Priit Loog on Eestis teada-tuntud näitleja, kes tiheda teatrimaailma kõrvalt hoiab tänavatel „meeled valla ja silmad lahti“ ning püüab kinni ka põnevaid kaadreid.

Uurisime Priidult kuidas ta tänavafotograafiat enda jaoks mõtestab, milline on tema jaoks hea pilt ning mida soovitaks algajatele tänavafotograafidele.

English below

Enamik inimesi teab sind ilmselt teatrilavalt või kinoekraanilt. Millal ja kuidas sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?

See juhtus kuidagi orgaaniliselt. Umbes kuus aastat tagasi taasavastasin endas peidus olnud fotopisiku, seda seetõttu, et perre sündis laps ja soovisin teda veidi mängulisemalt jäädvustada, aga kuna tahtmine pilti teha järjest kasvas ning tegelikult ka huvi kogu fotograafiamaailma vastu, siis leidsingi ennast varsti tänavalt. Ei, mind ei visatud kodust välja! Lihtsalt see oli keskkond, kus alati toimus midagi ja kuhu sain minna kolama, millal iganes soovisin. Selline teraapiavorm.

Mis teeb sinu arvates ühe hea tänavafoto? Kuidas seletaksid tänavafotograafiat võhikule?

Alustada ilmselt võikski sellest, et mis see tänavafotograafia üldse on? Minu jaoks kõlaks ilmselt võimalik definitsioon umbes nii – see on fotograafia valdkond, mis püüab jäädvustada ümbritsevat elu-olu urbanistlikus keskkonnas kunstilises võtmes. Fotodel on inimene ja/või inimtekkeline linnakeskkond.

Minu jaoks on hea tänavafoto see, kui ma tajun selget autoripositsiooni, hoolega valitud vaatenurka. Foto, milles puudub ebavajalik “müra”. Lisaks tehniliselt hea teostus ja eriti suurepärane on, kui foto omab suuremat üldistusvõimet, suudab üllatada ja sisaldab ka saladust. Päris palju soovitud, aga väga head fotod ongi harvad.

Pildistad palju oma kodulinnas Pärnus. Mõni võib ehk arvata, et seal pole piisavalt ainest, et head tänavafotot saada (võrreldes nt suurlinnadega). Mida sa neile vastaksid?

Tegelikult on nii, et viimasel ajal, pean häbiga nüüd tänavafotograafia lehel tunnistama, ma eriti tänavafotograafiaks mahti pole saanud. Ei Pärnus ega ka mujal. Osalt tingib selle parajas mahus vaba aja puudumine ja teisalt ka hetkel fotograafilise huvi suunamuutus. Mis aga ei tähenda, et mulle endiselt ei meeldiks aeg ajalt siiski tänavatel uidata ja avara pilguga, fotoaparaat käes, ringi vaadata.

Kuid nüüd siis Pärnus pildistamisest – jah, mõnes mõttes on siin ehk tõesti esmapilgul keerulisem, sest liikvel inimesi, eriti väljaspool suveperioodi, on vähe. Kuid samas sunnivad teistsugused olud, võrreldes suuremate linnadega, ka teistmoodi mõtlema. Selles olen ma küll veendunud, et suurepärast tänavafotograafiat saab harrastada ka väiksemates linnades. Tuleb leida see oma visuaalne keel, oma pilk.

Pildistad palju ka vaikelu ja abstraktsemaid kaadreid. Kas see on ka taotluslik või lihtsalt nii välja kujunenud? Mis sind selles võlub?

Jah, mõnes mõttes võib öelda küll, et nii on välja kujunenud, lähtuvalt enda arengust/otsinguist fotograafiateekonnal, aga tulenevalt ka näiteks kodulinna Pärnu igapäevasest olustikust. See seostub ka osalt eelneva küsimuse ja vastusega – proovida kuidagi teisiti. Mind võlub “kaadri ehitamine”, sättides erinevaid komponente mingisugusesse visuaalsesse tervikusse.

Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on?

Mu enda kirg ja huvi on ilmselt kõige alus, mis on mind mõjutanud seda maailma avastama. Kindlasti on mind mõjutanud õpetajad, kelle fotokoolitustest olen osa saanud. Kõige suuremal määral ilmselt Kaupo Kikkas.

Lisaks nähtud fotod, näitused, filmid, inspireerivad inimesed jne… kõik mis kuidagi vaimu toidab. Oma osa on ka kindlasti teatrimaailmal, mille sees igapäevaselt olen. Ja muidugi kogemus on väga hea õpetaja ja mõjutaja.

Mida tavaliselt teed ja/või kust inspiratsiooni ammutad, kui tekib n-ö „writers block“ (ajutine, lühiajaline või pikaajaline võimetus loominguga tegeleda – toim)?

Arvan, et siis tulebki endale rahulikult aega anda ning mitte tulemuse saavutamise tuhinas asju tagant kiirustada või ennast piitsutada ja pressida. Võibolla tegeleda fotograafilises mõttes hoopis mingi muu teemaga või siis üldse aparaati mõnda aega mitte kätte võtta. Nii öelda laadida ennast millegi hea ja innustavaga – raamatud, teater, sport, muusika, molutamine jne.

Rääkides tänavafotograafiast siis võib olla päevi või nädalaid, kus “silm on kinni” – võid kolada ja tuhnida ja otsida, aga pilti ei tule… see on protsessi loomulik osa.

Kui palju sa muidu välja pildistama jõuad muude tegemiste kõrvalt?

Kahjuks pean tunnistama, et viimasel ajal suhteliselt harva ja siis kipun ka, praegusel ajahetkel, tegelema muud sorti fotograafiaga kui klassikaline tänavafoto. Eelkõige seetõttu, et üks fotoprojekt on poolik ja tahaksin selle lähiajal n-ö purki saada. See on seotud Pärnu rannatemaatikaga suvitusperioodi välisel ajal.

Kas ja kui palju sa järeltöötlusele panustad?

Tänava- ja dokfoto puhul teen järeltöötluse osas üldjuhul ainult kõige tavapärasemad toimingud – natuke korrigeerin vajadusel säritust, valgustemperatuuri, lõikan veidi pilti, kui tarvis, ja vahel lisan mõnd efekti – kontrasti, tekstuuri, värviküllust.

Lähtun üldiselt konkreetsest fotost ja sellest suunast, mis ta mulle kätte annab, et kuidas mulle meeldiks lõpptulemust näha. Töötluse osas mul vist oma äratuntavat käekirja pole, või ma ei oska seda ise näha ja ma ei ole sellele eraldi ka tähelepanu pööranud. Arvan, et mahukas töötlus ja efektide kasutamine ei tee kehva pilti paremaks, eriti vilunud silma jaoks, kui rääkida tänavafotograafiast.

Oled teinud ka välisreise pildistamise eesmärgil. Kuidas selline kogemus on olnud? Kas su lähenemine sellistel juhtudel on kuidagi erinev sellest, kui pildistad kodumaal.

Jah, olen mõnel korral oma elus ühendanud minipuhkuse tänavafotograafiaga. Kogemus on olnud põnev ja õpetlik. Lähenemine iseenesest ei erine kodus pildistamisest. Ikka üritan hoida meeled valla ja silmad lahti. Aga senise kogemuse pealt on mul tekkinud taju, et kuna ma ei ole nende paikadega seotud nii nagu Eestiga, siis jääb ka seal tehtud fotodel millestki puudu. Mingi kiht on kadunud. See on nagu “võõras maailm”. Ei teagi… Igatahes on minus ka annus missioonitunnet, et kes seda Eestit siis ikka pildistab kui mitte siin elavad fotograafid.

On sul ka algajatele häid nippe jagada?

Esmalt tehniline ABC selgeks ja siis pildista, pildista, pildista, õpi, otsi, leiuta, inspireeru. Proovi olla enda vastu nõudlik! Näiteks, kui silmad “huvitavat” inimest, keda sooviksid kaadrisse püüda, siis ära tee lihtsalt üht kiiret dokumenteerivat kaadrit, vaid proovi olukorda kiirelt hinnata ja mõtle, et kuidas võiks see kaader huvitavam saada.

Jälgi, kuidas on lood valgusega, ehk on ka midagi taustal, mis looks konteksti, äkki on midagi esiplaanil mida kaadrisse jätta ja mis lisaks fotole sügavust. Võibolla saab panna mingid värvid kaasa rääkima, äkki peaksid laskuma madalamale või hoopis tõusma kõrgemale, ehk ei vajagi sa tervet inimest kaadrisse vaid ainult osakest temast, ehk ainult siluett, vari, peegeldus… äkki pole teda üldse fotole vaja, vaid tema seljataga seisev naine on kordades kõnekam…

Vaata Priit Loogi fotosid lähemalt Instagrammist.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.