Tänavafotograaf Andrii Mur on oma põneva, vahetu ja inspireeriva käekirja tõttu teada-tuntud nii Eestis kui välismaal, kus ta on mitmeid auhindu võitnud. Rääkisime Andriiga tänavafotograafiast ja tema loomingust lähemalt.
Kuidas leidsid enda jaoks tänavafotograafia?
Minu kirg fotograafia vastu süttis lapsepõlves, kui ma sirvisin isa suurt must-valget albumit, mis oli sõjaväeteenistuse aastailt. Ta on lennundusinsener, mistõttu enamike fotode jaoks oli minusugusel noorel kujutlusvõimel piisavalt ruumi lennata.
Alates 2015. aastast hakkasin huvituma dokumentaalfotograafiast. Tänavafotograafia jõudis minuni hiljem. Ma pigem ei otsi seda teadlikult kunagi, vaid see lihtsalt jõuab minuni.
Mida tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks on tänavafotograafia pigem eluviis. Keegi ei hinda võltse pilte. See peab ikkagi olema lavastamata foto (candid). Mida ausam on suhtumine ellu, seda ehedamad on fotod. Kas tegemist on tänavafotoga või mitte, minu jaoks pole see oluline.
See, mida olete pildistanud, on jäädvustatud igavesti teie meeltes, kehas ja hinges. Filmile püütud pisiasjad jäävad meelde veel kaua aega pärast seda, kui oled kõik unustanud.
Kust sa tavaliselt tänavafotograafiaks inspiratsiooni ammutad?
Inspiratsioon tuleb igalt poolt, on selleks siis kirjandus, filmid, kunst, muusika või mis iganes, aga eelkõige inspireerib elu ise. Vahel tulevad kõige põnevamad ideed kõige vähem fotograafiaga seotud aladelt.
Sul on palju fotoraamatuid, miks sa pigem ostad fotokunstnike raamatuid kui jälgid neid internetis? Kuidas see sind mõjutanud on?
See küsimus sarnaneb sellele, kas eelistada muusikat kuulata internetis või vinüülil, kas pole nii? Raamatud annavad sügavama vaatamiskogemuse, see on käegakatsutavam ja struktureeritum.
Kas sul on mõni lemmikfotograaf või -pilt, mis sind mõjutanud on?
Viimati Pärnu raamatukogus esitlust tehes ma näitasin mõnda neist. See võttis poolteist tundi, et teha vaid põgus ülevaade. See loetelu muutub pidevalt.
Kui ma peaks ühe nimetama, oleks see Sergio Larrain, kuna ta oli esimene fotomeister, kes mind enim mõjutas.
Kui sa tänavale lähed, mis on see, mida loodad leida? Kuidas tavaliselt sellele lähened?
“This is the way” (tsitaat filmist “The Mandalorian”). Punktist A punkti B liikudes olen ma avatud kõigele imelisele, mis võib juhtuda ning loodan millelegi kindlale.
Sul on aja jooksul kogunenud mitu fotoseeriat. Kas saaksid nendest täpsemalt rääkida?
Kõik minu fotoseeriad tulevad ja lähevad loomulikku rada pidi ning võtan seda kui eluolu tajumist, seega pole pikka selgitust vaja.
- ”Aken Kalamajja” (”Window to Kalamaja”) on seotud ümbruskonnaga, kus ma elan.
- “Rahvusvärvide” (“National Colors”) seeriast on kõige lihtsam aru saada, see on viide Ukraina lipule.
- “Melanhoolia tilgad” (“Drops of Melancholy”) seeria räägib melahooliast ruumis ning minu ja sinu kui vaataja sees.
- “Pärast videvikku” (“After Dusk”) on tehtud öösel, mida pildistan statiivita.
- Seeriates “Täites tühjust” (“Fulfilling the Emptiness”), “Pilk vaikusest” (“The look from Silence”) ja “Poeg” (“The Son”) pildistan lihtsalt mõne idee suunas ja vaatan, kas see vaatajale meeldib või mitte. Kõige ehedamad fotoseeriad on enamasti just isiklikud.
Kuidas erineb Eesti Ukrainas tänaval pildistamisest? Kuhu sa pigem pildistama läheksid? Kas sul on mõni lemmikkoht välja kujunenud?
Jah, need on üsna erinevad. Esiteks Ukrainas toimub palju rohkem asju. Ma ei taha kedagi solvata, aga inimesed on seal ka avatumad. Näiteks võõraste inimestega tänaval rääkida on üsna loomulik. Mulle meeldib eriti Lvivis pildistada. Minu jaoks on see suurepärane segu arhitektuurist, kultuurist, ajaloolistest kontrastidest, heast valgusest ja kohvist.
Kas sul on mõni hea soovitus, kuidas saada paremaks tänavafotograafiks?
Parim nipp on see, et mine tänavale ja pildista. 2019. aastal tegin pilte 365 päeval aastas. Mullu mul sellist eesmärki polnud, aga siiski oli vaid mõni pildistamise vaba päev. Teiseks proovi pärast pildistamist analüüsida, mis võiks paremini olla ja miks juba vastavat tulemust ei saavutanud. Veel soovitan leida fotomeistreid ning püüda aru saada kuidas nad töötavad või proovida neid jäljendada seni, kuni leiad oma stiili. Samuti soovitan sul olla avatud inimene, jagada oma loomingut, saada erinevaid kogemusi ja nautida seda kõike.
Mis tehnikat sa tavaliselt kasutad, kui tänaval pildistad? Kui oluline tehnika sealjuures on?
5 aastat pildistasin Canon 5D mark III-ga ja 50 mm objektiiviga. Seejärel läksin üle kompaktkaamera Leica DLux4 ja LeicaX peale. Nüüd kasutan aga analoogkaamerat Leica M6ttl ja 28mm objektiivi. Kaamerad ei mängi rolli selles, mida sa öelda tahad, vaid muudavad seda viisi, kuidas sa öelda oskad.
Kas saaksid palun ühe foto saamise lugu rääkida?
Okei, ma võin rääkida fotost ”Daam punases”, mis on tehtud filmikaameraga 2020. aasta sügisel. Olin siis parasjagu kiirustamas ühele sõbralikule kohtumisele ja ootasin trammi. Kaugelt märkasin aga punast südamekujulist käekotti ja mind valdas soov seda potentsiaalselt huvitavat stseeni lähedalt pildistada. Tramm muidugi sõitis ilma minuta minema. Kui ma lähenesin, nägin ka sellel daamil elegantseid valgeid kindaid. Fotokaadrite ideed vilksatasid juba minu ettekujutuses. Selle asemel aga osutus daam punases ülikiireks. Tal oli samuti kuhugile kiire, hoides oma võtmeid paremas käes. Stseen muutus väga kiiresti, nii et pidin talle järele jõudmiseks natukene jooksma. Daam vaatas taha õigel hetkel ja kõik õnnestus.
Andrii fotosid näeb tema kodulehelt või Instagrammist.
How did you find street photography for yourself? Why do you shoot on street?
My passion to photography was ignited in childhood when I was flipping the pages of my Father’s huge B&W album from military service years. He is an aviation engineer, therefore most the photographs had enough space for the young mind imagination to fly.
Since 2015 I became interested in the Documentary photography. As for Street photography, its rather found me after that. You never search for it it just comes and here you are.
What does street photography mean to you?
To me Street Photography, it’s rather the way of Life. Nobody appreciates fakes. It has to be Candid. So, the more honest you’re about your personal life attitude, the more genuine your photography is. Whether it’s street or not – I don’t care.
What you have photographed is captured forever in your mind, body and soul. The little things caught on film are remembered, long after you have forgotten everything.
Where do you usually find inspiration for street photography?
Inspiration comes from everywhere – literature, cinema, art, music, whatever, mostly from the life experience itself. Sometimes the most interesting ideas come from the least related areas to photography.
You go through a lot of photobooks. Why do you rather buy books instead of follow them online and how has that influenced you?
It’s kind of the similar question with Digital music vs Vinyl records, isn’t it? Books are more deep viewing experience, it’s more tangible and more structured.
Do you have a favourite photographer or a certain image, that has influenced you?
Last time during the talk in Parnu library, I’ve shown some of those. It took 1.5 h just for brief overview of the list. Its always changing. If I need to tell the one, I would name Sergio Larraín as he was the first master that influenced me the most.
When you hit the streets, what is the thing, that you are searching or hoping to find? How do you usually approach streets?
This is the Way (c) from point A to point B and I’m just open for everything wonderful rather then hope for something certain.
You have many photoseries, like Window to Kalamaja, Drops of Melancholy, National Colors. Can you describe a bit how the idea to start these series came from?
All of my series come and go naturally and are the part of life perception in either way, not much explanation needed.
Window to Kalamaja – is from neighborhood where I live.
National Colors – the simplest for understanding, reference to Ukrainian flag.
Drops of Melancholy – is about melancholy in the space, in me and in you as a viewer as well.
After Dusk – its a night series shot from hands.
Fulfilling Emptiness, The Look from Silence, The Son… Just photograph towards some idea, and see whether you like it or not. The most genuine series most of the time are the personal ones.
Can you spot any differences in shooting in Estonia and in Ukraine? Where would you usually prefer to go to? Do you have any favourite spots?
Yes. It’s quite different. First of all there much more things are happening. No offence but the people are more open too. So to talk to stranger it’s quite natural. I like to photograph in Lviv. For me it has a great mix of architecture, culture, historical contrasts and good light and coffee.
Do you have any good tips for how to become better street photographer?
The best tip – Go on the Street and photograph. In 2019 I’ve been photographing 365 days of the year. This year I had no such a goal, but still there were just a few days off.
The second tip – try to analyze after you got your pictures, what could be better, why
it´s not there yet.
The third tip – find your masters, try to understand how they do it, or even try to do the same way until you’ll have your own voice.
The fourth tip – be open person, share, get your life experiences, and enjoy.
What equipment do you usually use, when you shoot on street? Do you think the equipment plays a mayor role in taking photos?
For 5 years I was shooting with 5D mark III and 50mm lens. Then switched to point and shoot Leica DLux4 and LeicaX. Now I’m using analog camera Leica M6ttl and 28mm lens.
Cameras doesn’t play role in what you want to say, they just change the way of how you can to say it.
Can you please share a story behind one of your Picture, please.
OK. We could talk about “Lady in Red” film photograph which was made this autumn. That time I was in hurry to go on friendly meeting and waited for the tram. From a distance, I’ve noticed a red handbag in the shape of a heart, and I was overwhelmed by the desire to look at that potentially interesting close up shot. The tram, of course, went away without me.
As I approached close, I’ve also noticed elegant white gloves. The ideas of the shots flickered in my imagination. Instead, the lady in red turned out to be super fast. She was in a hurry too, holding the keys in her right hand. The scenery changed quickly, so I had to run a little to catch up. The girl looked around at the right moment – everything worked out.