© Nick Turpin
Tänavafotograafia on hoiak
Eelkõige on tänavafotograafia avatud meel, et märgata ja imestada argiste põgusate hetkede üle. Unustada kategooriad ja veendumus, et iga päev on eelmise ja järgnevaga sarnane ning mõista, et ainukordsed, imetabased ja tundmuslikud lood rulluvad lahti meie silme all kogu aeg, kui meil oleks ainult piisavalt püüdu neid näha. Õigupoolest usun, et tänavafotograafiat võib harrastada ka ilma kaamerata ja pildistamata. Kes tõeliselt vajavad talletada nähtut ja veenda teisi enda võimes “näha”, on vaid kõige ebakindlamad tänavafotograafid – nagu mina.
Kui palju leidub veel fotograafiat, mille keskne nõue oleks “imestus”? See on miski, mis muudab paljude jaoks tänavafotograafia ülemeeleliseks tegevuseks, sest see on midagi, mis on niivõrd isikliku. Tänavafotograafia aitab mul mõista oma ühiskonna loomust ning minu kohta selles, teen seda pigem enda kui pealtvaatajate jaoks ja nagu valgustunud teadvusega Buddha, saan seeläbi õnnelikuks kui omandan selguse. Olen avalikus kohas viibides kogenud “Matrix”’i-laadseid ilmutuslikke hetki, kus õiged asjad lihtsalt juhtuvad, sest olen pannud end taolisesse situatsiooni, et need mu ees ilmneksid.
Tee kaamera endale niivõrd omaseks, et juba pelk mõte soetada uus oleks võrdväärne enese pea välja vahetamisega.
Kui oled võtnud nõuks minna tänavale pildistama, siis selle eelduseks on, et sul oleks omajagu meisterlikkust, “nägemaks” momente ning käia samaaegselt paindlikult ümber kaameraga. Lihtsuses peitub võti: varustus olgu komapaktne, vaikne, keerukuseta. Vajad ühte ainsat kere ja objektiivi. Sul ei ole aega suumimiseks, seega on parim valik fiksobjektiiv. Inimesed märkavad sind vähem kui oled nende ligiduses ja lühikese objektiiviga, kui et kaugemal ja pika objektiiviga.
Tee kaamera endale niivõrd omaseks, et juba pelk mõte soetada uus oleks võrdväärne enese pea välja vahetamisega.
-
Võta aparaat sängi;
-
kanna seda kaasas kõikjal, harju selle raskusega + kuidas kätte passib;
-
omanda oskus seda käsitleda stabiilselt ühe käega;
-
tea, kui kaugele paigutab objektiiv sind pildistatavast;
-
õpi selgeks, kui palju muutub pildis sügavusteravus iga lisandunud avaastmega;
-
otsusta, kui palju (ISO arvust tekkivat) müra on sinu jaoks lubatav;
-
õpi tundma katiku viivitust ning kui ligidalt ja kaugele on objektiiv võimeline pildistama.
Alustades tänavafotograafiaga, ära sea endale sealjuures kindlat ettekujutust, kuidas pildid välja peaksid nägema. Tee lihtsalt ohtralt fotosid nädalate või kuude kaupa ning vali välja nende hulgast need pildid, mis sulle enim huvi pakuvad. Tee seda isegi siis, kui sa esialgu ei mõista, miks need sinu arvates head on. Aja möödudes, kui oled olnud kannatlik, kirglik ja pühendunud – võta ette välja valitud fotod ja vaata neid nüüd uuesti. Kui sul veab, võid märgata, et sul on välja kujunenud oma käekiri. Kui see nii on, siis võid ennast nimetada tänavafotograafiks ja tõenäoliselt ka kunstnikuks.
Viimane asi mida teha, on matkida Bruce Gilden´i pildikäekirja (lihtsalt ära tee seda) või teha selliseid fotosid nagu Alex Webb, Cartier Bresson või Matt Stuart. Nii kui võtad võõra käsitlusviisi enda omaks, hakkab tuhmistuma see, mida on pakkuda sinu isikupäral. Sellest oleks väga kahju.
Tänavafotograafia on peamiselt spirituaalne ja vaimne tegevus. Vaja läheb suurepärast märkamisoskust, vaimset kohalolu, enesekindlust ja usku. Seda võib võrrelda võrgutamise või pulli taltsutamisega. Foto säritus lõpus, on lihtsalt viimane hingetu füüsiline toiming, mis lõpetab protsessi. Sellele liigse tähelepanu pööramine on viga.
Tänavafotograafina oled isemoodi olevus – nähtus omaette, nii ühiskonna kui fotoüldsuse jaoks. Kui teised tõttavad šoppama, siis sina stoppad ja vaatled. Sind kui fotograafi ei motiveeri raha ning sa ei käi fotomessidel ja kui käid, siis selleks, et seal jälgida inimesi. Sa ei kuulu kummasegi leeri ja sa ei tunne vajadust muljetada teistega fototehnikast. Kui poleks olemas tänavafotografia veebifoorumeid, tunneksid end üksildase veidrikuna.
Mida enam sa tänavatel harjutad, seda enam kujuneb sinus eelaimus
OK, tänavafotograafid ei ole fotomaailma Jedi rüütlid, aga mida enam sa tänavatel harjutad, seda enam kujuneb sinus eelaimus, mis võiks järgmisena toimuda või kus on õige koht seismiseks. See kõik suurendada tõenäosust saada kätte hea pilt.
Kui fotod ei taha välja tulla, klõpsi niisama inimestest kihavat tänavanurka või igat möödujat. See aitab sind saada soone peale. Märka kõike tavatut – selleks võib olla maja renoveerimine, töötav tänavapuhastusmasin, kõrguvad tellingud, mööduv kiirkuller või mõni tagaplaanil olev detail, mis aitab teha tausta huvitavaks ja/või täiendaks seda üllatuslikust vaatenurgast.
Võta aega, et viibida ühe kohapeal pikemalt, siis saad aimu mis seal toimub. Näiteks 20 minutit peale märkad, et iga täistund möödub sama buss või liiklust reguleerivad foorituled peegelduvad ühes värvikirevate reklaamidega akendelt …
Keeldu mitte märkamast argist ja adu, et see ongi see, mida oled loodud portreteerima.
Tõlkis Indrek Pleesi
Artikel leitav siit