Tänavafotograafia näitus “Põlvkondade mitmekesisus” hoomab lisaks pildimaterjalile ka erinevas vanusegrupis ehk siis põlvkonnas olevate inimeste mõtisklusi, mis sai üles salvestatud ja välja kirjutatud.
Näituse korraldajatele pakkus huvi, kas ka põlvkonnad ise tunnetavad erinevust teiste põlvkondade vahel ning kuidas nad määratlevad ja iseloomustvad enda põlvkonda võrrelduna teistega.
Allpool on valim erinevaid mõtteid tsitaatide kujul ja lisaks ka helisalvestused nendest mõtetest. Kuula ja loe ning tore kui jagad ka postituse all enda mõtteid sellel teemal.
- Ma tunnen, et kuulun üks põlvkond vanemasse põlvkonda, kuna ma suudan samastuda rohkem millenniumi põlvkonnaga kui enda generatsiooniga. Näiteks võib tuua lapsepõlve, kus veetsin rohkem aega õues ja puudus suurem kokkupuude selle aja tipptaseme tehnoloogiaga.
Iseloomustaksin (enda generatsiooni) nii, et oleme aktivistid, aga samas ka õrnad. On lahe näha, kuidas nii palju inimesi tegeleb maailma heaolu jaoks. /…/ Ja on selle nimel valmis sõna võtma. Aga õrnad selles mõttes, et minu meelest võetakse mõnda asja liiga isiklikult. (Mees, 20)
Vanavanemad olid vanad inimesed ja neid oli vaja teietada /…/ Meie vanaema oli kogu aeg kodus ja hoidis meid. Kui aga vanaisa oli ka seal, siis tuli kindlasti teietada – 100%. Ma ei julgenud talle vastu rääkida ega midagi, muidu oleksin saanud kohe peapesu. (Mees, 72)
- Nõukogude Liidus oli ühtne asi kõigepealt oktoobrilaps – kaelarätiga pioneer – ja siis kommnoor. Ma ei usu, et keegi sellesse üldsegi uskus. Aga kui ajad oli vaesed ja üks edev asi ühes väikeses linnas oli punane kaelarätt, siis pandi see minu meelest lausa lustiga kaela.
Noored ei ole kunagi hukas – noortel on avastamise aeg! Iga noor mõtleb, et „Oi need vanad …“, aga siis läheb paarkümmend aastat edasi ja siis nemad mõtlevad täpselt samamoodi, et „Oi need noored …“. See on selline jätkuv karusell, et rohi oli rohelisem ja noored on hukas. (Naine, 61)
- Minu ema on saanud tunda sõjaaja hirmu ja ta on pärast seda üles kasvanud – siis ehitati ka seda maailma üles /…/ Ja ega mu enda lapsepõlves ka erilist küllust polnud. /…/ Ma tahan pakkuda oma lapsele sellist elu, et tema taoliste asjade pärast muretsema ei peaks. Aga teistpidi – tal ei teki endal vastutust. Et kust raha tuleb? Raha tuleb seina seest. (Naine, 46)
- Ma arvan, et vanaema väga ei saaks aru, mis see (TikTok) on. Seda on vanematele inimestele raske selgitada … Kindlasti see, et kuidas nende aju töötab, kuidas nemad on vanal ajal asju õppinud ja niimoodi, et nad lihtsalt kuidagi … aju ei suuda seda, ta ei saa aru sellest, miks nii on ja kuidas nii on.
Paljud, kes on juba vanad – 80 –, on juba hooldekodus ja nad ei saagi niimoodi välja … võib-olla noored lihtsalt ei näita oma vanematele seda maailma üldse niimoodi. Siis nad väga ei saagi aru … et noh telekat vaatavad, aga seal ka nii palju ei räägita sellest. (Poiss, 10)
- Ma ei ütleks, et minu põlvkonna väärtused on kuidagi väga erinevad teiste omadest. /…/ Kuid ma usun, et meie põlvkonnal – arvestades tänapäevaseid moodsaid lahendusi, digivahendeid ja nii edasi – on palju suurem võim ja tahtmine teha muutusi. (Naine, 20)
- Põlvkonnaüleseid asju on hästi palju ja ma arvan, et see tulebki huvidest; sellest, mis piirkonnas me elame; meie kultuurist; meie kommetest. Näiteks à la armastus jalgpalli vastu. Sa lähed Eestist – olles 23-aastane naine, kes on Liverpooli fänn – ja saad kokku Brasiiliast pärit 56-aastase eksnarkoparuniga, kes on ka Liverpooli fänn. See ühendabki teid. (Naine, 31)
- Mulle ei meeldi see vanuseline üldistamine. Mul on sõber, kes on minust peaaegu kaks korda vanem. Räägin temaga juttu nagu oma eakaaslasega – ma ei pea teksti, juttu, mõtteid filtreerima. Tean samas, et see on erand. /…/ See, et me saame rääkida ükskõik millest. (Mees, 28)
Vaata pilte ning loe näituse kohta lähemalt siit.