ENG BELOW

Olli Jakonen on Soome-Eesti vahet kruiisiv noormees, kes jäädvustab tänavaelu nii siin kui sealpool lahte. Ta on leidnud oma stiili ja soomlasena armastab väga Eestis tänavafotograafiat harrastada.

Rääkisime Olliga sellest, kuidas ta tänavafotodeni jõudis, kuidas ta tänavatele fotokaameraga läheneb ja mida arvab Eesti tänavafotograafiast.

Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?

Alustasin pildistamisega juba üsna noorelt, kuna mu isa oli fotograaf ja minu käsutuses on alati olnud kaamera ja olen saanud juhiseid selle kasutamiseks. Mõned reisipildid tegin juba 2013. ja 2014. aastal, kui käisin Pariisis ja Londonis. Need pildid olid juba üsna tänavafotograafia moodi, aga siis ma veel ei teadnud mis tänavafotograafia üldse on.

Ma ütleks, et alustasin sellega vahemikus 2018.-2019. aasta suvi, mis praeguseks on juba neli, viis aastat tagasi. Sel ajal ostsin ma hübdriidkaamera (Sony A7) ja kaks suumobjektiivi, millega siis pildistasin. Enamik mu tänavafotosid oli tollal tehtud 70-200mm F4 objektiiviga. Ütleksin, et ka 2018. aasta reis Peterburi ja Moskvasse oli minu jaoks pöördeline sündmus mõistmaks, kui põnev võib olla tänavafotograafia, kus on palju tegevust.

Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?

Ma arvan, et see tähendab palju ja seda mitmel põhjusel. See on viis luua ühendust linnaga, kus ma elan või mida külastan, samuti võimalus proovida tehnikat ja kogeda seda varem tundmatul viisil. See on ühtlasi huvitav väljakutse: kuidas ära kasutada või jäädvustada erinevaid elemente või lühikesi hetki, mida linn pakub. Lisaks on sellel isiklik teraapiline element, see tähendab, et inimeste pildistamine on viis üle saada häbelikkusest või läheduse tundmisest võõraste suhtes, kes muidu oleksid lihtsalt kauged möödujad.

Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul mingeid eeskujusid?

Mitmetelt mulle juba tuttavatelt fotograafidelt saadud inspiratsioon ja näited on mulle olnud ja on ka edaspidi hindamatu väärtusega selles osas, mida ma ise tahan teha ja mida ma lõpuks ka proovin.

Enamik inspiratsiooni leian Instagrami kaudu. Ilmselt ma ei jõuaks neid kõiki ära nimetada, aga eriti meeldib mulle julge ja kompleksne värvikasutus. Ma ütleks, et Josh Edgoose (@spicy.meatball) on normi kujundanud ja tutvustanud järjepidevat stiili värvikate ja naljakate piltide näol, mida olen proovinud jäljendada.

Harry Gruyaert on samuti suureks inspiratsiooniks oma värvide ja kontrastide kasutamisega. Greg Girardi fotod (mis pole tehniliselt tänavafotograafia, pigem dokumentaalfotograafia linnakeskkonnas) on põnevad, ilusad ja ausad. Muidugi armastan ka Alex Webbi töid.

Kui tihti tänavale pildistama jõuad?

Siis, kui mul on vaba aega ja on vaimustav ilm. Suvel ma käin kuskil 1-2 korda nädalas pildistamas, vahel ka rohkem. Isegi, kui mul pole palju aega, et seda teha, ei tunne ma kunagi, et teeksin seda liiga sageli. See on alati lõbus, isegi kui ma lõpptulemust teistele ei näita.

Kuidas sattusid soomlasena Eestit pildistama ja miks just Eestis pildistad?

Ma kolisin Tallinnasse 2021. aasta jaanuaris doktorantuuri tõttu. Alguses oli just tänavafotograafia viis, kuidas mõista uut kohta, kus elama asusin. Inimtihedust ja intensiivsust arvesse võttes oli siin selleks paremad tingimused võrreldes mu kodulinna Turuga Soomes.

Soomlasena Eestis tunnen ma Tallinna inimestega kasulikku distantsi, mis võimaldab mul läheneda tänavafotograafiale teisiti kui soomlasena Soomes. Mulle meeldib Eestis pildistada mitmel põhjusel, kuid huvitav on näha siin ka märke nõukogude ajast kõrvuti tänapäevasega.

Näed sa ka mingeid erinevusi pildistades Tallinnas või Helsingis? Kuidas läheb tänavafotograafial Soomes, kuidas Eestis?

Nagu ma varem mainisin, siis justkui kõrvalseisjana on mul lihtsam siin Eestis pildistada. Mis puutub teistesse põhjustesse, siis arvan, et Soomes on mul olnud rohkem vastasseisu inimestega, keda ma pildistan või kes arvavad, et ma neid pildistan. Varasema vestluse põhjal, mis ma Tallinnas resideeruva fotograafi Martti Lepmetsaga pidasime, mõistavad nii soomlased kui ka eestlased vahel sinu üle kohut, aga eestlased teevad seda vaikselt. Muidu arvan, et Tallinnas on huvitavamaid keskkondi, mis võivad vahel oma olemust olla veidi „karmid”, näiteks nagu Linnahall.

Tänavafotograafia puhul ma eelistan pigem elemente ja kohti, mis poleks liiga korrapärased ja puhtad. Üks erinevus on kindlasti see, et Tallinna kesklinn on ligipääsetav jalutades, samas kui Helsingis pead tegema teadliku valiku piirkonnast, kus tahad pildistada ja siis sinna sõitma. Mulle meeldib samas see fakt, et Helsingil on oma metroosüsteem, see on klassikaline ja alati huvitav linlik keskkond.

Mis puudutab tänavafoto skeenet nendes kahes linnas, siis mõlemal läheb hästi, mida on mul rõõm näha.

Kuidas sa tänavatele lähened, kas otsid pigem põnevaid karaktereid kui valgust ja varje?

Ma arvan, et mulle sobib peaaegu kõik, aga eriti ma otsin huvitavaid värvikombinatsioone, erinevate elementide kõrvutamist ja kompositsooni, kus mitu inimest ühes kaadris on. Pärast seda kui ostsin ja hakkasin kasutama 28mm objektiivi, olen hakanud jäädvustama rohkem inimeste gruppe, et püüda nende vahelist interaktsiooni.

Kui sa oled inimestele väga lähedal lainurkobjektiiviga, saad püüda väga huvitavaid näoilmeid, pilke ja liikumist. Ma tihti teen pilte rahvasummas liikudes piisavalt kiire säriajaga. Minu jaoks on 28mm objektiiv samal ajal väljakutseid esitav, kui ka rahuldust pakkuv fookuskaugus tänavafotograafias. Ühtlasi kasutan ka 55mm objektiivi palju.

Pildistad tihti ka alt üles vaates ja üsna lähedalt. Kuidas inimesed sellele reageerivad?

Kui vähegi võimalik, püüan pildistada nii, et inimesed pole sellest teadlikud ega ole kaamerast mõjutatud. Kunagi näitasin paari aasta taguseid pilte oma sõbrale ning ta nimetas mu stiili tagasihoidlikuks. See pani mind selle üle järele mõtlema ja proovida subjektile lähemale jõuda. Üldiselt on inimesed üsna ükskõiksed, ei pane sind tähele või unustavad pildistamishetke üsna kiiresti. Üleüldiselt on oluline enda jaoks selgeks teha, mida sa oma fotodelt tahad ja mida mitte, ning austama inimesi vastavalt sellele, isegi kui avalikud kohad võimaldavad teisi dokumenteerida.

Muidugi on veel palju õppida selles osas, et mida teha kui pildistan tänaval või kuidas reageerida, kui inimesed sinu poole selles osas pöörduvad. Eelmise aasta sügisesel fotojalutuskäigul pildistasin ma ühte prantslannat, kes must mööda jalutas ja ta tuli kohe jahmunult minu juurde. Me pidasime maha vestluse, kus ma püüdsin selgitada, mida ma teen ja mille jaoks. Ta kartis, et mõni kriminaal teda jälitab ja ütles mulle, et tal on olnud varasemalt sarnaseid kogemusi ja ta oli hirmul, et see juhtub uuesti. Mind ärritas see, et ta ei mõistnud minu kui fotograafi häid kavatsusi. Samas aga ta kuulas mu kannatlikult ära, kui ma püüdsid selgitada mis tänavafotograafia on. Ta teadis isegi Cartier-Bressoni ja vestluse lõpuks me läksime eri teed nii, et talle hakkas tänavafotograafia huvi pakkuma. See oli minu jaoks oluline õppetund, kuidas õppida olema kannatlikum ja kuidas sellistes olukordades toime tulla. Näiteks üks kindel viis seda teha, mida ma olen mõelnud ka varem, on printida väike märkmikulaadne toode enda tänavafotodega, et näidata millega tegu.

Jagad Instagramis tihti põnevaid fotoseeriad. Kuidas need sünnivad ja kuidas sa need kokku paned?

Need on üldiselt kokku pandud ühepäevaselt jalutuskäigult. Ma üritan neid paigutada nii, et pildid üksteist täiendaksid ja sisaldaks tasakaalu erinevat tüüpi piltide osas, nt nagu lähikaadrid ja kaugemad võtted.

Hiljuti olen ma rohkem postitanud üksikkaadreid, et püüda neid lahutada kindlast ajahetkest (näiteks ühest päevast) ja nad võiksid kujutada midagi enamat. Siiski arvan endiselt, et mõlemad, nii üksikkaadritel kui seeriatel on oluline koht selles, mida teistele näitan.

Kui palju sa järeltöötlusele panustad?

Kuigi ma seda naudin, ütlen ikka, et liiga palju aega. Samas ma tunnen, et minu töötlemine võib endiselt olla pisut segane, siis katse-eksituse meetodil õppides muutub see aeglaselt loogilisemaks. Ma püüan saavutada piisavalt ühtset stiili ohverdamata unikaalseid elemente, mida igal fotol on pakkuda.

Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.

Ikka, siin on üks foto, kus ema on oma lapsega Turu linnas jõe jääres. Tegin selle 2020. aastal Yashica Electro 35 GSN-i filmikaameraga, kasutasin 45 mm objektiivi ja Fuji C200 filmi. Ma usun, et see oli mu elus teine filmirull, mille täis pildistasin, ja ilmselt esimene tänavafoto filmil, millega ma rahule jäin.

Ma tahtsin võtta maksimumi sellest filmirullist, millele pildistasin, nii et tahtsin inimesi pildistades olla julgem. Filmile pildistamine annab tihti mõningase julguse, sest ma arvan, et inimesed on selles osas rohkem aktsepteerivad ja huvitatud filmifotograafiast digifotoajastul.

Ma lähenesin grupile, kus jõe ääres oli ligi 4-5 inimest ja küsisin lapse emalt, et kas ma võiksin neist pilti teha. Ta oli nõus ja algajana läks mul veidi aega manuaalselt fokusseerimisega. Naine vaatas siis teistele grupiliikmetele otsa, samal ajal kui laps võttis professionaalse dramaatilise poosi. Ma tänasin neid võimaluse eest neid pildistada ja liikusin kiirelt edasi.

Ma arvan, et nende varjud ja see puu või põõsa vari andis sellele minu jaoks viimase lihvi. Lõpuks see tulemus meenutas mulle dokumentaalseid tänavafotosid filmil, mida olin mujal näinud ja jäin sellega seega väga rahule.

Vaata Olli pilte ka Instagramist.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.