Fotograaf Aron Urb eelistab elu tänaval haarata käigu pealt. Ta jäädvustab ümbritsevat võimalikult loomulikuna. Tihti pakub see huvitavaid situatsioone ja värvikaid inimesi.
Intervjuus rääkisime temaga kuidas ta enda jaoks tänavafotograafia leidis, kus talle meeldib pildistada, mida ta arvab Eesti tänavafotograafiast, kuidas on temaga seotud Fotografiska jmt.
Mis sinu jaoks üldse tänavafotograafia tähendab?
Minu jaoks tähendab see linnaelu jäädvustamist mõtestatud tegevuse läbi. Tänavafotograafia võiks alati rääkida midagi kas ühiskonnast, kultuurist, inimeste elust või meie ümber toimuvast. See võib ka olla humoorikas või kurb, aga ta võiks rääkida lugu meist ümbritsevast ja tekitada emotsioone või mõtteid.
Kuidas sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Ma arvan, et see on loomulikult läinud. Kui ma hakkasin lugema tänavafotograafia kohta, siis ma leidsin, et mul on pilte, mis on aastast 2008 ja 2009, mis on tegelikult tänavafotod. Selle inimtegevuse pildistamisega tänavatel sain aru, et ma tegelikult juba jäädvustangi tänavafotot. Ja siis kui sa avastad, et see on asi, mis sulle meeldib, siis hakkad ka sinna teadlikult rohkem aega panustama ja nii ta on läinud. Alati isegi ei pea seal inimesi peal olema, aga inimtegevus või selle tagajärg peaks seal mingil kujul jäädvustatud olema.
Kui sa teadlikult lähed tänavafotosid tegema, siis kas sul on mingi kindel subjekt, mida sa otsid või leida loodad?
Seda ma olen õppinud, et sa tegelikult iial ei tea, mis võib tulla. Näiteks on mul üks talvine pilt, kus üks härrasmees koristab lumelabidaga ühte väikest katust ja siis on proua, kes sellise tähtsa näoga vaatab tema tööd kõrvalt. See on täpselt niimoodi saadud, et ma jalutasin lapsekäruga oma kodutänaval ja äkki näen seda momenti ning püüan selle kinni. Selline olukord ei saa olla kuidagi ette planeeritud. Loomulikult ma võin ka võtta eesmärgi, et ma lihtsalt lähengi Balti jaama turule või selle ümbrusesse ja tean, et seal kindlasti midagi toimub ning seal on erinevat tüüpi inimesi ja selline keskkond, mis soodustab pildistamist.
On sul lemmikfotograafe, keda sa jälgid või kes sind inspireerivad?
Inspireerivad äkiline ja omanäoline Martin Parr, kes on väga julge käekirjaga ja vahel öeldakse, et ta on isegi liiga ausa käekirjaga. Kaugemast ajast tooks esile Henri Cartier-Bressoni oma mõjuvate kompositsioonidega. Väga hea hetke ja karakteri leidjana paistab silma Vivian Maieri uhke tänavafoto kogumik.
Loomulikult jälgin ka Eesti tänavafotograafia foorumit, kus on päris tublisid tegijad ja siis on Instagrammis tänavafotograafia kontosid, kus postitatakse erinevate fotograafide töid. Kaasaegsete tänavafotograafide puhul jälgin selliseid kanaleid, kus saab erinevaid tegijaid kätte – see annab mitmekülgset inspiratsiooni ühest allikast. Instagrammis hoian silma peal näiteks nendel kontodel: @streetphotographyinternational, @gregforaday ja @davidgibsonstreetphotography
Mis sa arvad, kuidas Eesti tänavafotograafial täna läheb?
Kui kas või isiklikus plaanis möödunud aastat vaadata, siis läheb väga hästi. Dokfoto Keskuse „Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis” näitus oli väga meeldiv üllatus, poleks arvanud, et sellist head ülevaadet on meil võimalik Eesti tänavafotograafiast üldse vaataja ette tuua. Loomulikult seda enam oli rõõm oma materjaliga seal üles astuda. Lisaks oli mul koostöös Põhja-Tallinna linnaosaga pop-up tänavafotonäitus „Möödudes tabatud“. Ja uus aasta algas juba Fotografiska fotowalkidega, mille käigus tutvustan enda tänavafoto paremikku ning osalejatel on võimalik tänavafotos ise ka kätt proovida. Tänavafotograafia populaarsus on seotud sellega, et linnaruumis toimetab aina rohkem inimesi ja neile pakub huvi selle mõtestamine piltide vaatamise või kaadrite loomise kaudu. Tänavafotograafiat võib ka muidugi väikelinnades ja külades viljeleda. Mul endal on näiteks Peipsi äärest väga ägedaid külateeäärseid kaadreid, kus inimesed toimetavad ja tegutsevad.
Kuidas see Fotografiska fotowalk ellu ärkas?
Fotografiska võttis ühendust ja pakkus, et ma võiksin olla sobiv fotograaf fotowalki läbiviimiseks ja sinna juurde pakkusin ma ise fotode näitamise ning nende saamisloo rääkimise. Kokku sai päris hea dünaamiline kooslus jalutamisest, pildistamisest ning fotokunstist. Esimesed fotowalkid on läbi tehtud ja on näha, et osalejatele meeldis ürituse mitmekülgsus. Fotojalutuskäikude formaat on mulle endale ka tagasi andnud positiivset laengut – kui fotograaf räägib oma piltidest, siis see aitab aru saada enda ideedest ning ka neid sealt edasi arendada. Ja loomulikult teiste õpetamine aitab alati ka endal õppida.
On sul ka mingi kindel lemmikkoht, kus pildistamas käid?
Ega mul lemmikkohta ei ole, pigem ma kannan kaamerat kaasas, kui ma kuskile liigun ja pildid tulevadki liikumise pealt. Loomulikult on siin kontrastsed näited Balti jaama turu ümbrus, kus on veel vanakooli müügikioskeid ja põnevaid karaktereid. Enamus pilte ikkagi tuleb elu käigus jooksvalt, lihtsalt tuleb silmad lahti hoida ja olla valmis võtma üles seda, mida elu pakub.
Kui oluline sealjuures tehnika sinu jaoks on?
Vahet ei ole tegelikult millega pildistad, aga ma ise enamasti kasutan tänaval Fujifilm XT-3 ja 23 mm objektiivi. Fiksobjektiiviga peab rohkem pingutama, ainult liikudes ja sättides saad kaadri kätte. Ja kui sa pead pildi juures rohkem vaeva nägema, siis tulevad nad paremad, aga loomulikult sul võib ka vedada niimoodi, et sa jalutad ja elu toob lihtsalt ideaalse momendi otse nina alla.
Kui sul oleks valida, kas candid (subjekti enese teadmata pildistamine) või lavastatud foto, kumma valiksid?
Mina ikkagi eelistan sellist momenti, kus inimene ei näe mind, sest nii kui inimene näeb kaamerat, siis ta enam ei käitu sellisena nagu ta muidu käituks. Ehk võimalikult naturaalne tulemus on minu jaoks tähtis ja ka oma igapäevases töös sündmuste jäädvustamisel eelistan seda, et inimene oma loomulikus olekus saab pildile. Loomulikult mingitel momentidel tuleb ka sättida, aga eelistan ikkagi seda päris momenti tabada.
Kui sa tänavafotot teed, kas sa eelistaksid seda teha kodumaal või pigem välismaal?
Praeguses olukorras ei saa väga kuskile minna, aga eks ma olen mõelnud, et hea meelega mind pigem köidaks linnad, kus ma ei ole veel käinud. Mulle väga meeldiks näiteks Jaapanisse minna, mis linnapildis tundub väga-väga huvitav. Ka Tallinnas oleme harjunud siin käima kesklinnas ja Kalamajas, aga võiks rohkem ka minna näiteks Mustamäele, Õismäele ja loomulikult mõelda ka väljapoole Tallinnat, et tegelikult saaks juba alustada sealt. Suvel käisin Sillamäel, mis oli super kogemus, sest seal oli linnaruum mida ma ei tunne ja jäädvustamise rõõm oli ka seega suurem. Nii, et tegelikult siseturism on täiesti piisav, et laiendada seda tänavafotograafia haaret.
Palun kirjelda ühe oma foto saamislugu.
Sõitsin parajasti trammiga koju, kui äkki tramm enne peatust seisma jäi ning juht andis teada, et tramm edasi ei liigu. Eemalt nägin, et keegi oli eespool liikunud trammile sisse sõitnud ning selle juures toimus suurem sagimine. Aimasin kohe, et külje pealt saaks hea pildimaterjali ja tegin kiiremad jooksusammud, sest auto juures toimetanud tüübid hakkasid sealt eest ära liikuma. Tulemusena sain pildi peale paljuütleva näoga trammijuhi, auto juures askeldavad värvilised tüübid ning loomulikult humoorikaks boonuseks trammi küljel olev silt “Trammiga saad kiiremini”. Pildile annab visuaalset vunki juurde Oleviste kirikutorn. Minu rõõmuks oli antud pilt esindatud ka Dokfoto tänavafoto näitusel “Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis”.
Mis sa teistele soovitad, kuidas saada heaks tänavafotograafiks?
Tuleb lihtsalt aeg sisustada pildistamisega, loomulikult vaadata ka teiste töid, sest see on minu arust parim õppimisviis. Võimalusel ka suhelda, rääkida teiste fotograafidega, sest mõtete liigutamine alati aitab enesearengus. Harjutamine, suhtlemine ja lihtsalt tuleb ette võtta ja käia. See, kuidas sa aega sisustad, see loobki selle tulemuse.
Ja soovitan David Gibsoni raamatut „The Street Photographer’s Manual“ – väga hea haardega ülevaade erinevatest stiilidest koos õpetustega.
Seega alati tuleks pildistamiseks valmis olla?
Põhimõtteliselt jah. Loomulikult on kohti, kus on suurem tõenäosus saada nii-öelda ägedat tänavafotot ja on kohti, kus see tõenäosus on väiksem, aga siiski me ka fotowalkil nägime tegelikult kogu selle trajektoori ulatuses, et kus on inimtegevust, seal on võimalik pilti saada.
Aron Urbi fotosid näeb Instagrammist: @aron_urb