Eesti tänavafoto scenes pole just palju tuntud tegijaid, kuid Martin Lazarev on üks nendest.
Külmast Eestist troopilisse Brasiiliasse kaksteist aastat tagasi pagenud härra fotograaf räägib meile oma karjääri algusest ja pildistamise telgitagustest.
Kuidas jõudsite fotograafiani?
Fotograafia on meedium, mis on sümpaatne enamusele ning eks me kõik oleme imetlenud raamatus või näitusel fotosid, samas tundes sisimas soovi ka ise selliseid pilte jäädvustada. See on kummaline ja alateadlik tunnetus, mis viib pildi sisse ja tekitab tahtmise leida või luua samalaadset hetke.
Mind huvitas algusest peale loodus ja võrri asemel unistasin binoklist, et jälgida loomi ja putukaid (selle binokli ma ka sain lõpuks). Oskus jälgida ja tähele panna, õige hetke ootus ning lihtne, kuid võrratu ilu – see on see kutse.
Aga otseselt fotograafiani jõudsin oma vanemate mitme siiditrükistuudio fotolabori kaudu (fotopaberit oli lausa 50kg rullina labori nurgas) ning ka minu õde Vanda tegeles fotondusega, pildistades vana Moskva kaameraga. Seega sain katsetada ja kõrvalt jälgida laboris toimuvat. Lisaks läbisin Tartu Kunstikoolis väikese fotokursuse (esimesed Ilford filmid ja paberid ning päris fotokatsetused oma koolikaaslastega).
Edasi liikusin graafilise disaini suunas ja asusin tööle disainerina. Palju tuli kokku puutuda reklaamfotode ja fototöötlusega. Jälgisin ja õppisin sujuvalt kõike seda, mida nägin. Disaineri tööks on ka lavastada fotosessioone ning juhendada fotograafi, kui tarvis. Seoses sellega sai ka selgeks, et lavastatud ning poseeritud foto pole just see, mida ise sooviksin jäädvustada. Samas ei tegelenud ma ise fotograafiaga, ei pildistanud.
Miks just Brasiilia? Kuidas sinna sattusite ja sealset elu-olu pildistama hakkasite?
Sellele küsimusele vastates, peab kõigepealt mainima minu head sõpra ja fotograafi Vahur Puiki, kes oli 2004. aastal esilinastunud filmi “Sigade revolutsioon” fotograaf. Tema tehtud must-valged analoogfotod olid need, mis andsid ka minule uuesti hoo ja huvi tulla fotograafia juurde tagasi ning ka ise pildistada. Eriti inspireerivad olid tema jäädvustatud portreed noortest näitlejatest ning filmiinimestest võtetelt. Lihtsalt võrratu!
Otsustsingi ise fotografeerima hakata ja teadsin kindlalt, et just tänavafoto- ja reportaažstiilis. Jäädvustada hetki ja detaile, mida elu pakub… kui otsida!
Ja siinkohal jõuamegi Brasiilia juurde, sest teadsin, et soovin pildistada stuudioväliselt ja vaja oleks rohkem liikumist ning erilist/teistmoodi olustikku. Brasiilia tundus siis ja on ka nüüd selleks väga hea valik. India oleks juba liiga tavapärane sihtpunkt fotograafile.
Hea valgus, palju inimesi ning vaba suhtlemine ja meeletult lokkav troopiline loodus ja eripära on see, mis Brasiilia kasuks rääkis. Hüppasin pea ees vette tundmatus suures lombis ja sulistan (tegelikul ujun) siin juba 12 aastat.
Teie piltidel on enamasti värvikad ja väga elavad. Kas selline lähenemine on taotuslik või juhuslik?
Otseselt ma ei planeeri kindlat stiili, aga arvatavasti tuleb see minu iseloomust ja julgusest läheneda ning suhelda vahetult.
Fotograaf peegeldab ju fotografeeritava silmis nagu peeglist, kui oskad seda tähele panna. Palju juhtub vaid mõne sekundi jooksul ja seda püüda ongi ülimalt haarav ja põnev. Kui hetk on läinud, siis on ta läinud. Loodad vaid, et äkki tuleb/kordub sarnane moment kunagi veel ja tihti nii ongi. Tekib kogemus ja fotograaf näeb mitmeid momente juba hetk enne, sest eks inimese käitumine omab teatud mustrit. Seega on võimalik natuke suunata toimuvat.
Paljud teie pildid on tänavafotod? Miks just selline lähenemine või kust see tuli?
Arvan, et 95% minu fotodest on tänavafotod. Pole mul ju ei stuudiot ega tööta ka otseselt pidevalt fotograafiaga. Jäädvustan pigem seda, mida reisides näen ja olukordi, kuhu satun. Vahel juhuslikult, teinekord eesmärgiga leida momente. Seega võib julgelt öelda, et olen tänavafotograaf. Idee on mitte teha tööd fotograafina, vaid pigem lihtsalt fotografeerida.
Mis on see, mida otsite või loodate leida, kui lähete kaameraga tänavale?
Tänavafotograafia tekib siis, kui lähed kodust välja tänavale ning siis hakkab asju juhtuma ja leiad foto, kui on õnne. Kunagi ei tea ette, et mis täpselt päev toob. Tulgu, mis tuleb ja selline stiil on omamoodi isegi meditatsioon. Tänavale minnes ununeb disainitöö ja muutun fotograafiks. Väike rollimäng, kui nii tohib sõnastada.
Paljud teie fotod on tehtud väga lähedases kontaktis ja te pildistate ka portreesid. Kuidas te inimestele tavaliselt lähenete?
Aja jooksul tänavafotograaf õpib ning arendab välja oma nipid ja taktika, kuidas läheneda inimestele, siseneda ning väljuda olukordadest.
Lähedalt pildistamine on peen kunst ja peab tunnetama piiri. Tundma inimesi hästi ja jälgima märke. Tihti tuleb osavalt laveerida ja siluda tekkinud pingelist olukorda. See kõik käib tänavafotograafia juurde. Selleks peab fotograaf valmis olema ja mida paremini ta seda kunsti valdab, seda põnevam hiljem pilte vaadata publikul.
Suhtlen vahetult inimestega ja tihti küsin luba või loon olukorra, kus mul lubatakse pildistada. Peab tekkima usaldus, kuid on ka momente, kus peab kiirelt eemalduma, ennem, kui keegi aru saab, mis toimus. Olukord pühendab abinõu.
Kuidas te end ise nimetaksite – portretist, dokumentalist või keegi muu?
Ma nimetaks ennast lihtsalt Härra Fotograaf. 😉
Mis teid enim fotograafias motiveerib?
Detailide võlu, valgus, värvid ja must-valge kontrast oma lihtsuses, mis toob välja tunnetuse. Lisaks kindlasti elust enesest tulenevad juhused ja huumor. Jah, huumor isegi absurdes või kentsakas olukorras.
Kas ja kui siis kes on teie lemmikfotograaf või kes/mis teid inspireerib?
Jälgin paljude klassikaliste meistrite fotokunsti ja otsin pidevalt uut. Nimesid on palju, väga palju. Tänavafotograafiast loomulikult Henri Cartier-Bresson, Helen Levitt, Elliot Erwitt, Bruce Gilden, Shirley Baker ja Alex Webb. Kindlasti ka moefotograaf Bruce Weber näiteks. Pigem jälgin just must-valget tänavafotograafiat. Võibolla on see lihtsalt üks periood minu enda fotograafias.
Mis on kõige kummalisem lugu või vahejuhtum mis teiega pilte tehes juhtunud on?
Pildistades Santa Marta nimelises favelas Rio de Janeiros, hakkas metsikult troopilist vihma kallama, kui olin just favela mäest alla tulemas (aimasin, et hakkab sadama) ja vesi kattis kogu teed ning üks hetk kadus jalgealune ja kukkusin solgiauku. Siiski ühe jalaga ainult ja õnneks. Naljakaks teeb asja just see, kuidas ma automaatselt päästsin kaamerat, hoides seda kõrgel peakohal (kaamera oli juba kilekoti sees). Üle tänava väikese poe uksel olevad inimesed aitasid mind välja ja pääsesin ilma ühegi kriimuta. Vaid ühe plätu kaotasin sinna solgiauku. Mind abistanud inimesed naersid ja ütlesid, et väga hea reaktsioon kaamera päästmisel. Kõike võib juhtuda tänavatel.
Kas saaksite ühe oma foto saamisloo rääkida.
Näiteks see foto kahe vanema daamiga sai teoks tänu kõrval seisva (tegelikult istus äärekivil) vanamehe abile. Nimelt tulid daamid just töölt pähkleid koorimast ja märgates mind kaameraga, olid nad küllaltki ebalevalt meelestatud, aga siis hõikas teeääres istuv vanamees neile “olge nüüd ilusad ja äkki noor fotograaf abiellub ühega teist!”… ning olukord oli kohe humoorikas ja tekkis perfektne hetk pildi jaoks.
Mis tehnikat te tavaliselt kasutate ja kui palju mõju see teie arvates piltidel omab?
Tehnika on oluline ja samas ei ole ka. Kõik sõltub olukorrast ja fotograafi oskustest, kuidas hakkama saada. Vahel on oluline, et kaamera kenasti hõlma alla peitu mahuks ja teine kord on oluline just kiirelt ja palju pildistada suurema ja võimsama kaameraga.
Ookeani ääres, soolase tuule käes on parem kasutada juba natuke vanemat ja kasutatud kaamerat, sest meretuul lihtsalt lõhub kõik kaamerad ära kiirelt.
Tänavafotograafias siiski on oluline kompaktsus ja märkamatus. Aga hea fotograaf saab hea pildi kätte peaaegu alati. Kogemus ja praktika loevad. Fakt on see, et mida rohkem kogemust, seda vähem pildistad ja proovid paari klõpsuga toime tulla. Reeglina see ka õnnestub.
Pildistan erinevate kaameratega vaheldumisi, kuid enamus tänavafotosid on Leica M kaameraga tehtud, aga siiski, mida vähem fototehnikat reisides, seda lihtsam ja muretum.
Mis on üks hea soovitus, mida tänavafotograafidele soovitaksite?
Astuge toast tänavale ja pildistage palju. Hiljem analüüsige enda tehtud fotosid ja kustutage enamik ära ja pildistage uuesti ja uuesti.
Martini fotodega saab tutvuda Flickris või jälgi teda Facebookis.