Selleks, et tänavafotograafiast paremini aru saada, pani fotograaf Eric Kim kokku raamatu “100 nõuannet tänafotograafia meistritelt”, mille Inglise keelest tõlkis Toivo Tenno ja toimetas Andra Hamburg.
See siin on teine postitus kümnesest seeriast. Esimest postitust näed Nõuanded 1-10.
11. Eemaldage end emotsionaalselt oma fotodest.
Juhtub teinekord, et teete üliinimlikke pingutusi mõne tabamuse saavutamiseks. Jooksete siis koju ja paiskate selle tänavafotofoorumisse ja tänutäheks saate 3 like´i nelja nädala jooksul. Mis siis juhtus, mis läks valesti? Foto oli ju hea, aga kui vaadata objektiivselt, tekib küsimus kas ta oli nii hea või olite liiga emotsionaalselt selle saamisega seotud.
12. Proovige luua oma fotoga lugu.
Proovige luua foto, milles vaataja näeb mingit lugu. Kas lugu on tõsi või vale, see pole tähtis. Oluline on, et vaataja ei küsiks, millest see foto räägib, vaid sellele peale vaadates hakkaks juba lugu jooksma.
13. Suhelge oma fotografeeritavatega!
Olge julgem oma nn modellide suunamisega. Paluge neil võtta teatud poos, näoilme jne. Jah, see ei pruugi olla tänavafotograafias aktsepteeritud, kuid samas on arvamus, et sellel võib olla mitu lähenemisviisi. Üks fotograaf, kes julges omi pildistatavaid rivistada on William Klein.
14. Kas kordaksite seda veel kord?
On hetki, mil näete teatud momenti, aga ei tabanud seda pildistada. Näiteks keegi naerab nagu hobune. Väidetavalt pidi inimestele olema meelt mööda see, kui neid palutakse midagi korrata, et saaksite oma võtte ära teha.
Kui soovite inimest pildistada, öelge talle mõni meelitus ja kui ta on nõus fotole jääma, paluge tal teid lihtsalt mitte märgata, ignoreerida. Saate loomutruu foto, ilma et peaksite objektiivi kellelegi näkku torkama.
15. Ärge olge fotokraami orjad.
On levinud eksiarvamus, et kui teil on ägedam ja kallim kaamera või objektiiv, siis olete profimad fotograafid. Kuigi tegelikkuses olete ärimeeste ja reklaamitootjate orjad. Viimased proovivad pidevalt selgeks teha, et teie fotod on kehvad, kuna te ei kasuta just eile müügilettidele jõudnud viimast mudelit. Ärge raisake raha ja energiat asjade ostmisele vaid hoopis enese harimisele. Rahaga saab õnne osta ainult juhul, kui kulutate selle kogemustele, mitte asjadele.
16. Mõelge sellele, mis teil juba olemas on.
Selle asemel, et limpsata keelt kaamera järgi mida sul veel pole, proovi üles leida need head küljed, mis su kaameral juba on. Pea meeles ei ole olemas täiuslikku fotokaamerat.
Igal tehnikatootel on oma moraalne vananemisaeg. Tänapäeval on see vähemalt 3-5 aastat, kui mitte rohkem. Leppige endaga kokku, et enne kui see aeg ei ole möödunud, ei mõtlegi te uute tehnikavidinate ostmisele.
Lugege vanu ülevaateid oma kaamera kohta ja kui see teie kaamerat teile armsamaks ei tee, siis kujutage ette, et keegi varastab selle või ta kukub maha ja läheb katki. Tegelikult on ju kahju küll ja kaamera saab taas teile armsamaks. See kehtib ka iga muu tehnikavidina kohta. Proovige minimaliseerida oma tehnikabaasi, mitte et teil oleks kaameraid ja objektiive hulgim. See vähendab peavalu, mis võib tekkida, kui peate need kõik pildistamisele kaasa võtma.
17. Hoidke meeled puhtad ja alustage igat päeva valgelt lehelt.
Proovige olla nii, et iga päev, kui astud välja kodutänavale, näeksid seda kui esimest korda. Ole turist oma kodulinnas! Nii avastad uusi paiku, situatsioone ja vaatad end ümbritsevat värske pilguga.
18. Pildistage nii, kuidas end tunned.
Elu käib üles-alla, on parimaid aegu ja on hetki, mil kõik on must-valge. Ärge kartke olla pildistades emotsionaalsed ja ärge keskenduge liialt kompositsioonile. Pidage meeles emotsioonitu foto on „surnud” foto.
19. Pidage meeles, mida rohkem piiranguid, seda vabamad olete.
Liiga palju valikuid, näiteks mitu kaamerat või objektiivi, võib stressi tekitada. Väiksem valik annab ruumi loomingule. Tehnilised piirangud sunnivad tegema loomingulisemaid ja intrigeerivamaid fotosid. Näiteks kasutas Henri Cartier-Bresson Leica 50 mm ja must-valget filmi, Alex Webb Leica 35 mm ja värvifilmi ning Daido Moriyama Ricoh GR 28 mm ja must-valget filmi.
20. Dokumenteerige fotograafiasse oma isiklikku elu.
Suuremal ja vähemal määral teeme seda kõik.