, mis on sinu vahetusläheduses. Need esimesed klõpsud aitavad sind ’lainesse’ saada.

Kui juba alustad, hakkad liikudes huvitavaid kohti ja olukordi märkama. Võta aega ja ära kiirusta, sest vahel sünnivad parimad kaadrid just siis, kui oled valmis hetke ära ootama.

Kui näed midagi, mis võiks heaks pildiks kujuneda, ära karda ega häbene ka siis, kui inimesed on lähedal ja vaatavad, püüa neid ignoreerida ja võta see hetk, sest teist võimalust ei tule.

Märka mustreid, peegeldusi varjusid. Mõni päev tuleb palju häid pilte, mõni päev mitte ühtegi, aga kõik päevad treenivad su silma ja intuitsiooni.

Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.

Üks meeldejäävamaid pilte on mul tehtud Londonis Camden Townist. Jalutasin seal ringi ja mõtlesin, et otsin üles ühe punkari, keda olin varem silla juures näinud ning teen temast lõpuks pildi ära.

Läksingi ligi, küsisin viisakalt, kas tohin pilti teha. Ta oli lahkelt nõus. Klõpsisin paar kaadrit ja meel oli hea. Hiljem, kui koju jõudsin ja päevase saagi arvutis läbi vaatasin, märkasin alles siis, et tal oli käes papist silt, millel seisis: „Help a punk 2 get drunk, £2 photo.“ Nüüd kui Camdenisse satun, hoian igaks juhuks paar naela taskus, olen punkarile võlgu.

Lõpeta lause: „Ma pildistan, sest..“

Ma pildistan, sest armastan kunsti ja vabadust luua.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.