Eesti Tänavafotograafia Facebooki grupis vallandus kuum ja kirglik arutelu rannafotograafia teemal. Vaidlus läks nii tuliseks, et kohalike randade veetemperatuurgi tõusis kraadi-paari võrra. Mis on rannafotograafia? Ja kuidas seda mõista? Tundub, et just praegu, mil rannahooaeg pole enam mägede taga, tasub mõtiskleda rannafotograafia mõiste üle.
Tänavafotograafia all laiemalt mõistetakse avalikus ruumis viljeldavat fotograafia liiki, rannafotograafia omakorda on üks selle alaliike. Kuna tänavafotograafiat saab viljeleda mujalgi kui tänaval, mõjub sõna “tänav” eksitavalt, pigem on eesmärgiks tabada igapäevaelu kordumatuid, humoorikaid või kunstilisi hetki. Pannes hoopis rõhku sõnadele “avalik”, “kunst” ja “kordumatu”, võime kindlad olla, et oleme õigel teel.
Tänavafotograafia isaks loetakse Henri Cartier-Bressoni, kes harrastas avameelset fotograafiat ehk fotograafiat, kus puudusid lavastatud stseenid ja planeeritud vaatenurgad. Cartier-Bressoni loomingu põhijooneks oli „otsustavav hetk”, teisisõnu hetk, mil kõik kompositsioonielemendid langesid ideaalselt kokku. Fotograafi eesmärk oli see moment ära tunda ja jäädvustada.
Ajaloost on teada üks foto, mida võib lugeda märgiliseks Henri Cartier-Bressoni elus ja loomingus. Vanameister ise on öelnud järgmist: “Minu jaoks oli see foto sädemeks, mis mu entusiasmi sütitas. Ühtäkki taipasin, et hetke jäädvustamisel on fotograafiaga võimalik saavutada igavik. See on ainuke foto, mis on mind mõjutanud. Sellel pildil on selline intensiivsus, selline elurõõm, selline imestus, et see paelub mind tänaseni.”
Kõnealuseks fotoks on Martin Munkácsi “Kolm poissi Tanganyika järve ääres”. Tegemist on rannafotograafiaga.
Tänapäeval on kindlasti üks tuntumaid rannafotograafe Martin Parr – mees, kes on üle neljakümne aasta pildistanud rannakultuuri üle maailma. Alates maailmakuulsatest Cannes’i ja Copacabana veepiiridest kuni vähemtuntud Sanya ja Skegnessini. Muuseas, ka Leedu rannad on Parrile tuttavad.
Mida võib üks fotograaf rannast leida? Mis on see, mis paneb kaamera haarama?
Martin Parr on öelnud: “Rand on natuke nagu elu ja selle ees oleme me kõik ühesugused: kui varbad liiva sisse vajuvad, kui hülgame end lihtsatele naudingutele ja igatseme hetke, mil sukeldudes vette, oleme kõikjal maailmas ühesugused, oma tegudes universaalsed ja rituaalsed, värvilised ja küllastunud. Ka riikide kohta saab palju teada, kui külastada tema randu. Kultuuride lõikes on rand see haruldane avalik ruum, kus võib kohata kõiki absurde ja omapäraseid rahvuslikke käitumisviise.”
Fotograaf Marin Parri loomingut iseloomustab ekstravagantne vaatenurk, julge fookus, erksad värvid, ebatavalised kehapositsioonid, lihastes või ülekaalulised inimesed ja grotesksus, kuid autentsus samaaegselt.
Kindlasti leidub maailmas palju ka teisi fotograafe, kes harrastavad rannafotograafiat. Võib peaaegu kindel olla, et iga fotoaparaati omav inimene on teinud mõne kaadri rannaliival. Pärast hetke, mil klõps tehtud sai, nad enamasti sellele rohkem ei mõtle.
Ei tohiks unustada, et rannafotodel on suur tähtsus ka kultuuriajaloos.
Igal riigil on oma unikaalne rannakultuur, mis väärib jäädvustamist, et anda edasi meie kultuuripärandit tulevastele põlvedele. Sarnaselt tänavafotograafiaga, mis on oluline osa meie inimkonna ajaloost, aitab rannafotograafia meil mäletada ja mõista, kuidas inimesed enne meid elasid. Eesmärk pole kedagi häbiposti panna, vaid anda edasi elu sellisena, nagu see on.
Hea näide Eestist on näiteks sporditegelane ja fotograaf Karl Hugo Akel (27. oktoober 1878 Kavastu vald, Tartumaa[1] – 25. detsember 1942 Tallinn]), kelle jäädvustused taaselustavad meile meeleolud, mis valitsesid Pirita rannas 1920ndatel.
Samuti üks põnev kurioosum meie naabrite leedukate juurest.
Alexandras Macijauskas on Leedu fotograaf, kelle töö hinnati 2014. aasta suvisel Sotheby oksjonil 2000-3000 naelstirlingi vääriliseks. Nii, et neil, kes fotograafiaga endale leiva lauale toovad, on põhjust randa minna.
Ja kui veel leidub Eestimaal häbelikke, kes kardavad rannas objektiivi ette sattuda, pole põhjust muretsemiseks. Pea võimatu on leida avalikust internetikeskkonnast fotosid tänapäevasest rannaelust. Nii, et hirmu tundma ei pea, et kellegi käsi või õllekõht näiteks Inglismaal kalli raha eest oksjonil maha parseldatakse.
Üks vähestest fotoseeriatest õnnestus leida ajaleht Postimees uudisnupu alt, kus fotograaf Joosep Pank Stroomi rannast pildilugu tegi.
Ja kui eelnev jutt tekitas fotohuvilisele soovi sammud randa seada, on alljärgnevalt mõned soovitused ja nõuanded, kuidas seal märkamatuks jääda ja toredaid kaadreid saada:
- Ärge eristuge rannas olevatest inimestest. Kui pärast jaanipäeva luigest valgemana randa lähete, siis oletegi nagu valge luik. Pruuniks, teiseks juuniks, on soovitus.
- Olge hoolsad oma fototehnika suhtes. Kõrvetav päike, vesi, liiv ja tolm ei ole teie fototehnika suurimad sõbrad.
- Võimalusel kasutage väikest ja kompaktset kaamerat, sest mida suurem on kaamera või objektiiv, seda rohkem te silma jääte
- Kui on võimalus võtta kaasa lapsed, siis see on hea mõte. Omi lapsi fotografeerides võite napsata ka mõne toreda rannafoto, ilma et keegi seda tähele paneks. NB! Vee ääres ärge unustage end pildistama ja hoidke kogu aeg silm ka lastel peal, et ei juhtuks õnnetust.
- Vahel tasub suunata oma tähelepanu kuumalt rannaliivalt asjadele, mis jäävad tavaliselt tahaplaanile, nt rannakohvikud, rannavahendite rendipunktid, spordiplatsid. Tihti võib just seal aset leida see, mis vääriks jäädvustamist.
Kasutatud materjalid:
- www.postimees.ee
- https://juanjosereyes.wordpress.com/
- https://erickimphotography.com/
- https://www.magnumphotos.com/
- https://bit.ua/
- https://cameralabs.org/
- https://photographylife.com/
- https://www.thecollector.com/
- https://www.muis.ee/
- https://www.newyorker.com/
- https://et.wikipedia.org/
Rannahooajaks valmistusid ja mõtteid mõlgutasid Airi Leon ja Toivo Tenno.