Jaan Orbiidilt eristub oma stiililt kindlalt teistest fotograafidest. Ta on leidnud oma stiili pildistades teel ette sattuvaid huvitavaid persoone.
Rääkisime Jaaniga tema fototee algusest ning jõudsime välja tema legendaarsete portreedeni. Lisaks selgitas ta, kuidas pilte töötleb ja kuidas kord objektiiviga vastu nina andis.
ENG BELOW
Kuidas sa tänavafotograafiani jõudsid?
Tänavafoto hakkas mind huvitama umbes 5–6 aastat tagasi. Huvitama hakkas see mind peamiselt piltidele jäädvustatud veidrate olukordade pärast – keegi karjub kaamerasse, vaatab imelikult jne, võib öelda ka emotsioon pildil. Eriti lainurga vaatenurk, justkui oleks olukorras või vaataks inimesele näkku, kuigi viimasel ajal, ei oska öelda miks, aga kasutan veidi kitsamaid objektiive.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?
Tänavafotos on minu jaoks tähtis, nagu just ennist mainisin, emotsioon. See on minu jaoks number üks, see võib olla hea, võib olla halb, võib olla kuri pilk, võib olla ka kurb pilk. See on ka üks põhjustest miks mu fotod on mustvalged. Ma millegi pärast tunnen, et värvid viivad mõtted mujale.
Kuidas oma stiilini jõudsid?
Mulle on millegi pärast alati meeldinud lainurk. Just see visuaalne pool. Käin suhteliselt tihti reisidel, siis otsustasin võtta väiksema kaamera ning lainurk objektiivi.
Mõned aastad tagasi Türgis tahtis üks meesterahvas tänavalt, et ma teda pildistaks. Portree tuli väga huvitav ja midagi jäi pähe tüütama. Tagasiteed enam ei olnud, pidin hakkama lainurgaga portreesid pildistama.
Kui tihti tänavale pildistama jõuad? Kas sa planeerid ette või oled spontaanne jalutaja?
Tänavale püüan välja minna kuskil korra nädalas, ega eriti oma käike ei planeeri, vaatan vastavalt tujule, kuidas ennast parasjagu tunnen, nii tuleb ka jalutuskäik – vahel pikem, vahel lühem.
Kuidas sa portreede puhul lähened – kas sa muudad võttenurka või pildistad neid nii nagu esimesena näed?
Kui näen inimest, kes mulle huvi pakub, siis võin ka üle põõsaste hüpata, aga isegi kui vahel pean sõna otseses mõttes läbi muda jooksma, siis alati pilti ei saa. Vahel öeldakse ikka, et ei soovita, et neid keegi pildistaks.
Üldiselt kui inimene näeb, et keegi minusugune üle tänava jookseb ja pilti küsib, siis pakub see talle nalja ja öeldakse, et tee siis pilt ära. Portreede puhul oleneb väga palju inimese käitumisest, kui inimene on vaba suhtumisega, siis teeme juttu ja ma juhendan teda. Seega ma ütleks 50–50, nii ja naa, see on väga suhteline.
Mis on kõige huvitavam kokkupuude siiani olnud?
Kõige huvitavama kokkupuute kohta ei oskagi hetkel öelda, neid on nii palju olnud. Olen igast valdkonnast inimestega kokku saanud, juttu teinud ning ka pildile saanud. Võibolla kõige veidram kogemus oli siis, kui olin just soetanud lainurga. See asi pildistab ikka väga lähedalt ja moonutab maailma. Lühidalt öeldes sai Balti jaamas üks meesterahvas objektiiviga vastu nina, tulin liiga lähedale, minu viga. Igal juhul saime mõlemad naerda.
Kas jälgid ise ka kellegi töid, kes sind inspireerib?
Bruce Gilden on minu jaoks alati number üks.
Kui palju järeltöötlusele panustad?
Järeltöötluse suhtes on asjad nii ja naa. Viimasel ajal teen seda minimaalselt, kui üldse. Kuna pildid on must-valged, siis suur osa pildist on valgus, kui see on paigas, siis järeltöötlus on minimaalne. Loomulikult on erandeid ning nüansse, nagu näiteks RAW-failide töötlus ning JPG-failides varjude ja valguse suhte nüanss.
Nüanss ka see, et pildistan kahe erineva kaameraga, küll ühe seeria kaameratega, aga üks on lihtsalt vanem ning teine uuem. Vanemaga pildistan JPG-formaadis, mida väga palju ei töötle, aga uuemaga pildistan RAW-formaadis mis kannatab töötlust ja päris palju. JPG-failid saan lennult telefonis ära teha, aga RAW-faile töötlen juba arvutis.
Jaani tehtud portreed tänavatel
Millised on sinu arvates suurimad väljakutsed tänavafotograafias ja kuidas neist üle saad?
Kõige suuremad väljakutsed on alati inimestega rääkimine. Olen seda juba mitu aastat teinud ja eks inimesed on erinevad. Iga kord on ju keegi, keda näen esimest korda, aga üldiselt on ajapikku lihtsamaks läinud.
Paraku ei oskagi öelda kas neist asjadest üldse üle saab, lihtsalt mõni päev on lihtsam, aga mõni teine päev jällegi ei ole.
On sul algajatele häid nippe anda, kuidas head tänavafotot teha.
Omast kogemusest võin öelda, et tänavafoto võib alguses väga veider tunduda. Üldiselt
pildistavad inimesed linna iga päev, näiteks turistid. Ma arvan, et turistid sellistele asjadele eriti ei mõtle.
Enda kohta oskan öelda, et kui läksin pildistama kindla eesmärgiga, siis tekkis peas väike blokk. Alguses püüdsingi ennast panna turisti kingadesse. Ma kujutasin ette, et olen turist, kes pildistab lihtsalt linnas toimuvat, see natuke rahustas. Kusjuures praegu räägin inimestega vahest inglise keeles, siis arvatakse, et ma olen lihtsalt turist.
Kindlasti aitab ka see, kui kasutada mõnda kitsamat objektiivi, näiteks 85mm ja sealt edasi liikuda laiematele nurkadele, kui tunnete ennast mugavalt. Paljud kasutavad ka 50 mm objektiive, ise kasutan ka seda hetkel.
Üldiselt on vist selline fotograafia ikkagi oma mugavustsoonist väljumine. Kuidas head tänavafotot või portreed teha ei oska kahjuks öelda, sõltub väga palju inimesest ning olukorrast. Mul näiteks on väga palju pilte ammusest ajast. Ma ei ütleks, et nad pahad on, aga ma näen midagi, mida ma oleks täna teisiti teinud. Võibolla on see ka üks soovitus. Pildistada ja hiljem analüüsida neid pilte.
Muidugi oli mul omajagu unetuid öid ja küsimusi, et miks mu pildid ei ole nii head kui teistel, aga tänaseks on see suuremalt jaolt üle läinud. Eks ajapikku tulevad ka head fotod, jätke lihtsalt meelde, mis te tegite ning proovige järgmine kord uuesti.
Tsiteerides Paulie B-d, lõpeta lause.. „Ma pildistan, sest..“
Ma pildistan, sest maailm on täis väga huvitavaid ja lahedaid inimesi. Kõiki ma neid pildile ei saa, aga ma pean selle poole püüdlema.
Jaan Orbiidilt stands out from other photographers with his unique style. He has found his style by capturing interesting individuals he encounters on the street.
We spoke with Jaan about the beginning of his photography journey and ended up discussing his legendary portraits. He also explained how he processes his photos and how he once accidentally hit someone with his lens.
How did you get into street photography?
Street photography started to interest me about 5–6 years ago. What fascinated me was capturing strange situations, like someone shouting into the camera, looking weird, etc. You could say it’s the emotion in the picture. Especially from the wide-angle perspective, it feels like you’re in the situation or looking someone in the face, although recently, I don’t know why, but I’ve been using slightly narrower lenses.
What does street photography mean to you?
For me, street photography is about emotion, as I mentioned earlier. That’s number one for me – it can be good, bad, a harsh look, or a sad look. That’s also one of the reasons my photos are black and white. For some reason, I feel that color distracts from the message.
How did you develop your style?
For some reason, I’ve always liked wide angles. It’s the visual aspect. I travel quite often, so I decided to take a smaller camera and a wide-angle lens.
A few years ago in Turkey, a man on the street asked me to take his photo. The portrait turned out very interesting, and something kept bothering me. There was no turning back – I had to start taking portraits with a wide angle.
How often do you go out to shoot on the street? Do you plan ahead or are you a spontaneous walker?
I try to go out about once a week. I don’t plan my outings much; I just go depending on how I feel. Sometimes it’s a longer walk, sometimes shorter.
How do you approach portraits – do you change the angle or shoot them as you first see them?
If I see someone who interests me, I might even jump over a bush, but even if sometimes I have to literally run through mud, I don’t always get the shot. Sometimes people say they don’t want to be photographed.
Generally, if a person sees someone like me running across the street and asking to take a picture, it makes them laugh, and they say: “Okay, go ahead and take the picture.” For portraits, it really depends on the person’s behavior. If they are open to it, we talk, and I guide them. So, I’d say it’s about 50–50, it depends on the situation.
What has been the most interesting encounter so far?
I can’t really say what the most interesting encounter has been, since there have been so many. I’ve met people from various fields, talked with them, and captured them.
Maybe the weirdest experience was when I had just bought a wide-angle lens. It shoots really close and distorts the world. To cut a long story short, I got too close to a man at Balti jaam and hit him in the nose with the lens – my fault. In this case, we both laughed about it.
STREET PORTRAITS TAKEN BY JAAN
whose work inspires you?
Bruce Gilden has always been number one for me.
How much time do you invest in post-processing?
Regarding post-processing, it’s a bit of a mixed situation. Recently, I do it minimally or not at all. Since my photos are black and white, a large part of the photo is the lighting, and when that’s set, post-processing is minimal. Of course, there are exceptions and nuances, like processing RAW files and adjusting shadows and light in JPGs.
Another nuance is that I shoot with two different cameras – one older, one newer. With the older one, I shoot in JPG format, which I don’t process much, but with the newer one, I shoot in RAW, which allows for more extensive editing. I can quickly edit JPGs on my phone, but I process RAW files on my computer.
What do you think are the biggest challenges in street photography, and how do you overcome them?
The biggest challenge is always talking to people. I’ve been doing it for several years now, and people are all different. Every time I see someone for the first time, it’s a bit unpredictable, but generally, it has gotten easier over time.
Unfortunately, I can’t say if you ever truly get over it. Some days are easier, some days aren’t.
Do you have any tips for beginners on how to take a good street photo?
From my experience, street photography might feel very weird at first. People generally photograph the city every day, like tourists. I don’t think tourists think about these things too much.
For myself, when I went out with a specific goal in mind, I’d often get a mental block. I started trying to imagine myself as a tourist, just photographing the city happening around me, and that helped a little. By the way, now I sometimes speak to people in English, and they think I’m just a tourist.
It also helps to use a slightly narrower lens, like an 85mm, and then move on to wider angles when you feel comfortable. Many also use 50mm lenses, and I use that one too at the moment.
In general, street photography is about stepping out of your comfort zone. I can’t really say how to take a good street photo or portrait – it depends a lot on the person and the situation. For example, I have a lot of photos from the past. I wouldn’t say they’re bad, but I can see things I would have done differently today. Maybe that’s one tip: shoot and then analyze your pictures later.
Of course, I had my fair share of sleepless nights wondering why my photos weren’t as good as others, but today, that’s mostly passed. Over the time, good photos will come, just remember what you did and try again next time.
Quoting Paulie B, finish the sentence: “I take photos, because…”
I take photos, because the world is full of very interesting and cool people. I can’t capture all of them, but I have to strive for it.