Toivo Tenno on Tartus resideeruv tänavafotograaf, kes käib ringi uitamas avatud meelte ja silmadega. Ühtlasi on ta MTÜ Eesti tänavafotograafia juhatuse liige ning aitab asju vedada Tartu poolt.

ENGLISH BELOW

Rääkisime Toivoga nii tänavafotoni jõudmisest, selle olemusest, tema loomingust, Tartus pildistamisest ning natuke ka fototehnikast.

Kuidas leidsid enda jaoks tänavafotograafia?

Oh, see võis olla mingi 4–5 aastat tagasi talvel, kui hea sõber, kes tol ajal oli huvitet tänavafotograafiast, mind nii kaugele viis, et pidime kohe öösel, kella 23 ajal sõitma Tartust Võrru, et seal Statoili tanklas käest kätte Canoni kaamera osta.

Seega minu esimene kaamera leidis tee minuni võrdlemisi hilja. Kuigi jah, mind ümbritsesid lähedased, kes olid kaameraga sina peal juba palju aastaid enne seda. Kui juba kaamera oli ja sõber mind lisanud ka tänavafoto gruppi, siis saabus aeg mil minu esimene üllitis samuti tee antud gruppi leidis. Ja nagu enamus liitunuid teavad, et saabub päev, mil keegi esitab sinu foto all esimese kommentaari, mis kõlab umbes nii: ”Miks sa arvad, et tegemist on antud foto puhul tänavafotograafiaga?”. Minul oli selle kommentaari esitajaks Airi Leon. Teadmata kes on Airi ja mis on üldse küsimuse mõte, käis mu meeltes hele sähvatus. Mida asja? Kes julgeb üldse kahelda? Kas ei ole märgata, et ”Daddy is back in business”.

Oli kuidas oli, aga paaritunnise messengeri vestluse järel tekkis vastupandamatu huvi, kes on Airi, mis asi on üldse tänavafotorgaafia. Hiljem saabus ka päev, mil Tartus tuli tänafoto jalutuskäik. Seal selgus, et Airi on väga tore ja üleüldse on tänavafotohuvilised ülimalt toredad inimesed, kelle hulka ma tahaksin kuuluda. Sellest ajast hakkasin ka omal käel sellesse teemasse süvenema ja seda maailma avastama. Ja siin ma nüüd olen.

Mida tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?

Küsimus tundundub esmapilgul lihtne, aga vastata on oi, kui raske. Mida tähendab tänavafotograafia minu jaoks? Öeldakse, et fotograaf on kui jahimees, kes varitseb kaameraga saaki. Mina arvan olevat muinasjutuvestja, kes käib siin ja seal uusi jutte kogumas ja räägib siis need edasi. Ja need muinasjutud on ju elust enesest.

Sul on ikka ja jälle huvitavaid märkamisi ja ühiskonnakriitilise sisu või sõnumiga pilte. Kuidas need sünnivad, kas need on juhuslikud märkamised või ongi see sul kindel teema?

Tänan märkamast. Ma ei ole ise mõelnudki, et minu puhul on tegemist sellise ”vinguva vanamehega”, aga kui nii on, siis nii on. Usun, et valetaksin, kui ütleksin, et tegemist on juhuslike kokkulangevustega. Kindlasti on siin ka juhuslikkust, aga seda vähesel määral.

Eks ikka alateadvus on see, mis suunab ja siis tekivad märkamised asjadest, mis meeli köidavad. Inimesed on erinevad, nende maailmataju on erinev. See on tore! Küll võiks igav olla, kui kõigile meeldiksid kassid ja orhideed. Ja ainult neist fotosid teeksid. Fotograaf võiks olla vaba ja julge selles, mida ta jäädvustab.

Keegi on öelnud umbes nii, et ”90 protsenti minu fotodest on puhas pask, aga pildistada on vahva”. See käib ka minu kohta.

Kui sa tänavale lähed, mis on see, mida loodad leida? Kuidas tavaliselt tänavatele lähened?

See tänavale minek ei ole päris nii, et astun üle lävepaku ja hakkan klõpsutama. Iga minek on erinev. Kõige tähtsam on siin aeg. Mitte keegi meist ei taha, et meiega suhtluseks või koosolemiseks vastaspool aega näpistaks. Nii on ka tänavale minekuga. Ka tänav vajab 100% sinu tähelepanu. Sa pead olema kohal.

Ma ei loo suuri ootusi ja lootusi uksest välja astudes. On juhtunud, et jah, mõtlen eelnevalt valmis mida ja kuidas, aga tänaval on omad reaalid. Proovin olla avatud meelte ja silmadega. Ei väldi neid kohti, kus juba käidud on, vaid proovin avastada sealt uusi vaatenurki. On tore lasta ümbritseval ennast kõnetada.

Mis sind enim inspireerib fotograafias?

Hea küsimus. Arvan et ikka ja jälle sunnib fotoaparaati kätte võtma vaevu aimatav side reaalsuse ja mängulisuse vahel. Pildistan küll reaalseid asju, aga lõplik foto võib olla hoopis ebareaalne ideaalmaastik.

See on nagu parfüümi hõrk aroom ruumis. Me tunneme seda, aga iial ei saa teada, kes selle siia jättis või kes siin ruumis viibis.

On sul mõni lemmikkoht, kus pildistada meeldib?

Otseselt ei ole. Ja antud ajahetkel meeldivad piltlikult öeldes tänavad, kus on üks maja, pink, puu, koer ja inimene.

Arvatavasti on see sellepärast, et mul ei tule hea kaadri leidmine rahvarohketes kohtades välja. Naudin täiega neid fotograafe, kes oskavad sealt oma foto leida. Mina ei oska.

Küll aga on mul oma unistuste võttepaik. Tegemist oleks “kaduva maailmaga”. Paigaga, kus vanamemmed, heledad rätid peas, istuvad valgete sõstrapõõsaste juures lüpsipinkidel. Jalas paigatud põlvedega dressipüksid, korjamas mahlaseid marju kilumannerguisse.

Tartu on heade mõtete linn, kas ta on ka heade piltide linn? Kuidas tundub, kas kisub juba kõik vanaviisi või leiab nurga tagant ka uusi huvitavaid kaadreid?

Tartu on heade mõtete linn. Näed, sa panid samuti tähele. Olgem ausad igal linnal, kohal on oma võlud. Nii ka Tartul. Olen küll kunagi öelnud, et Tartu on igav, aga pipart mulle keele peale. See ei ole sugugi nii.

Tartu on väga mitmekülgne ja arenev linn. Samas on siin ka palju veel sellist, kuhu plastmass ja Lidl pole jõudnud. Ikka leian midagi uut ka neist kohtadest, kuhu ma varem sattusin. Usun, et selle linna võluks on ka see, et siin on kõik käe-jala juures ning pole küsimust jalutada linna ühest servast teise.

Aga kas leiab meie linnast uusi ja huvitavaid kaadreid? No vaadake minu omi, kas leiab?

Mis tehnikat sa tavaliselt kasutad, kui tänaval pildistad? Kui oluline tehnika sinu jaoks on?

Tehkem üks asi kohe selgeks, tehnika teeb küll foto, kuid milline see olema saab, see sünnib ikka fotograafi kahe kõrva vahel.

Nüüd pean omi sõnu sööma, kahjuks ma ei ole patust puhas ja ikka kisub paha peale. Jaa, ma tean ja olen nõus sellega, et tehniline baas ei ole kõige tähtsam, aga tõmbab ikka erinevaid fotoaparaate proovima.

Mul on olnud Pentax K3 ja Fujifilm XF10. Pentax meeldis mulle oma ergonoomika poolest, aga sõbraks ma temaga ei saanud. Fujifilm oli väga meeltmööda, aga samas on mul suhteliselt suured käed, mistõttu ei olnud mugav temaga toimetada. Nüüd on igapäevaseks taskukaameraks Ricoh GR, see meeldib väga. Lisaks Canon 5D mark 3 ning mõned filmikaamerad. Viimased siis analoogfotograafiaga katsetamiseks.

Olen oma tehnilise baasiga rahul, aga lihtsalt põnevuse pärast tahaks ära proovida ka mõne uuema hübriidkaamera. Ei looda, et see tooks loomingusse kvalitatiivse hüppe, pigem on siin tegemist tehnilise huviga.

Kas pilt peaks olema siis ikkagi värviline või must-valge?

Pilt peaks köitma vaataja tähelepanu, kas ta on värviline või must-valge, pole tähtis.

Kas sul on mõni hea soovitus, kuidas saada paremaks tänavafotograafiks?

Praktika, ehk pidevalt kaameraga tänaval käimine on kindlasti edasiviiv jõud. Samuti teiste tänavafotograafide toimetuste järgimine.

Kas saaksid palun ühe oma foto saamise lugu rääkida.

Foto sai üles võetud möödunud aasta pühadesära teemalisel tänavafoto jalutuskäigul. Jalutuskäik oli juba lõppenud, aga otsustasime kaaslasega, et teeme veel omaette ühe tiiru. Mööda Emajõe kallast Delta õppehoone poole jalutades märkasin, et kellegi hoolikas käsi oli korjanud põrandalambid akna äärde ritta. See meenutas kangesti kauneid baleriine lavalaudadel ja nii sündiski ”Luikede järv” Emajõe kaldal.

Just selline foto ja situatsioon on minu maitset mööda. Keegi võib ju öelda, et tegemist pole mitte tänavafotograafiaga. Et puudub vajalik tegur – inimene. Ma vastu vaidlema ei hakka. Minu jaoks ei ole tänavafotograafia tingimuseks inimese kindel kohalolek. Piisab sellest, kui tajun et ta on olemas olnud.

Toivo pilte näeb rohkem Instagramist @manlikehuman.

Artikli ingliskeelne versioon on siin.