Tänavafotograafi Rait Tuulase jaoks on tänavatel pildistamine nagu teatris käimine, igal korral mängitakse mingit etendust ja esireas on koht olemas, ent kunagi ei tea täpselt mida täna näha saab.
Niimoodi jahib ta tänavatel erinevaid stseene ja eelistab loomulikku valgust ja keskkonda. Tema suurimaks väljakutseks on näha erinevaid nurki tuttavates kohtades ning hetkedes ja samal ajal vallutada uusi kohti.
Mida Rait täpsemalt tänavafotograafiast arvab, seda saab lugeda järgnevast loost.
Mis sind enim fotograafias motiveerib? Kuidas jõudsid tänavafotograafiani? Miks pildistad just tänaval?
Mulle on alati meeldinud inimesi vaadelda ja püüda nende käitumise põhjal ära arvata, kes nad on või kust tulevad. Fotograafina eelistan ma loomulikku keskkonda ja loomulikku valgust. Loomulikus keskkonnas poseerimata pildistamine laseb inimestel mu kaamera ees rääkida ise enda lugu ilma, et ma peaks seda stuudios nende eest välja mõtlema. Loomulik valgus on ühest küljest väljakutsuv, sest sa ei saa valguse osas palju kaasa rääkida. Teisalt loob see rohkem võimalusi, et püüda kaadrisse tegevuspaiga atmosfäär ja meeleolu. Seepärast ongi tänavad minu jaoks parim koht, kus inimesi läbi enda kaamera vaadelda ja jäädvustada.
Mida tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Mis on see, mida otsid või loodad leida, kui lähed kaameraga tänavale?
Tänavafotograafia on nagu teatris käimine ilma, et sa hommikul kodust välja astudes teaksid, mis etendust sel päeval mängitakse. Kindel on ainult see, et midagi näidatakse ja alati on koht esireas olemas. Kui fotoajakirjanikel on enamasti lugu olemas, mille juurde nad fotosid otsivad, siis tänavafotograaf otsib lugu ennast.
Hea foto puhul ei pea vaataja küsima, mida fotograaf sellega mõtles või miks ta pildi tegi, sest fotod hakkavad ise rääkima. Tänavatelt neid lugusid otsingi. Vahel kaasavad need inimesi, vahel annab inimtühi keskkond rohkem edasi.
Kas ja kui siis kes on su lemmikfotograaf?
Tänapäeval on läbi sotsiaalmeedia imelihtne jõuda paljude erinevate kunstnike töödeni üle kogu maailma. Mul ei ole ühte kindlat lemmikfotograafi. Neid on palju, kes mind inspireerivad. Kui ma peaksin ühe välja tooma, siis nimetaksin Forrest Walkeri ja ta blogi Shooter Files (http://shooterfiles.com/).
Mis tehnikat tavaliselt kasutad ja kui palju mõju see sinu arvates piltidel omab?
Pildistan fikseeritud fookuskaugusega objektiividega, sest need on teravad, kerged ja sunnivad mind ennast liikuma, et olla õigel ajal õiges kohas. Kered objektiivi küljes varieeruvad digitaalsetest hübriid- ja peegelkaameratest kuni keskformaat filmikaamerateni.
Mis on üks hea soovitus, mida tänavafotograafidele soovitaksite?
Fotograafina on minu jaoks suurim väljakutse ennast mitte korrata ja pidevalt edasi areneda, nähes erinevaid nurki tuttavates kohtades ning hetkedes ja samal ajal vallutades uusi kohti. Tähtis on olla järjepidev, endaga mitte liiga karm ja nautida protsessi, mitte ainult lõpptulemust.
Kas saaksid ühe oma foto saamisloo rääkida.
2015. aastal Gruusias ringi reisides külastasin Gruusia südames paiknevat pisikest kaevanduslinna Tšiathura. Tegemist on maailma ühe suurima mangaanimaardlaga. Linna keskus asub järskude nõlvadega jõeorus. Kuna vanasti kulus kaevuritel palju aega alt linnast üles nõlvadel asuvatesse kaevandustesse ja tagasi jalutamisele, mis vähendas nende produktiivsust, siis seati 1954. aastal jõeorust üles nõlvadele käima metallkirste meenutavad liftid.
Tšiathuras kaameraga ringi jalutades avastasin, et 60 aastat hiljem on samad liftid endiselt kasutusel ja kohati läbiroostetanud põrandaga kirstud, millest valgus läbi kumab, viivad igapäevaselt lapsi kooli ja täiskasvanuid tööle.
