Kati Raudsepp on loov ja tundliku silmaga tänavafotograaf, kes põimib oma töödes looduse, inimeste ja valguse harmoonia. Kunsti ja teatri mõjudest kantuna jäädvustab ta elu poeetilist juhuslikkust, tabades argihetkedes peituva sügavuse ja ilu.
Rääkisime Katiga tema eristuva koloriidiga piltidest, hetke tabamisest ja tänavafotograafiast laiemalt.
English below.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Fotograafiaga üldse hakkasin tegelema umbes 7 aastat tagasi. Juba üsna algusest peale meeldis mulle muude asjade hulgas pildistada tänaval inimesi ja olukordi ilma, et ma tänavafotograafia kui sellise olemasolust midagi teadnud oleks. Lähem tutvus tänavafotograafiaga sai alguse ca 5 aastat tagasi, kui sattusin juhuslikult tänavafotograafia Facebooki gruppi ja osalesin ka ühel Airi tehtud tänavafoto koolitusel.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Mis sind just tänaval pildistamise juures köidab?
Tänavafotograafia on minu jaoks kõige ehedamal viisil hobi. Pean silmas seda, et fotograafiaga üldse hakkasin tegelema samuti hobi korras, kuid tasapisi kasvas sealt välja ka tööd ja selliseid “pean” stiilis tegevusi, aga tänavafotograafias ma ei pea mitte midagi. Teen siis, kui tunnen, et tahan, ja kui ei tunne, siis ei tee.
Kõige enam meeldibki mulle tänavafotograafia juures ilmselt selle spontaansus ja peaaegu täielik etteplaneerimatus. Tegelen ka portreepildistamisega ja seal tuleb teha erinevaid ettevalmistusi, mõelda läbi võttekoht, poosid, juhendada modelli jne. Lõpptulemuses peab arvestama kliendi soove, mis võivad vahel enda nägemusega ka vastupidised olla. Samas tänaval on täiesti vaba valik pildistada just seda, mida hing ihkab ja endale parasjagu huvitav tundub.
Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul eeskujusid?
Aastaid tagasi avastasin hiina fotograaf Fan Ho fotod ja olin neist täiesti lummatud. Eelkõige just valgusest tema fotodel. Tegelikult oligi just soov püüda ka ise sellist valgust peamine põhjus, miks üldse hakkasin tänavatel kaameraga jalutamas käima. Aga kätte sellist valgust saada pole siiani veel õnnestunud.
Meeldivad sellised klassikud nagu Henri Cartier-Bresson ja Vivian Maier – eelkõige see, kuidas nad oskavad täiesti tavalistest igapäeva hetkedest selliseid ikoonilisi pilte välja võluda. Meeldib ka William Klein, peamiselt just tema siiras ja südamest tulevana näiv huvi inimeste vastu, kellega ta tänavatel suhtles ja keda pildistas.
Väljaspool tänavafoto žanri on üks minu vaieldamatu lemmik aga Annie Leibovitz. Tema fotode juures köidab ennekõike oskus luua esmapilgul kaootilisena näivas olustikust stseen, kus kõik on täpselt paigas ja tekib nii põnev tervik erinevate nüansside ja kihtidega. See oleks kuldaväärt oskus ka tänaval pildistades.
Tegelikult mõjutavad mind pildistamisel ka erinevad filmid, muusika, kirjandus, teater. Kõik need koos annavad sellesse minu peas olevasse “rosoljesse” mingi oma osa ja pole võimalik sealt eraldi mõnda “heeringat” või “punapeeti” välja tuua.
Oled loonud mitmeid seeriaid ja fotosid, mis on inspireeritud Edward Hopperi loomingust. Kuidas jõudsid tema töödeni ja mis sind tema stiili juures enim kõnetab?
Hopperini jõudsin täiesti juhuslikult, kui sattusin nägema Facebooki gruppi „Inspired by Edward Hopper”. Osad seal olevad fotod kõnetasid, kuna neil oli tabatud midagi sellist, mida ka mina alati kas siis teadlikult või alateadlikult pildile püüda olen üritanud. Hakkasin siis veidi lähemalt Hopperi ja tema loomingu kohta uurima ja see on minu jaoks tõesti ääretult inspireeriv.
Hopper kujutab oma maalidel tavalisi igapäevaelu steene, linnamaastikke ja ka loodusmaastikke. Kuigi Hopper ise ei tahtnud kunagi kuuluda otseselt ühtegi kindlasse kunstiliikumisse ja ütles, et talle meeldib maalida maju ja valgust, peetakse teda tänapäeval nn Ameerika realismi rajajaks. Aga siin on ilmne seos ju tänavafotograafiga!
Seda, mis mind Hopperi puhul kõnetab, on isegi veidi keeruline sõnadesse panna. See seletamatu “miski”, mis tuleneb nii tema iseloomulikust värvikasutusest, pea kõigil tema maalidel kesksel kohal olevast valgusest kui ka sellest üksinduse tundest, mida tema töödest õhkub. Ka siis, kui tema maalidel on korraga palju inimesi, näivad nad siiski olevat üksinda. Ja isegi siis, kui maalidel inimesed üldse puuduvad, näib see üksinduse tunne seal olemas olevat. Minu arust ei ole see üksindus ei halb ega hea, ka mitte kurb ega nukker, vaid just inspireeriv.
Minu vaieldamatu lemmikkirjanik on Dostojevski, keda peetakse üheks parimaks inimhinge vaatlejaks. Mina jaoks on Dostojevski pikkade põnevate inimloomuse kirjelduste ja Hopperi maalide sõnatute üksinduses olevatel kujude vahel mingi seletamatu sarnasus. Mida nad mõtlevad? Millist elu nad elavad? Mida nad armastavad ja mida nad vihkavad? Keegi on öelnud, et Hopperi maalid on nagu stseenid filmist, kus tahad teada, mis tegelasega järgmises kaadris juhtub. See kõik on minu jaoks nii kõnetav ja tekitab tahtmise kuidagigi püüda seda oma fotodel kajastada.
Sinu pildid on väga eristuva koloriidiga. Kui palju Sa järeltöötlusele panustad ja kui oluline see kogu tervikus on?
No mitte päris kõik, teen ka üsna palju mustvalget. Üldiselt pean järeltöötlust enamikel juhtudel väga oluliseks osaks tervikust. Kui vaadata asja nii, et fotol kujutatu on fakt, siis tonaalsuse ja koloriidi kaudu saab anda neile faktidele mingi emotsionaalse värvingu, õhustiku, mis need faktid elama paneks. Muidu võivad need jääda vaid kuivadeks faktideks.
Su piltidel on palju värvi ja ruumi (õhku). Mis sind pildistamisel enim kõnetab? Kas otsid esteetilisi ja kompositsioonilisi vaatenurki või on sul ka muid eesmärke?
See nii väga oleneb olukorrast ja pildist. Esteetika ja kompositsioon on väga olulised, kuid kõige olulisem ilmselt on, et pildis oleks lugu, nö mingi “elusäde”. Ideaalne oleks, kui esteetika ja kompositsioon seda toetavad ja esile aitavad tuua. Kui aga on üksnes esteetika ja kompositsioon, võib pilt olla küll visuaalselt hea vaadata, kuid jääda kuidagi “steriilseks”.
Kui palju sa üldiselt tänavatele pildistama jõuad?
Varasemalt üritasin ikka nädalas korra käia, aga viimasel ajal kahjuks üha harvem. Vahepeal, eelmise aasta kevadest kuni aasta lõpuni oli mul tänavafotograafias pikk paus. Tundsin, et kohe ei taha tänaval pildistada, see näis kuidagi mõttetuna. Aga õnneks on see üle läinud ja sellel aastal olen juba paaril korral tänaval käinud.
Pildistad tihti ka välismaal. Kas teises keskkonnas on lihtsam kaadreid leida või pigem pole vahet kus pildistad?
Nii ja naa. Ühelt poolt on muidugi võõras keskkonnas põnevam ja pildistamiseks huvipakkuvat oluliselt rohkem. Teisalt pole ma reeglina kunagi välismaal üksi, küll aga olen üksi selles mõttes, ei olen ainus tänavafotograafia (ja üldse fotograafia) huviline seltskonnas. See seab välismaal pildistamisele teatavad piirangud, reeglina tuleb nö jooksu pealt ja möödaminnes toimetada. Eestis on see eelis, et saan omas tempos liikuda.
Sul valmis äsja uus koduleht. Kui keeruline on oma töid eksponeerida? Kas tänavafotograafia sinu arvates jääb ikkagi pigem hobi kui töö valda (ka laiemas mõttes)?
See kodulehe tegemine oli mul omaette pikk “ooper”, kuna töö ja kõige muu kõrvalt polnud üldse aega sellega tegeleda. Tehtud sai see eelkõige loodus- ja porteefotode jaoks. Ja selle pika valmimisprotsessi kestel jõudsin tänavafoto portfoolio eksponeerimise osas täpselt kolm korda mõelda, teha ja jälle ümber mõelda ja ümber teha. Põhiküsimus on, et kas panen oma tänavafoto tööd üldse sinna välja või mitte. Lõpuks otsustasin siiski panna, kuna see on üks oluline osa minu fotograafia-alasest “minast”.
Minul jääb see žanr kindlasti vaid hobi valdkonda. Ma ei näe, et tahaksin ja ka oskaksin enda tänavafotosid turustada. See eeldaks hoopis teistsugust lähenemist ja sihtgruppi kui loodus- või portreefoto puhul. Laiemas mõttes arvan, et tänavafotoalaste tööde müük Eestis on pigem keeruline, kuid mitte võimatu. See eeldab aga väga suurt pühendumist ja pidevat pildis püsimist. Lisaks sisulisele ja loomingulisele poolele eeldab see tegelikult ka väga läbimõeldud ja järjekindlat turundusstrateegiat. Kõik see nõuab aga tohutult aega.
On sul ka algajatele häid nippe jagada?
Võibolla kaks esmapilgul veidi üksteisele vasturääkivatena näivat asja. Esiteks tuleks jääda iseendaks, teha seda, mis ennast kõnetab ja nii nagu just endale meeldib. Ka siis, kui see suurt kellelegi teisele korda ei näi minevat. Teiseks, mitte võtta ennast liiga tõsiselt, mitte solvuda kriitika peale, vaid püüda sellest õppida ja areneda.
Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.
Valisin selle foto. Selle saamislugu pole midagi erilist. Kuid minu enda jaoks on huvitav just see, kuidas mul selle fotoga algselt tekkinud, kuid täpselt sõnastamata “lugu” sai mitu aastat hiljem teatrietendusest ja laulust mõjutatuna oma kindla sisu. Seega selline kummaline, justkui tagantjärgi inspiratsiooniga fotolugu.
Foto on tehtud mõned aastad tagasi ühel külmal talvepäeval, kui sõitsin autotäie sõbrannadega mööda Tallinn-Narva maanteed. Päike säras, oli päris krõbe külm ja maapinna kohal hõljus selliste ilmaolude kohta üsna tavapäratu udu. Kõik tahtsid kiiresti sihtkohta jõuda. Kuna aknast avanev vaade pani mu fotograafiast läbi imbunud südame kiiremini põksuma, kasutasin roolis olles tugevama õigust ja tegin tee ääres peatuse.
Aja kokkuhoiu mõttes jäin sinnasamma teepervele ja pildistasin loodust. Peatus ka üks teine auto, millest üks minutaoline samuti fotoaparaadiga välja hüppas. Kuna tema ajalimiit polnud autotäie kella vaatava rahva soovidega piiratud, kalpsas ta rõõmsalt mööda põldu üha kaugemale. Kirusin veidi endamisi, kuna peamise aja oli ta mul täpselt kaadris ees ja aega mul niigi vähe. Kui ta aga jõudis kaugemal asuvate elektriliinide alla, millesse madal talvepäike näis justkui takerdunud olevat, hakkasin hoopis teda ennast jälgima ja kaadrisse sättima.
See pilt ise meeldis mulle kohe alguses, just selle natuke ebamaise ja nii-öelda kosmilise olustiku tõttu. Ka need valged päikese käes helendavad lumeväljad tekitasid natuke sellist “Hukkunud Alpinisti hotelli” filmist pärinevat tunnet.
Läks paar aastat mööda ja käisin Linnateatri etendust “Ülestähendusi põranda alt” vaatamas. Etendus väga meeldis, eriti aga laulud, mis seal peamiselt Hele Kõrve esituses kõlasid. Üritades ühte neist, mis eriti kõnetas, hiljem YouTubest leida, avastasin enda jaoks selle originaalverisooni – ansambli Akvarium laulu “Adelaida”. Kohe meenus mulle see enda foto ja teadsin, et see on just täpselt see lugu ja tunded, mida see foto peegeldab.
“Tuul, udu ja lumi.
Majas oleme vaid me kaks.
Ära karda kopitust aknale – minu juurde tuldi.
See on põhjatuul. /…./
Ta teeb nii, et pilved hajuvad taevast,
seal, kust tõuseb täht Adelaida ….”
Annan endale ka täitsa aru, et vaataja jaoks võivad kõik need seosed arusaamatuks jääda ja foto heal juhul hoopis mingeid muid assotsiatsioone tekitada. Ja mõni võib küsida, et kus siin üldse tänav on? Aga sellest pole lugu.
Kust sinu pilte oleks võimalik leida?
Minu kodulehel katiraudsepp.ee asuvas tänavafoto portfoolios on toodud väike valik mu enda lemmikutest. Eraldi tänavafoto jaoks tehtud Instagrami kontol https://www.instagram.com/katiwalksthestreets/ on aga rohkem pilte.
Kati Raudsepp is a creative and keen-eyed street photographer who mixes together nature, people, and light in perfect harmony. Influenced by art and theater, she captures the poetic randomness of life, revealing the depth and beauty hidden in everyday moments.
We spoke with Kati about her distinct use of color, the art of capturing the moment, and street photography in a broader sense.
How and when did you discover street photography?
I started getting into photography about seven years ago. From the very beginning, among other things, I enjoyed capturing people and situations on the street, even though I wasn’t yet aware that street photography was an actual photography genre. My deeper connection to the street photography began around five years ago when I happened to join a street photography Facebook group and later participated in a workshop led by Airi.
What does street photography mean to you? What draws you to photographing in the streets?
For me, street photography is the purest form of a hobby. I mean that while I initially started photography as a hobby, it gradually turned into work and involved tasks I “had to” do. But with street photography, I don’t have to do anything. I shoot when I feel like it, and if I don’t feel like it, I simply don’t.
What I love most about street photography is its spontaneity and almost complete lack of pre-planning. I also do portrait photography, which requires a lot of preparation—choosing a location, planning poses, directing the model, and so on. The final result also has to meet the client’s expectations, which sometimes might be completely different from my own vision. In contrast, on the street, I have total freedom to capture exactly what feels interesting and meaningful to me at any given moment.
Who or what has influenced you the most in photography? Do you have any role models?
Years ago, I discovered the work of Chinese photographer Fan Ho and was completely mesmerized—especially by the way he captures light. In fact, my desire to capture light in a similar way was one of the main reasons I started wandering the streets with my camera. But achieving that kind of light myself has proven quite elusive so far.
I also admire the classics like Henri Cartier-Bresson and Vivian Maier — particularly how they manage to turn everyday moments into iconic images. I love William Klein as well, especially for his genuine, heartfelt interest in the people he interacted with and photographed on the streets.
Beyond street photography, one of my absolute favorites is Annie Leibovitz. What captivates me about her work is her ability to create a seemingly chaotic scene where every detail is perfectly in place, forming an intriguing composition with multiple layers and nuances. That would be an invaluable skill in street photography as well.
I’m also influenced by films, music, literature, and theater. All these elements blend into a kind of “rosolje” (a type of salad with herring, potatoes and beetroot – AH) in my mind, and it’s impossible to single out a specific “ingredient” that stands alone.
You’ve created several photo series inspired by Edward Hopper’s work. How did you discover him, and what resonates with you the most in his style?
I stumbled upon Hopper completely by chance when I came across the Facebook group called Inspired by Edward Hopper. Some of the photos in that group resonated with me because they captured something I’ve always tried—consciously or unconsciously—to convey in my own photography. That led me to research Hopper and his work in more depth, and I found it incredibly inspiring.
Hopper’s paintings depict everyday life, cityscapes, and landscapes. Although he never wanted to be classified under any particular artistic movement—saying he simply liked painting houses and light—he is now considered a pioneer of American Realism. The connection to street photography is quite clear!
It’s difficult to put into words exactly what draws me to Hopper’s work. There’s an indefinable something in his distinctive use of color, the ever-present light in his paintings, and the sense of solitude that pervades his work. Even when his paintings feature multiple people, they still seem to exist in solitude. And even when there are no people at all, that feeling of solitude is still there. To me, it’s not a sad or melancholic kind of loneliness, but rather an inspiring one.
My absolute favorite writer is Dostoevsky, often regarded as one of the greatest observers of the human soul. For me, there’s an inexplicable similarity between Dostoevsky’s in-depth explorations of human nature and Hopper’s silent, solitary figures. What are they thinking? What kind of lives do they lead? What do they love, and what do they hate? Someone once said that Hopper’s paintings are like scenes from a film—you want to know what happens to the character in the next frame. That deeply resonates with me and makes me want to capture similar emotions in my own photography.
Your images have a very distinctive color palette. How much emphasis do you put on post-processing, and how important is it in the overall composition?
Not all of my photos are colorful—I also shoot a lot in black and white. But in most cases, I consider post-processing a crucial part of the final image. If we think of photography as capturing facts, then color tones and mood can give these facts an emotional depth that brings them to life. Without it, they might just remain dry facts.
Your photos often feature bold colors and open space. What matters most to you when taking a picture? Are you primarily looking for aesthetic and compositional angles, or do you have other goals as well?
It really depends on the situation and the specific image. Aesthetics and composition are important, but the most essential element is whether the image tells a story—whether it has that spark of life. Ideally, aesthetics and composition support and enhance this. But if an image is only aesthetically pleasing without a deeper meaning, it may be visually attractive but feel somewhat sterile.
How often do you go out to shoot street photography?
I used to try to go at least once a week, but lately, unfortunately, it’s been less frequent. At one point, from the spring of last year until the end of the year, I took a long break from street photography. I just didn’t feel like doing it—it seemed pointless. But luckily, that phase has passed, and I’ve already gone out a few times this year.
You also shoot a lot abroad. Is it easier to find interesting shots in a new environment, or does it not really matter where you are?
Both, in a way. On one hand, a foreign environment is always more exciting and offers many new visual opportunities. On the other hand, when I’m abroad, I’m never alone—I’m always with people who aren’t into street photography (or photography in general). That means I have to shoot on the go, without dedicating time specifically to photography. In Estonia, I can go out and shoot entirely at my own pace.
You recently launched a new website. How difficult is it to showcase your work? Do you think street photography will always remain more of a hobby than a profession?
Creating the website was a long and slow process since I had so little time for it alongside work and everything else. It was mainly made for my nature and portrait photography. And during that long process, I changed my mind multiple times about whether or not to include my street photography portfolio. In the end, I decided to include it because it’s an important part of who I am as a photographer.
For me, street photography will definitely remain a hobby. I don’t see myself marketing or selling my street photos—it would require a completely different approach and target audience than nature or portrait photography. In general, selling street photography in Estonia is challenging, though not impossible. But it requires serious dedication and consistent visibility, along with a well-thought-out and persistent marketing strategy, which all take a lot of time.
Do you have any tips for beginners?
Maybe two things that might seem contradictory at first. First, stay true to yourself — shoot what interests you and in a way that feels right, even if it doesn’t seem to resonate with others. Second, don’t take yourself too seriously — don’t get upset by criticism, but try to learn from it and grow.
Could you share the story behind one of your photos?
I chose this photo. Its story isn’t anything particularly remarkable. However, what makes it interesting to me is how the vague, unspoken “story” I initially associated with it later took on a clear meaning—several years after I had taken it—thanks to a theater performance and a song. In a way, it’s a peculiar example of a photo gaining retrospective inspiration.
The photo was taken a few years ago on a cold winter day while I was driving along the Tallinn-Narva highway with a car full of friends. The sun was shining, the air was freezing, and an unusual mist hovered just above the ground—something uncommon in such weather conditions. Everyone in the car was eager to reach our destination quickly. But as a photographer, my heart started beating faster at the sight unfolding outside the window. So, taking advantage of my position as the driver, I pulled over for a quick stop.
To save time, I stayed right by the roadside and began photographing the landscape. Another car also stopped nearby, and out jumped someone just like me — camera in hand. Unlike me, though, this person had no impatient passengers watching the clock, so she joyfully ran further and further across the field, snapping photos. I cursed under my breath a little, as they kept stepping right into my frame when I already had so little time.
But when she reached a spot beneath the distant power lines — where the low winter sun seemed almost tangled, I found myself watching her instead. Suddenly, I started composing my shots around her.
I liked this photo from the moment I took it — particularly for its slightly otherworldly, almost cosmic atmosphere. The bright, sunlit snowfields also reminded me of something from Dead Mountaineer’s Hotel.
A couple of years later, I went to see Notes from Underground at the Tallinn City Theatre. I loved the performance, but even more so, I was captivated by the songs performed by Hele Kõrve. One particular song struck a chord with me, and later, while trying to find it on YouTube, I discovered its original version—Adelaida by the band Aquarium.
“Tuul, udu ja lumi. Majas oleme vaid me kaks. Ära karda kopitust aknale – minu juurde tuldi. See on põhjatuul. /…./ Ta teeb nii, et pilved hajuvad taevast, seal, kust tõuseb täht Adelaida ….”
I fully understand that these connections might not be apparent to others. For some viewers, this image might evoke entirely different associations. And some might even ask—where is the street in this so-called street photograph? But that doesn’t really matter.
Where can people find your work?
A selection of my favorite images is available on my website: katiraudsepp.ee. I also share more of my street photography on my dedicated Instagram account: @katiwalksthestreets.
