Mikk Olli on pikalt Ameerikas resideerunud eesti disainer-fotograaf, kes julgeb tänaval mugavustsoonist välja tulla ja jäädvustada unikaalseid hetki. Uurisime temalt, kuidas ta tänavafotograafiani jõudis ning kuidas tänavafotograafiat siin ja teisel pool “lompi” näeb.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?
Minu jaoks on tänavafotograafia võimalus jäädvustada ja jagada hetki, mis mulle põnevust pakuvad ja mida mina väljas liikudes märkan. Hetki, kus kõik vajalikud komponendid langevad kokku just ainult minu vaatenurgast, et luua midagi uut ja põnevat.
Tänavatel pildistamine sobib mulle hästi ka oma loomu poolest. Mul ei ole palju kannatust, et asju pikalt planeerida. Tänavafoto sünnib vaid mõne sekundi jooksul ja on sealjuures vägagi väljakutsuv. Hea tänavafoto peab olema kombinatsioon heast valgusest, huvitavast subjektist, kiirest otsustusvõimest, kompositsioonist, ideaalsest ajastusest ja ka sinu jutustamise oskusest. Nendest enamuse üle sul tänaval kontrolli pole. Sa saad ennast ainult treenida neid hetki märkama ja nendele kiiremini reageerima.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Ma mäletan väga hästi esimest photowalki, mil ma teadlikult läksin tänavafotosid tegema. See oli 2013. aasta lõpus. Kahjuks pole enam meeles, mis mind konkreetselt selleni viis, aga õigele suunale seadis mind kindlasti Ameerikasse elama kolimine. See uus keskkond sobis mulle nii hästi, et ma leidsin ennast kogu aeg õues pildistamast. Esialgu püüdsin kaadrisse just seda suurlinna võimsust, sealjuures täielikult välistades inimesed tänavatel. Eks see ilmselt oli paratamatus, et ma lõpuks tulin mugavustsoonist välja ja hakkasin inimesi ja hetki taga ajama.
Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul mingeid eeskujusid?
Eeskujusid on liigagi palju. Jälgin, loen ja kuulan infot tänavafotograafia kohta väga paljudest kanalitest ja vahel on tunne, et tegelikult tahaks vähem müra ja rohkem süvitsi minna. Selleks olen proovinud viimastel aastatel rohkem erinevaid fotoraamatuid soetada. Foto, mis on paberil, saab kohe hoopis teise väärtuse, kui kuskil feedis sellest mööda scrollides.
Et mitte nimetada kõige suuremaid klassikuid, kelle kohta leiab palju infot, siis pakun välja sellised nimed: Siegfried Hansen ja Jonathan Higbee on minu jaoks täielikud tänavafotograafia “stand-up” koomikud. Hansen oma minimalistliku lähenemisega ja Higbee oskusega iga tavalise hetke tänaval millekski naljakaks pöörata. Mõlemad on oma käekirjaga, mis minu jaoks erinevad massist. Teises ekstreemsuses klassikalisemate ja mustvalgete fotodega on minu jaoks pikalt eeskujuks olnud New Yorgis pildistavad Phil Penman ja Andre D. Wagner.
Su piltidel on mõjutusi tunda ka su disaineri taustast. Kas sa teadlikult ka mõtled sellele pildistades või tuleb see loomulikult?
Disaineri igapäevatöös peab koguaeg otsima tasakaalu olulise ja mitteolulise vahel. Samuti treenid igapäevaselt oma kompositsiooni silma. Pildistades ei jõua sellele mõelda, aga kindlasti on välja kujunenud oma visuaalne keel, mis automaatselt kandub ka fotograafiasse.
Pildistad ka keskkonnapilte, nt see „Coneyard“ või „Cityscapes“ seeria. Kuidas need on sündinud?
Mulle väga meeldivad suurlinnad. Ma tunnen ennast nendes alati mugavalt ja nad on minu jaoks lõppematud inspiratsiooniallikad. Erinevaid linnakeskkonna pilte olen pildistanud ka palju pikemalt kui konkreetseid inimestega tänavafotosid. Cityscapes seeria on kollektsioon enda jaoks huvitavamatest leidudest. Coneyard aga tekkis nii, et hakkasin oma fotoarhiive läbi käies mustreid märkama ja neid kõrvutama. Tuli välja, et põnevaid liikluskoonuseid oli kogunenenud palju. Eraldiseisvalt ei tundunud nad alguses midagi sellist, mida teistega jagada, aga koos hakkasid nad piisavalt veidra seeriana tööle.
Pildistad nii Eestis kui Ameerikas. See vahe on kindlasti väga suur… Kas see protsess, kuidas sa tänavatele lähened, on ka sul erinev?
Ma elasin üle kuue aasta Ameerikas Bostonis. Selle ajaga kujunesid välja huvid ja stiilid, milliseid pilte käisin taga ajamas. Kõige enam ajas mind aga toast välja ikkagi linn ise. Sõitsin ratta ja fotoaparaadiga läbi kõik kohad, kuhu sattusin. Julgen isegi öelda, et tänu sellele tunnen Bostonit praegu veel paremini kui oma kodulinna Tallinnat.
Nüüd olen mõned aastad Tallinnas tagasi olnud ja tunne on, et olen pidanud kõike uuesti algusest välja mõtlema hakkama. Linn on hoopis teistsugune, inimesed käituvad teisiti, isegi valgus on erinev.
Kuigi olen aastatega kindlaks jäänud oma 23mm crop fookuskaugusele, olen isegi seda proovinud endast lahti kangutada, et uuesti leida endale sobiv stiil ja pildistamise viis, et “uue” keskkonnaga kohaneda. Siiani tegelen sobiva protsessi otsimisega.
Kuidas Ameerikas pildistada on? Kas suurlinna virr-varris on pigem lihtsam põnevaid kaadreid leida? Kuidas inimesed pildistamisse suhtuvad?
Ma olen tänavatel pigem nähtamatu pildistaja. Olen seda meelt, et ei taha kellelegi jalgu jääda ega neid asjatult oma tegevusega ärritada. Mul pole olnud märkimisväärseid ebameeldivaid kokkupuuteid inimestega, kellele pildistamine oleks vastumeelne olnud. Üldiselt on aga inimesed seal palju sõbralikumad ja avatumad kui siin ning kõige suurema erinevusena on tänavatel lihtsalt palju rohkem karaktereid, keda pildistada.
Tagantjärele mõeldes, Bostonis oli mul väga lihtne tänaval heasse flowsse saada, aga New York (mis on erinevatel põhjustel üks mu lemmikumaid linnu) vajas alati väga palju kohanemist ja hoopis teistsugust lähenemist.
Mis sa Eestis pildistamisest arvad? Siin tundub ju esmapilgul üsna vähe võimalusi tänavafotograafiaks võrreldes suurlinnadega.
Eestis tehtud fotod paistavad muu maailma suurlinna inimesele kindlasti väga ekstreemse ja teistsugusena. Inimesi on tänavatel küll vähem, aga võimalusi on endiselt palju.
Samas nagu iga fotograaf peab leidma endale sobivad tööriistad ja meetodid, peab ta ka leidma sobiva olustiku, mis teda motiveeriks iga päev pilti tegema. Ma ise alles otsin ja kohanen siin.
Kas sul on mingi kindel siht (a la otsid kindlat subjekti, valgust vms) välja mõeldud, kui lähed tänavale, või lihtsalt vaatad jooksvalt mis saab?
Kindlat sihti ei ole ja väga ei planeeri. Proovin lihtsalt rohkem uksest välja astuda ja alles pärast otsida mustreid hetkedest, mis silma jäid.
Kas pilt on pigem värviline või must-valge?
Ma olin pikalt ainult must-valge pildistaja. Mu aju töötab selles lihtsustatud olekus paremini ja see sobib mu pildistamise stiiliga. Eestis on aga palju pimedat ja sombust aega ning suvel palju põnevaid päikesetõusu ja -loojangu värve. Minu jaoks ei tööta kumbki nendest olukordadest nii hästi must-valgeks pildistamiseks. Nüüd proovingi üha rohkem värvilisi pilte teha. Ühest küljest, et ennast proovile panna ja sundida rohkem värvidega töötama. Teiselt poolt otsin lihtsalt vaheldust ja kohanen keskkonnaga. Võibolla olengi fotograafina enda jaoks jõudnud järgmisesse peatükki.
Millist tehnikat sa pildistamisel kasutad? Kas sa arvad, et see mängib olulist rolli lõpptulemusel?
Tehnika mängib suurt rolli selles, kas ta teeb sinu jaoks seda, mida just sinul on vaja ja kas sulle meeldib sellega tööd teha. See, mis brändi kaamera või objektiiv sul on, ei oma küll mingit tähtsust.
Ise pildistan põhiliselt Fujifilm X-T2-ga, enamasti 23 mm F2 fix objektiiviga, sest see on piisavalt väike ja kerge kaamera ning kõikide minu jaoks vajalike seadete jaoks on kaameral kohe käepärast füüsiline nupp. Fookuskaugustega esitan endale siiamaani aeg-ajalt väljakutseid, kuid kõige mugavamalt tunnen ennast alati 23 mm (ehk 35 mm täiskaader) objektiiviga.
On sul ka algajatele häid nippe jagada?
- Kui sa käisid pildistamas ja ei saanud ühtegi head pilti, siis see on täiesti OK. Mine uuesti ja uuesti ja uuesti.
- Kui sa käid ühe korra pildistamas, ei tähenda, et sa kohe hea pildi said. Unusta emotsioonid pildistamise hetkest ja võrdle oma pilte kõrvuti nendega, kuhu tahad jõuda. Analüüsi.
- Tänavafotograafia ei ole ainult elu dokumenteerimine. Praegu tehakse aastas üle triljoni foto. Kõik pildistavad ja “dokumenteerivad”. Mis teeb ühe foto teisest paremaks?
- Ära piira ennast mõttega, mis kuulub või ei kuulu tänavafotograafia alla. Pildista seda, mis su pilku püüab.
Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.
Põnevamate fotode “lood” avavad ennast minu jaoks tavaliselt alles siis, kui nad on juba kodus ekraanil. Pigem on olnud palju olukordi, kus pilt on jäänud hoopis saamata, kuna polnud kaamerat kaasas. Tänavafotograafi elus nagu midagi väga glamuurset ei toimu. Vaja palju tuleb botaseid kulutada ja halbu fotosid teha, et mõnikord ka häid saada.
Panen siia hoopis ühe tänavaportree. See on minule huvitav just sellepärast, mis seal minu selja taga toimus. Sattusin New Yorgis kaameraga Pride Parade’ile (geiparaad – toim), kus tänavad olid puupüsti inimesi täis. Seal massis liikudes märkasin tüüpi, kelle pea peal roomas madu. Möödudes kiire noogutus, et luba küsida, klõps ja liikusin massiga edasi. Juhuslikult läks õnneks, et keegi teine kaadrisse ei jäänud. Ilmselt hoidsid maost eemale. Hiljem avastasin, et taustal oleva aia teibad on ka kõik nagu ussi sabad.
Tutvu Mikk Olli fotodega ka Instagrammis või ta kodulehel.
