ENGLISH BELOW.
Ermo Naarits on graafiline disainer ja fotograaf, kes oma tänavafotograafia teekonda alustas küll välismaal, kuid nüüd otsib huvitavaid kaadreid Eestimaalt.
Kuidas ta oma esteetiliselt laitmatu fotostiili on saavutanud ning kuidas jõudis oma esimese fotoajakirjani, saab lähemalt lugeda intervjuust.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Raske täpselt öelda, millal ma selle enda jaoks avastasin, aga sihilikult hakkasin sellega tegelema umbes kaks ja pool aastat tagasi, kui otsustasin endale korraliku kaamera ning paar objektiivi hankida. Kuna mul oli tol ajal palju vaba aega, siis sai kohe igapäevaselt eksperimenteerima hakata ja kaamera tehnilisi eripärasid õppima. Elasin siis veel Berliinis, mis oli hea keskkond oma väga eriilmeliste linnaosade, inimeste ja arhitektuuriga.
Oma esimese (digi)kaamera ostsin endale juba 2003. aastal ilma kindla eesmärgita. Peamiselt sai sellega sõpru-tuttavaid ja muud sellega seonduvat pildistatud ning sirvides arhiivi sellest ajast, meeldis mulle juba siis mingil määral tänaval “suvalisi” asju ja inimesi pildistada ning ka abstraktsemate visuaalidega katsetada. Seega mulle tundub, et mul oli juba sellest ajast väike tung alateadvuses, et midagi loovamat kaameraga tänaval teha.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?
Minu jaoks on see hobi, mis aitab teatud loomingulist vajadust rahuldada. Tänaval pildistamine on ka mingil määral meditatsioon, mis võimaldab end argistest asjadest hästi välja lülitada ning sukelduda üsna segamatult oma mõtetesse. Tihtipeale võin ühe koha peal istuda tunde, et oodata jäädvustamisväärt hetke ning selle aja jooksul kaob ajataju ja isegi ümbritsevat linnasagimist ei pane enam tähele.
Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul eeskujusid?
Raske öelda, kes või mis mind teadlikult mõjutanud on, aga kui vaja mingeid isikuid nimetada, siis klassikutest tõstaks esile Fan Ho, Elliot Erwitt, Saul Leiter ja Aleksey Titarenko.
Kaasaegsemate fotograafide hulgast on mulle alati meeldinud Phil Penmani sombused Manhattani vaated, Billy Dinhi värvikad hetked nii New Yorgist kui ka reisidelt. Kindlasti mainin ära ka briti fotograafi Alan Schalleri, kes ei tohiks ühelegi tänavafotograafile võõras olla. Kuna mind viimasel ajal on ka abstraktsem fotograafia köitma hakanud, siis mainiks ära ka Aleksandr Babarikini, kelle värvikirevad ja kohati unenäolised ning õõvastavad pildid kipuvad tihtipeale pigem maale kui fotosid meenutama.
Teed enamasti mustvalgeid pilte. Kas sa vaatadki otse kaamerast maailma must-valgelt või teed seda järeltöötluse ajal? Kui palju üldse järeltöötlusele panustad?
Üldiselt on mul kaamera juba lülitatud mustvalge režiimi peale, kuid mitte alati. See aitab vahel näha kompositsioone paremini, kuid tunnen, et mul on juba piisavalt kogemust, et tajuda keskkonnas tekkivaid valguse ja varju vorme ka palja silmaga.
Järeltöötluses ma mingeid erakordseid trikke ei kasuta – vajadusel kadreerin ja sätin heledust ja kontrasti ning vahel eemaldan sensoritolmu jms väiksemat puru, mida tavakodanik ehk ei märkakski aga mu pedantne meel alles jätta ei suuda.
Kuidas enda senise stiilini jõudnud oled? Ilmselt on siin suur mõju ka disainitaustal.
Oma stiilini olen jõudnud valdavalt eksperimenteerimise ja rohke pildistamise käigus ning usun, et alateadlikult on ka eeskujud mõjutanud. Kindlasti on oma rolli mänginud ka mu erialane kogemus graafilise disainiga, mis on aidanud lihtsamalt kompositsioone näha/luua.
Mu introvertsem iseloom on ka kindlasti üks põhjus miks mu fotod on just sellised nagu nad on. Mul pole julgust inimestele kaameraga liiga lähedale minna, mille tulemusena on inimfiguurid mu fotodel tavaliselt kaugemal ja pisemad ning suurem visuaalne rõhk on ümbritseval keskkonnal.
Sul on palju arhitektuurilisi ja esteetiliselt ilusaid pilte. Kas sinu jaoks ongi foto puhul oluline esteetiline pool või peaks foto edasi andma ka mingit sügavamat sisu?
Erinevalt klassikalisest tänavafotograafiast, mis seisneb välkkiiretel hetkede tabamisel, panemata suuremat rõhku kompositsioonile ja muule tehnilisele teostusele, olen ma kindlasti palju planeerivam ja eeskätt otsin esteetikat. Kui sellega kaasneb ka selge loo “jutustamine”, siis on see minu jaoks hea lisaväärtus, kuid alati mitte hädavajalik.
Leian, et hea kompositsioon ning valguse, varjude ja keskkonna kombineerimine, kus inimfiguuri eksisteerimine alati pole isegi vajalik, annab võimaluse vaataja enda fantaasial lugusid jutustada ja sügavamat sisu interpreteerida.
Kui palju sa üldiselt tänavatele pildistama jõuad?
Lühidalt öeldes – mitte enam nii palju, kui sooviks. Kui ma paar aastat tagasi pildistamisega tõsisemalt alustasin, siis mul oli palju vaba aega ja sain kaameraga hulkumas käia soovi korral pea iga päev. Kuna eraelus on viimasel aasta jooksul palju muutusi toimunud, siis on prioriteedid muutunud ja pildistamine on natuke tagaplaanile jäänud, kuid üritan ikka alati kaamera kotti visata, kui tean, et on pikem tänavatel liikumine plaanis.
Pildistad tihti ka välismaal. Kas teises keskkonnas on lihtsam selliseid urbanistlikke kaadreid leida või pigem pole vahet, kus pildistad?
Üldiselt tekib mul välismaal suurtes linnades inspiratsiooni rohkem, et enda jaoks rahuldavaid tulemusi saavutada. Tallinnas (ja ka üldisemalt Eestis), kus elan, kipub tänavatel olema liiga palju visuaalset müra, mis ühel või teisel moel pilti “määrivad”. Kuna mu stiil on pigem minimalistlik ja puhtama, selgema joonega, siis selliste kompositsioonide loomine on raskendatud, kuid mitte võimatu. Peab lihtsalt rohkem aega olema, et neid õigeid kohti ja hetki leida ja tabada.
Sul ilmus äsja ka fotoajakiri (moodsamalt öeldes zine). Kuidas selleni jõudsid ja mis tööd sinna koondasid ja miks just need?
Docu ajakirjani jõudsin ma läbi Instagrami. Selle kontseptsioon on üsna lihtne – väljaandja pakub fotograafidele (tasuta) võimalust oma töid eksponeerida, küljendades oma kuludega ajakirja valmis ning seda trükitakse vastavalt tellimustele. Kui fotograaf mõne numbri ka endale tellib, siis nad teevad ka ühismeedias ka lisareklaami. Kuna tänapäeval jagatakse oma pilte valdavalt digitaalselt, siis see on hea võimalus, kuidas oma töid suuremale publikule ka läbi trükimeedia tutvustada.
Sinna ajakirja ma valisin läbilõike oma viimase paari aasta töödest, mille hulgas olid ka mõned seni avaldamata fotod. Mõtlesin, et see on hea võimalus trükis näha oma fotograafia arengut, nii palju kui see kahekümne fotoga võimalik on.
On sul ka algajatele häid nippe jagada?
- Ära stressa ennast fototehnika pärast, iga kaamera on hea.
- Pildista nii palju kui võimalik, harjutamine teeb meistriks.
- Pildista seda, mida ise tahad, mitte seda, mida teised tahavad.
Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.
Daam udus.
Oli veebruari varahommik ja hommikukohvi tehes märkasin, et õues on väga paks udu. Kuna mul selleks päevaks tähtsaid plaane polnud tehtud, kasutasin võimalust ja otsustasin ilmastikuolusid ära kasutada ja pildistama minna. Kartes, et päevapeale udu lahtub, väljusin kodust varakult ning otsustasin Pirita tee äärde vana obeliski juurde minna, sest polnud seal kordagi ringi luuranud ning udu ja kohalikud geomeetrilised vormid tundus põnev väljakutse.
Kohale jõudes avastasin, et seal pole ühtegi inimest liikvel. Uduvaimustuses olin unustanud, et õues on külm, rõske veebruar ning kõigele lisaks tööpäeva hommik kell 11. Otsustasin siiski ringi vaadata ja niisama mõned vaated klõpsida.
Pärast pooletunnist mudas sompamist ronisin ühe “püramiidi” otsa, et uurida, mis vaatenurk monumentaalpargile sealt avaneb. Seni polnud endiselt ühtegi hingelist kohanud. Järsku kostus seljatagant kerge oksaraksatus ning ümberpöörates nägin, et kaks naist lähenevad püramiidi tipule mööda selle serva. Haistes head võimalust, jalutasin natukene eemale ning panin kaamera valmis ning klõpsasin mõned pildid. Sattusin täpselt olema õiges kohas, et taustale komponeerida udune mets ning osaliselt terava “lainega” monumendidetaili. Mulle meeldis ka see, et teine naine jäi eesoleva varju, mis jättis mulje, et ta rühib üksi mäest üles.
Need olid ka ainsad inimesed, keda ma seal pargis tookord nägin.
Kust sinu pilte oleks võimalik leida?
Põhiline koht on Instagram, kus mul on spetsiifiliselt kureeritud fotokonto @monoruum nime all, kuid kasutan ka PortraitMode platvormi, kus on pisut vabam fotovalik kui Instagramis. Postitan aegajalt ka eesti tänavafotograafia Facebooki gruppi.
Ermo Naarits is a graphic designer and photographer who started his street photography journey abroad but now seeks interesting shots around Estonia.
You can read more in the interview about how he achieved his flawless aesthetic style and how he reached to publishing his first photography magazine.
How did you discover street photography?
It’s hard to say exactly when I discovered it, but I began seriously pursuing it about two and a half years ago when I decided to get myself a good camera and a couple of lenses. Since I had a lot of free time back then, I started experimenting and learning the technical aspects of the camera daily. I was living in Berlin at the time, which was an excellent environment with its diverse neighborhoods, people and architecture.
I bought my first (digital) camera in 2003 without a specific purpose. Mostly, I used it to photograph friends, acquaintances and some scenes related to it. Looking through my archives from that time, I noticed, that I already liked capturing random street scenes and people and experimenting with more abstract visuals. So, I feel that there was a subtle drive in my subconscious to create something more artistic with a camera on the street.
What does street photography mean to you? Why do you shoot on the street?
For me, it’s a hobby that helps fulfill a certain creative need. Street photography is also a form of meditation, allowing me to disconnect from everyday matters and immerse myself in my thoughts quite undisturbed. Often, I can sit in one place for hours, waiting for a moment worth capturing, during which I lose track of time and don’t even notice the surrounding noise.
Who or what has influenced you most in photography? Do you have role models?
It’s hard to say who or what has consciously influenced me, but if I have to name some individuals, I’d mention classics like Fan Ho, Elliot Erwitt, Saul Leiter, and Aleksey Titarenko.
Among contemporary photographers, I’ve always liked Phil Penman’s moody Manhattan views, Billy Dinh’s colorful moments from New York and his travels. I’d also mention British photographer Alan Schaller, who is likely familiar to any street photographer.
Since I’ve recently been drawn to more abstract photography, I’d also highlight Aleksandr Babarikin, whose vibrant, sometimes dreamlike, even eerie images often resemble paintings more than photos.
You mainly take black-and-white photos. Do you see the world in black and white directly through lens, or do you do this in post-processing? How much time do you spend on editing?
Usually, my camera is set to black-and-white mode, but not always. It sometimes helps me see composition better, but I feel I already have enough experience to recognize light and shadow forms in the environment with the naked eye.
In post-processing, I don’t use any extraordinary tricks – I crop if necessary, adjust brightness and contrast, and sometimes remove small dust particles that most people wouldn’t notice, but my meticulous nature can’t leave behind.
How did you come to your current style? Perhaps your design background plays a big role here.
I developed my style mainly through experimentation and extensive shooting, and I believe my role models have influenced me subconsciously. My professional experience in graphic design has undoubtedly helped me see and create compositions more easily.
My introverted nature is also likely a reason why my photos look the way they do. I’m not bold enough to get too close to people with a camera, so the figures in my photos are usually further away and smaller, with more visual emphasis on the surrounding environment.
Your photos include many architectural and aesthetically pleasing shots. Is aesthetics the main focus in your photos or should a photo also convey a deeper meaning?
Unlike classic street photography, which is about capturing fleeting moments with less focus on composition and technical execution, I’m definitely more planned and primarily seek aesthetics.
If there’s also a clear story to tell, that’s a nice bonus, but not always necessary. I find that a good composition, along with combining light, shadows and environment, allows viewers to use their imagination to create stories and interpret deeper meaning, even without a human figure.
How often do you get out on the streets to take photos?
Well, not as often as I’d like anymore. When I started taking photography more seriously a couple of years ago, I had plenty of free time and could go out with my camera almost daily. Life has changed a lot over the past year, shifting priorities, so photography has taken a bit of a backseat. However, I always try to take my camera with me if I know I’ll be spending more time on the streets.
You often shoot abroad. Is it easier to find such urban shots in a different environment, or it doesn´t matter where you shoot?
Generally, I find more inspiration abroad in big cities, making it easier to achieve satisfying results for myself. In Tallinn (and in Estonia in general), where I live, there’s often too much visual noise on the streets, which can disturb the picture.
My style is rather minimalist and clean-lined, so creating such compositions is challenging, but not impossible – it just takes more time to find and capture the right spots and moments.
Your photo magazine (or so called zine) was just released. How did this come about, and what works did you include, and why?
I got involved with Docu magazine through Instagram. Its concept is simple – the publisher offers photographers a free opportunity to showcase their work by producing and laying out the magazine at their own expense, then printing it based on orders. If a photographer orders an issue for themselves, they also promote it on social media.
Since most images are shared digitally these days, this is a great way to introduce my work to a broader audience through print media. I selected a cross-section of my work from the past couple of years, including some previously unpublished photos, thinking it would be a great way to see the growth of my photography in print, as much as twenty photos allow.
Do you have any tips for beginners?
- Don’t stress about photo equipment; any camera is good.
- Take as many photos as possible; practice makes perfect.
- Shoot what you want, not what others want.
Could you share the story behind one of your photos?
Lady in the Fog
It was an early February morning, and while making my morning coffee, I noticed an unusually thick fog outside. With no important plans for the day, I took advantage of the weather and decided to go out shooting.
Fearing the fog might lift, I left home early and headed towards the old obelisk near Pirita road, as I had never explored there, and the fog and local geometric shapes seemed like an exciting challenge.
Upon arrival, I realized there was no one around. In my excitement, I had forgotten it was a cold, damp February morning on a weekday at 11 a.m. Nonetheless, I decided to wander around and take a few shots of the views.
After half an hour of trudging through the mud, I climbed on one of the “pyramid” to see what viewpoint it offered over the monumental park. I still hadn’t encountered a single soul. Suddenly, I heard a faint crackling behind me and, turning around, I saw two women approaching the pyramid tip along its edge.
Sensing a good opportunity, I moved a little further away, got the camera ready and snapped a few photos. I was exactly in the right spot to compose the foggy forest and a sharply contoured “wave” of the monument in the background. I liked how the second woman was obscured, giving the impression that the first lady was climbing alone. These were also the only people I saw in the park that day.
Where can your photos be found?
Main place for it is Instagram, where I curate a specific photo account under the name @monoruum. I also use the PortraitMode platform, where my selection is more casual than on Instagram. I occasionally post to the Estonian Street Photography Facebook group too.