Taanlasest fotograaf Peter Rask on oma rännakutega jõudnud Tallinna. Ta on enda jaoks avastanud öise tänavaelu ja uduse miljöö. Kuidas ta oma stiili avastas ja mis ta tänavafotograafiast arvab, saab teada järgnevas intervjuus.
Kuidas avastasid enda jaoks tänavafotograafia?
Mu isa oli fotograafiast väga huvitatud ja mäletan, et ta kandis oma kaamerat tihti kaasas, kui ma laps olin. Samuti mu vanem vend alustas tänavafotograafia jäädvustamist kümmekond aastat tagasi ja ta on alati mind võlunud oma fotostiiliga. Samas ma ei tundnud kunagi vajadust sinna poole püüelda. See aga muutus, kui reisisin 2017. aastal Indiasse ja vend laenas mulle Fuji X100T kaamerat. Sel reisil mõistsin, et mul on siiski tugev seos fotograafiaga, mis ootab nii-öelda avastamist. Nii siis alustasin sellest, et tegin suvalisi puhkuse pilte inimestest, keda nägin tänavatel ja see tekitas tänavafotograafia mõiste vastu suurt huvi.
Mida sinu jaoks tänavafotograafia üldse tähendab?
Minu jaoks on tänavatel jalutamine ja piltide tegemine nagu teraapia. Kombinatsioon värskest õhust, treeningust ja võimalusest jäädvustada kindel stseen paneb mind hetkeks kõik muu unustama. See on aktiivne viis väljendada oma loomingulist külge, mis teeb pea tühjaks. Vahel, kui olen väljas pildistamas unustan isegi oma põhivajadused, näiteks juua või süüa.
Pildistad enamasti öösiti või vähese valgusega. Kuidas selle stiilini jõudsid? Kas see nõuab sinult ka rohkem tehnilisi oskusi?
Tegelikult meeldib mulle igasuguse valgusega pildistada. Mulle meeldib pildistada siluette, varje, päikeseloojangut, peegeldusi ja naljakaid karaktereid. See sõltub aga sellest, kus ma parasjagu olen, mis aastaaeg parasjagu on ja mis kellaaeg on. Mul polnud oma kindlat stiili, kuni selle hetkeni, mil 2019. aasta detsembris läksin oma tüdruksõbraga neljakuulisele reisile Aasiasse. Ühel õhtul tabas mind väike mägilinn Põhja-Vietnamis üllatusena. Olime terve päeva mägedes matkanud ja jõudsime ühte väiksesse külla, kus saime süüa ja jalgu puhata. Linn oli kaetud paksu uduga, mis iga 15 minuti tagant lahti rullus ja vaheldus neoontuledega ehk need tänavatuled ja udu panid tundma nagu me oleks osa „Blade runneri“ filmist. Mul vajus suu lahti. Ma täielikult eirasin seda, et mu jalad valutavad ning ma ei suutnud pildistamist lõpetada. Pärast kahte tundi pildistamist said akud tühjaks, aga ma teadsin, et olin tunnistajaks millelegi unikaalsele ja erilisele ning see sai dokumenteeritud mu kaamerasse.
Ma arvan, et see kogemus oli pöördepunkt oma stiili leidmisel, mida mulle tänaseni meeldib teha. Minu arvates on ööfotograafia eriliselt ilus, emotsionaalne ja müstiline. See osa fotograafiast väärib palju suuremat tähelepanu ja tunnustust. Ma ei ütleks, et õhtul või öösel pildistamine nõuab palju teadmisi, vaja on tähelepanu pöörata ainult mõnele asjale. Keskendun enamasti säriajale ja ISOle (pildisensori tundlikkusele). Tavaliselt on ava võimalikult suur – f1.2 kuni f2.0. Säriaja sean vahemikku 125 kuni 250 sekundit ja ISO vahemikku 1600-2500. Õhtuti pildistamine vajab siiski kindlat kätt. Ma kipun oma pilte väga palju ette planeerima ja selle muutmiseks pole tihti palju ruumi, kui soovin ägedat öist kaadrit.
Kes või mis on sind fotoalaselt enim mõjutanud?
Ma kipun tegelikult inspiratsiooni leidma paljudelt inimestelt. Samas ma ei ütleks, et mul oleks mentor või kindel suund, kuhu poole fotograafias liikuda. Mulle väga meeldivad erinevad žanrid ja stiilid. Muidugi on ka fotograafe, keda ma imetlen. Mul on nõrkus kinematograafilise fotograafia stiili vastu. Ma armastan väga Oliver Takáči (@olivertakac) töid. Ta valdab väga hästi sellist öist filmilikku meeleolu fotograafias. Mu vend Jonas (@jonas.rask) on ka mind alati inspireerinud. Tal on hämmastav silm sümmeetrilise minimalismi märkamiseks. Samuti on New Yorkis palju andekaid fotograafe, nt Billy Dinh (@billydee), Nikolas Miller (@nickmillers) ja Alexander Zalokar (@a_l_x_ender). Üks lemmikutest on ka selline äge kutt Portugalist nagu Henri Prestes (@henrifilm). Ma leidsin ta umbes neli kuud tagasi ja tema stiil on midagi, mida ma väga imetlen ja saan sellest inspiratsiooni. Eks pilditegemisele aitab kaasa ka koht, kus on enamikel päevadel aastas udused ilmad.
Sa oled pildistanud maailma eri paigus. Kus on olnud kõige põnevam tänavafotograafiat harrastada? On sul ka mõni lemmikkoht välja kujunenud?
Raske on lemmikut valida, aga ma pean ütlema, et India on koht, kuhu meeleldi tagasi läheks. Kui mul oleks ainult olnud 2017. aastal sellised teadmised nagu täna, siis oleks India kindlasti esikohal. Rio de Janeiro oli samuti väga ilus koht pildistamiseks ja muidugi Vietnam võttis sõnatuks. Mul on mõned kohad, kuhu sooviksin veel minna, näiteks Tokyo, New York ja Portugal. Ideaalis oleks see koht, kus ilmad oleksid vahelduvad ning pilvelõhkujad vahelduksid neoonvalguse ja vihmavarjudega. Seal tunneks ma end koduselt.
Kuidas sa jõudsid Eestisse pildistama? Mis sa arvad, kas Eestis on piisavalt kohti pildistamiseks või on see pigem ühetaoline?
Mu tüdruksõber on eestlane ja me otsustasime siia püsivamalt elama jääda eelmisel aastal. Mulle väga meeldib Tallinn ja see linn avaldas mulle muljet mitmel tasandil. Ma ei teadnud Baltikumist suurt midagi enne, kui ma siia esimest korda 2016. aastal tulin ja olin väga üllatunud teie toidu, kultuuri ja selle üle, mida üldse Tallinnal pakkuda on. Tallinna tänavatel pildistamine võib olla keeruline ja ma olen veetnud mitu tundi spetsiaalsete kohtade ja võttenurkade otsimiseks. Ma ei ütleks, et siin on igav, aga kindlasti on see väljakutseid pakkuv. Lõpuks ma usun, et kõik sõltub sellest, millist emotsiooni soovid jäädvustada ja milliseid stsenaariume suudad tabada. Ma arvan, et on oluline proovida tõsta esile Tallinna ja selle elanike igapäevast ilu ning muuta tavaline millekski ainulaadseks ja eriliseks. Vähemalt on see miski, mida ma proovin jäädvustada oma piltidega.
On sul mingi kindel töövõte mõttes, kui lähed tänavale või sa lihtsalt nii-öelda jalutad ringi ja vaatad, mis silma jääb?
Nagu öeldud, Tallinna võib olla raske tabada. See pole nii suur linn ja inimesed pigem märkavad sind, kui sa pildistad, seega seda üllatusmomenti, mis teeb pildi paremaks, on raske siin saavutada. Mul on alati midagi mõttes, kui ma välja lähen. Suvel on kergem tavapärast tänavafotot teha, kuna rahvast liigub rohkem ja päike võimaldab tekitada anonüümsust, ilusaid varje ja siluette. Samas talvel olen ma väga ilmadest sõltuv. Väljas peaks olema vihma, udu või lund, kui ma tahan pildistama minna. Ma armastan vihmavarje, kaabusid ja vanemaid inimesi. Kui ma näen kaabuga meest, võin ma vabalt teda natuke jälitada, mis võib mõnele küll kahtlane tunduda, aga lihtsalt nendes kaabudes on midagi, mis teeb pildi niivõrd palju huvitavamaks minu meelest.
Candid (subjekti enese teadmata pildistamine) või lavastatud foto – kumba eelistad? Miks?
Mulle meeldib rohkem candid foto. Ma arvan, et selles küsimuses on mitu kihti, aga mulle meeldib see juhuslikkus pildistamisel. Üks ilusamaid asju tänavafotograafia juures on see autentsus. Küll aga olen vahel oma tüdruksõbrale andnud vihmavarju, kui olen näinud head kaadrit, aga seal pole olnud piisavalt inimesi, et kaader töötaks. Seega vaheldub see tavapärase tänavapildiga, aga see pole täielikult lavastatud. Mulle väga meeldiks teha rohkem portreesid ja nii-öelda lavastatud kaadreid, mis oleksid väga emotsionaalsed. Selle vastu on mul huvi viimase poole aasta jooksul kasvanud ja ma loodan, et ma saan seda proovida lähitulevikus.
Kuidas sa tavaliselt oma pilte töötled?
See oleneb väga sellest, mida ma tahan väljendada. Ma kasutan ainult Snapseedi mobiilirakendust, et pilte töödelda. Mõnikord kasutan ka Lightroomi suuremate trükiste jaoks, kus pilt peaks eriti terav olema. Samas olen ka pisut laisk selles osas, mis puudutab töötlemist. Mul on küll kindel pilt silme ees, kui ma töötlen ja see varieerub, alates sellest kas ma lisan teravust või mängin valge tasakaalu ja valgusega. Samas ma kunagi ei peta vaatajat. Kunagi ei ole ma lisanud juurde asju, mis pole juba pildil olemas. Minu arvates Photoshopi kasutamine ei ole minu jaoks päris fotograafia. Siis muutub ta juba digitaalseks kunstiks, millel pole küll midagi viga, aga ma lihtsalt ei iseloomustaks seda kui päris tänavafotograafiat.
Millist tehnikat sa kasutad? Kas sa arvad, et tehnika mängib olulist rolli pilditegemisel?
Ma kasutan Fujifilmi tehnikat, nimelt Fuji XT2 ja mul on kolm objektiivi: 23mm f2, 50mm f2 ja 56mm f1.2. Ühtlasi on mul veel Fuji X100V kaamera. Ma kindlasti ei arva, et tehnika on oluline, kui tahad häid pilte teha. Minu arvates on kõige olulisem enda kaamerat tundma õppida, kuidas see töötab ja milleks võimeline on. Kui sa seda juba tead, siis oled juba teadlik mida kaamera teha ei oska ja seeläbi teha kõike, mis sinu vajadustega sobitub. Enamik fotokaameraid teevad täna suurepärase kvaliteediga fotosid, isegi mobiiltelefonid on muutunud hämmastavateks kaamerateks. Hea näide sellest, et sinu tehnika ei määra sinu suutlikkust teha suurepäraseid pilte on näiteks selline tegelane nagu @hojjathamidi. Ta kasutab pildistamiseks ainult IPhone telefoni ja tema pildid on minu arvates lihtsalt suurepärased.
On sul mõni hea näpunäide kuidas saada paremaks tänavafotograafiks?
Ma arvan, et sa pead jalutama jalutamise pärast ja pildistama pildistamise pärast. Pildista kõike, mis tundub huvitav. Eksperimenteeri ja lõbutse samal ajal. Fotograafiat saab tegelikult ainult õppida praktiseerides. Paljud inimesed pettuvad, kui ei suuda oma stiili leida. Mul olid samuti sellised mõtted. Ma arvan, et oma tee leidmine võtab aega. Minu stiil on kahtlemata udune ööfotograafia. Ma soovin, et Tallinnas oleks udust ilma rohkem kui 2 päeva aastas.
Kas saaksid palun ühe oma foto saamise lugu rääkida.
Selle pildi tegin ma 2018. aastal Helsingis. See võtab justkui kokku selle, mida ma tänavafotograafia puhul armastan. Sel ajal ma veel eksperimenteerisin palju ja see on üks äge hetk, mida ma mäletan – trepikoja all seinal olev seinamaaling ja juhuslikult kaadrisse hüppav objekt ja sellele lisaks ideaalsed must-valged jooned. Ma seisin seal päris tükk aega ja mõtlesin kuidas huvitavat võttenurka jäädvustada ja siis järsku tuli see mees kaadrisse ja ma suutsin selle pildile püüda. See foto ei saanud küll väga palju tähelepanu Instagrammis, aga see ajastus ja see kokkulangevus siiani paelub mind.
Rohkem Peteri töid saad näha Instagrammist.
How did you find street photography to yourself? Why do you shoot on street?
My father had a passion for photography and I remember him carrying his camera around a lot when I was a child. My older brother started shooting streetphotography over a decade ago and he has always fascinated me with his take on photography. I never felt the need to pursue it though. But in connection with a trip to India in 2017 my brother borrowed me a Fuji X100T. On this trip I realized I had a strong connection with photography just waiting to be unwrapped. I started just by taking random holiday shots of people I saw on the street and developed a great interest of the term street photography.
What does street photography mean to you?
To me walking the streets and taking photos is kind of like therapy. The combination between fresh air, exercise and the possibility to capture a specific scenario makes me forget everything for a moment. It’s like an active way of expressing my creative side that fulfills my head with a sort of nothingness. I some times forget even my basic needs like drinking and eating when I’m out shooting .
You mostly shoot at night or with low light. How did you come to that? Does that approach need more technical side from you when you shoot at night instead of when you would shoot with the natural light?
I actually like to shoot in all kind of lights. I like shooting silhouettes, shadows, sunsets, reflections or funny characters. Depends entirely where I am at what season and what time. I never really had a specific style until December 2019 when me and my girlfriend went on a 4 months trip to Asia. A small mountain town in northern Vietnam caught me by surprise one night. We had been trekking in the mountains the whole day and basically just came to the small town to have a bite to eat and rest the legs. This city had a dense fog rolling in every 15 minutes or so and the mix between neon signs, street lights and fog made it look like we were a part of the “Blade runner” movie. My jaw completely dropped. I was completely ignoring my sore legs and couldn’t stop shooting. After 2 hours my batteries were dead but I knew I had witnessed something unique and special and it was all documented inside my camera.
I think this experience was the tipping point of the style I like to shoot today. I find night photography extremely beautiful, moody and mysterious. A side of photography that deserves a lot more attention and acknowledgement. I wouldn’t say shooting at night needs a lot of knowledge other than focusing on a few things. I mostly focus on my shutterspeed and my iso. I tend to have the aperture as wide open as possible (f1.2 – f2.0) Shutterspeed is set between 125 and 250s and ISO between 1600 and 2500. Shooting at night needs a steady hand though. I tend to plan my shots quite a lot and there is not a lot of room to change direction if you want a crispy night shot.
Who or what has influenced you the most in photography?
I tend to get inspiration from a lot of people actually. I wouldn’t say I have a mentor or a certain direction when it comes to photography. I like a lot of different genres and styles.
Of course there is some photographers I admire very much. I have a big weakness for cinematic photography. I love the work of a guy called Oliver Takáč (@olivertakac). He really masters the dark cinematic mood of photography. My own brother Jonas Rask (@jonas.rask) has always inspired me also. He has an amazing flare to spot symmetrical minimalism. New York has a lot of talented photographers like Billy Dinh(@billydee), Nikolas Miller (@nickmillers) and Alexander Zalokar (@a_l_x_ender). One of my favorites is a cool dude called Henri Prestes (@henrifilm) from Portugal. I found him about 4 months ago and his style is something I admire and tend to be very inspired by. It helps living in a place where there is foggy conditions most days of the year.
You have taken pictures in different parts of the world. What has been the most interesting place to shoot streets at? Do you have any favourite spot?
It’s hard to pick a place that is a favorite but I must say that India is a place I would love to return to. If only I had the knowledge in 2017 as I have today, then India would have made it my number one spot. Rio de Janeiro was also a very beautiful place to shot and of course Vietnam really took my breath away. I have a few places on my bucket list list like Tokyo, New York and Portugal. But ideally a place where the weather variates mixed with skyscrapers, neon and umbrellas would be a place I would feel right at home in.
How did you end up shooting streets in Estonia? What do you think of it – does it have enough spots to shoot at or its rather dull?
Well, my girlfriend is Estonian and we decided to move here permanently last year. I really like Tallinn and the city has impressed me quite a lot on many levels. I never knew anything about the Baltics before I came here first time in 2016 and was really amazed with your food, cultures and how much Tallinn has to offer in general. Shooting street in Tallinn can be challenging and I have spend many hours looking for special places and angles to shoot.
I wouldn’t say it’s dull but definitely challenging. At the end of the day I believe it depends on the expression you want to capture and what scenarios you are able to catch. I think it’s important to try and enhance the beauty of the daily life of Tallinn and its people and try to transform the ordinary into something unique and special. At least that’s what I’m trying to capture with my pictures.
Do you have something in mind when you hit the streets, like a specific subject, light or something like that or you just aimlessly wonder and try to find something new?
As mentioned Tallinn can be challenging. It’s not very big and people tend to notice you when you walk around shooting so the element of surprise that can make pictures (in my opinion) better is a bit hard here. I always have something in my mind when I go out. On a summer day it’s easier to go shoot more ordinary street cause the amount of people has increased and the sun helps create anonymity, beautiful shadows and silhouettes. But in the winter time I am very weather oriented. Rain, fog or snow should be present if I wanna go shoot. I love umbrellas, hats and elderly people. If I see a guy with a hat I could stalk him a bit which to some might be creepy but there is just something about those darn hats that makes a picture so much more interesting in my opinion.
Candid or staged? Why?
I like the candid take more than staged. I think there are many levels in this question but I like the randomness when shooting. One of the beauties about streetphotography is the authenticity in it self. I have on some occasions handed an umbrella to my girlfriend if I saw a scene that was to good and there was not enough people to make it work. I do mix it with ordinary street scenarios so not staged completely. I would love to do more portraits and staged shots that has a strong expression. My interest for that kind of photography has increased over the past 6 months and I hope I will be able to try it out in the future.
How much do you edit your photos?
It really depends what I wanna express. I use only snapseed on my mobile devise to edit my shots. On a few occasions I have used Lightroom on my laptop for some big prints where it needed to be really crisp. But I am a bit lazy when it comes to editing actually. I do have a certain look in mind when I edit and it varies all from adding grain, playing with WB and brightness. I never cheat though. Never have I added things that weren’t already present. Using photoshop is not real photography in my opinion. Then it becomes digital art which there is nothing wrong with I just wouldn’t characterize it as real streetphotography.
What equipment do you usually use, when you shoot on street? Do you think the equipment plays a mayor role in taking photos?
I use Fujifilm. My camera of choice is a Fuji XT2. I have 3 lenses: Xf 23mm f2, Xf 50mm f2 and Xf 56mm f1.2. I also have a Fuji X100V.
I definitely don’t think equipment matters if you wanna take great photos. I think the most important thing is to get to know your camera. How does it work and what is it capable of. When you know this you also know what it can’t do and thereby being able to pursue whatever fits your needs. Most cameras today can provide great quality images even mobile phones have become amazing. A good example about the fact that your gear doesn’t determine your ability to create stunning shots, I advice you to visit @hojjathamidi. He is using only his iPhone and his images are beyond stunning in my opinion.
Do you have any good tips for how to become better street photographer?
I think you just have to walk the walk and shoot to shoot. Shoot whatever you find interesting. Be experimental and have fun while doing it. Photography really is learning by doing. A lot of people gets frustrated by not being able to find a style of their own. I also had these thoughts. I think it takes time for you to find exactly what floats your boat. Mine is without a doubt foggy night photography. I wish we could have more than 2 days of fog a year here in Tallinn.
Can you please share a story behind one of your Picture, please.
I took this shot in Helsinki in 2018. It kind of sums up on what I love about streetphotography. I was still experimenting a lot at the time and this was one of the cool moments I remember. A mural on the wall under a staircase and a subject popping up randomly and adding perfectly aligned into the black and white colors. I stood there for quite some time thinking how to create and interesting angle to it and then out of the blue this guy enters the frame and I caught him straight on. This shot didn’t get a lot of attention on Instagram but the timing and the match still fascinates me to this day.
You can see Peter´s work on Instagram.