Mitmekesisus meie ümber ei ole halb, pigem ikka hea, sest mitmekesisus inimeste ja inimgruppide seas teeb maailmast palju põnevama koha.
Mitmekesisuse kuu raames kokkupandud tänavafotograafia näitus “Põlvkondade mitmekesisus” soovib panna vaatajaid kaasa mõtlema, kas me ikka oleme nii erinevad.
Näituse raames sai läbi viidud erinevas vanuses inimestega intervjuud, et mõista, kuidas tajuvad erinevatesse põlvkondadesse kuuluvad inimesed maailma ning põlvkondadevahelist erinevust või kas nad üldse seda tajuvad.
Selleks, et mõistaksime asju ühtemoodi, peab eelnevalt lahti mõtestama põlvkonna mõiste. Kuigi see sõna on meile kõigile tuttav, ei pruugi me seda sarnaselt mõista. Põhjus võib olla selles, et erinevates vanustes inimesed kasvavad üles erinevas keskkonnas ja infoväljas, mis võivad muuta ka meie igapäevase keele tajumise erinevaks.
Enamuse oma elust olen mõistnud sõna põlvkond all samasse vanusegruppi kuuluvaid inimesi. Minu põlvkonnaks on minu eakaaslased, kellega ma õppisin koos koolis. Minust vanem põlvkond oli loomulikult minu vanemate eakaaslased ja vanavanemate põlvkonnaks nende eakaaslased. Lihtne ja selge ning siiani ka alati toiminud määratlus.
Täna aga, kus tehnoloogia arengus on toimunud tohutud hüpped, on väidetavalt põlvkondadevaheline lõhe ühiskonnas veelgi suurenenud. Meediaruumis toimuvad sõnavõtud ja arutelud seoses Y- ja Z-generatsiooni esindajate tööealiseks saamisega ning nende suunas on lennutatud nii mõnetigi ebaõiglasi kriitikanooli. Meile endile mõistmatult on toimunud erinevate põlvkondade ülemineku hetk, mis pole enam sugugi seotud üksnes vanulise eristamise poolest, vaid sinna on lisandunud ka keskkond, kus keegi meist on üles kasvanud. Nii võibki juhtuda, et mõned eakaaslased võivad kuuluda hoopis teise põlvkonda vanemate traditsioonidega keskkonnas kasvamise tõttu.
Miks aga tunduvad siis erinevatest põlvkondadest inimesed nii erinevad?
Teadlane Karl Mannheim on seda teemat uurinud ja välja tulnud teooriaga, et põlvkondade määratlemisel tuleb lähtuda lisaks vanusele ka sellest, millised olulised ajaloolised sündmused inimesi mõjutanud, sest just see vormib samasse põlvkonda kuuluvate inimeste sotsiaalse teadvuse. Siinkohal on hea tuua näide ühiskonnas oluliseks tõusnud keskkonna teemat ning see kuidas nooremad põlvkonnad on selle teemaga hoogsalt kaasa läinud, et muuta maailma paremaks kohaks. Ka vanematel põlvkondadel on omad olulised sündmused, mis nende käitumist ja maailmapilti on kujundanud. Näiteks kui mina olin noor, oli Eestis rahvuslik ärkamisaeg ja võrreldes minu eakaaslasi meie vanematega, kes said lapsena tunda sõjakoledusi ning noorus möödus neil nõukogude korra reeglite järgi, pole kahtlustki, et sellised sündmused panevad meid maailma erinevalt tajuma.
Sellele mõeldes tundub igati loogiline, et põlvkondade vahel kujunevad nähtamatud piirid, sest koos kasvades ja kogedes mõistame maailma sarnaselt. Ent ärgem unustagem, et erinevad põlvkonnad kasvavad ja vananevad koos, ühe perena. Koos kasvanud inimesed ei saa sugugi olla nii erinevad, sest teatud asjad ühendavad meid ja aitavad teineteist mõista. Needsamad noored, keda ühiskonnas alatihti taga kirutakse, on meie endi lapsed ja lapselapsed ning me ise oleme nad just sellisteks kasvatanud. Ega meil ei jäägi muud üle, kui aktsepteerida ja armastada, sest peale kasvavad üha uued põlvkonnad, kes eelnevatest ikka ja jälle alati erinevad.
mida põnevat selgus intervjuudest
Intervjuudest selgus, et noorema põlvkonna inimesed tajuvad oluliselt paremini tänapäevast põlvkondade eristamise viisi kui minuealised (X-põlvkond) ja vanemad. Samuti tuli nendest vestlustest välja, et nooremad pigem tunnetavad rohkem piiride olemasolu ning nende tähelepanekud erinevuste osas olid palju kriitilisemad. Tore oli kuulda, et vanema generatsiooni esindajad olid oma vastustes nooremate inimeste suhtes väga mõistvad ja meenutasid ka võrdluseks enda noorusaega. Nenditi, et see on väga tore, et maailm pakub noortele palju võimalusi ja neid võimalusi tulebki kasutada.
Kokkuvõttes saab öelda, et vanuse tajumise puhul leidsid kõikide põlvkondade esindajad sarnaselt, et vanus on ainult number ja inimene on täpselt nii vana kui ta ise tunneb. Selgus, et generatsioonide esindajad, kes suhtlevad omavahel ning on samas infoväljas, tajuvad maailma sarnaselt, siinkohal ei ole üldse vahet, kui vana keegi on.
Kui neid teemasid lähemalt uurida siis usun, et nii mõnigi leiab, et oleme sarnasemad kui oskaksimegi seda arvata.
Kuula ja loe intervjuid lähemalt siit.