Francesco Cremonese on Itaalia fotograaf, kes hetkel elab ja õpib Tallinnas. Talle meelib püüda valgust ja varje ning ta avastab hea meelega fotokaameraga uusi kohti linnas. Francesco rääkis meile tänavafotograafiast ja oma töödest.
English below.
Kuidas sa leidsid enda jaoks tänavafotograafia? Miks sa otsustasid, et nüüd pildistan tänavatel?
Sellele on raske otsest vastest anda. See on justkui osa protsessist, mis vaikselt algas. Alustasin oma sõprade pildistamisest, siis liikusin edasi lillede jms pildistamisega ning siis vaatasin ringi ja nägin ilusaid hooneid ja tahtsin teha pilte erinevatelt rakurssidelt. Mulle meeldib seda teed, milleks on tänavafotograafia, käia, nii et siin pole selget vastust.
Mind on mõjutanud mitmed fotograafid, kes on olnud mulle väga olulised. Võib-olla üks põhjustest on see, et sõber soovitas mulle fotograafi nimega Letizia Battaglia. Ta on suurepärane Itaalia fotograaf, kes on kogu oma elu reportaaži teinud. Mulle väga meeldisid ta pildid ja siis proovisin ta stiili järele teha. Sellega võib leida oma stiili kuidas pildistada.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?
Ma arvan, et see on enamasti eneseväljendus ja ilmselt peaksin selle üle rohkem mõtlema. Minu arvates on see millegi ebatavalise pildile püüdmine. Näiteks kord ma läksin trammiga ülikooli ja nägin seal ühte meest tantsimas ja siis ma väga kahetsesin, et mul kaamerat kaasas polnud. Ehk need on need hetked, mis vajavad jäädvustamist.
Samuti on see viis viimistleda omamoodi esteetilist lähenemist, omamoodi esteetilist uurimist, nagu ma püüan seda teha varjudega ja proovides välja selgitada kuidas see toimib ‒ sellised asjad on olulised.
Tegeled fotoprojektiga “Redeemed” („Lunastatud“). Kas saaksid sellest lähemalt rääkida.
Ehk tuleks kõigepealt tausta avada. Veneetsias on sellise 500 aastat vana traditsioon, mida nimetatakse redentore-ks, see tähendab lunastajat ‒ kedagi, kes inimesi vabastab. Selle tarbeks nad ehitasid silla, et ühendada saart teise saarega Veneetsias ning inimesed kõndisid sellel, et saada patud lunastatud. See on nagu rituaal, aga nüüdseks on ta oma põhitähenduse kaotanud, kuna see on turistimagnetiks muutunud. Kuid see on see idee saada lunastus ja minna ühest kohast teise omamoodi rituaalina.
Ma tahtsin seda tähendust lähemalt uurida, mida ma väga hästi seletada ei osanud. Tahtsin ühendada seda religioosset tähendust sellega, mida ma nägin, sest see polnud religioosne. See traditsioon on tehtud rohkem üheks peoks, kus inimesed joovad end purju ja vaatavad ilutulestikku. Kuigi see on oluline üritus linnale, siis tahtsin ma avastada rohkem seda religioosset tähendust. Ma olen seda silda mitu korda näinud, aga tahaksin seda ideed rohkem laiendada. Ma ei ole kindel, et see projekt on veel lõpetatud.
Kasutasid ainult must-valgeid pilte selles projektis. Miks?
See on tahtlikult nii, aga kohati ka esteetilistel põhjustel, mitte selle sümboolika pärast. Ma lihtsalt arvan, et see töötab nii paremini.
Sul on ka teine projekt “Veils”. Mida see endast kujutab?
See on seotud koroonaajaga. See oli aastal 2019, viiruse aastal. Üks ainukestest filmifestivalidest, mis toimus, oli Veneetsia rahvusvaheline filmifestival ja seetõttu tahtsin uurida selle festivali ja piirangute kohta lähemalt. Kõigepealt seal pidi läbima kaks turvakontrolli, üks turvakaalutlustel ja teine, kus mõõdeti kehatemperatuuri koroona pärast.
Tegin need pildid festivali sisealal. Samal ajal olid Itaalias üüratud diskussioonid sellel teemal ja inimesed väljendasid pahameelt selle üle, et teatrid ja igasugu lavašõud keelustati. Samas aga selle festivali ürituse edu muutis selle nii kultuuri kui ka vastupidavuse embleemiks, näidates kino tähtsust sellistes kriitilistes tingimustes ja võimet nendest tingimustes eksisteerida.
Sa pildistad siis nii Itaalias kui Eestis, jah?
Ma alustasin pildistamisega Itaalias, aga kuna ma olen nüüd Eestis, siis pildistan ka siin.
Näed sa mingeid erinevusi neis?
Tegelikult ma arvan, et siinsed paigad töötavad hästi, sest suvel on teil alati palju päikest ja talvel, kui päike on väljas, ei paista see peale veidrast positsioonist, vaid tavaliselt jääb see küljele pildil, seega saab teha ilusaid portreesid ilusa valgusega. Ma leian, et Tallinn on huvitav, kui mõtelda fotograafilisele poolele.
Samas mis puudutab inimesi, näen ma nende kahe riigi vahel mitmeid erinevusi. Näiteks mind rünnati mõlemas kohas (midagi tõsist ei juhtunud), aga itaallased on vist rohkem uudishimulikumad ja nad üritavad sinuga rääkida või nad saavad vihaseks, kui sa neist pilti teed. Siin (Eestis ‒ toim) huvitab inimesi vähem see, et nad pildile satuvad.
Mis puudutab keskkonda, siis minu arvates on siinsed olud paremini minu kasuks töötanud, sest mulle meeldib väga kuidas kaasaegne arhitektuur sulandub vanaga. Itaalias on meil küll ilusaid hooneid jms, aga kõik ei tööta pildil nii hästi. Kui ma tahan pildil geomeetrilisust säilitada, siis on see üsna raske Itaalias, samal ajal kui siin saan sellega rohkem mängida.
Kuidas sattusid Eestis pildistama?
Ma õpin filmikunsti Balti filmi- ja meediakoolis ja mulle meeldis tänavafotograafia juba enne seda kui ma siia kolisin. Seega kui ma siin paikseks jäin, jätkasin selle pildistamisega. Lihtsalt see on olnud veidi erinev geomeetri, ilmastiku ja päikesevalguse poolest. Samas nõudis see veidi aeda, et harjuda erineva keskkonnaga, eriti mis puudutab pildistamist.
Mis sinu jaoks on olnud kõige huvitavamad kohad pildistamiseks?
Ma ei usu, et saan kindlat vastust siin anda. Vaadates tagasi kogu protsessile ja kohtadele, mida olen külastanud, on raske öelda mis on paremini töötanud, sest ma olin teistmoodi sel ajal ja ajasin taga teisi asju. Seega need asjad, mis toona hästi töötasid, on nüüdseks muutunud.
Seega ma ei ole kindel, aga ma arvan, et Eesti on seni olnud väga huvitav koht ja võib-olla lemmik on seni olnud Veneetsia.
Kas sa arvad, et Eestis on piisavalt kohti pildistamiseks?
Jah, mitte ainult vanalinnas, aga olen käinud ka Tartus ja ma leidsin seal mitmeid huvitavaid kohti, mida pildistada. Lisaks avastasin hiljuti Maarjamäe memoriaali Pirital, mis on ilus koht pildistamiseks. Ma arvan, et olen külastanud enamike kohti Tallinnas, aga ma tahaks veel avastada Koplit ja Paljassaaret.
On sul mingi kindel mõte peas, kui sa tänavale lähed?
Oleneb kuidas ma sellele lähenen, sest on olnud kordi, kus ma lihtsalt lähen poodi ja võtan kaamera kaasa. Teistel juhtudel lähen ma kohe välja sooviga pildistada ja ma soovin mingit kindlat pilti teha. Oleneb siis nendest lähenemistest ‒ need, mis on tagasihoidlikumad pildid, ei vääri selgitamist, aga tõsiseltvõetavamad on need pildid, kus püüan õiget valgust saada ja lähemalt kohta uurida ning meelde jätta kohti, millest mööda kõndisin. Mõnikord olen ma kuskil juba käinud ja mäletan, et seal oli teatud kellaajal valgus hea, siis lähen kaameraga tagasi ja teen selle pildi ära või ootan kuni keegi huvitav persoon mööda läheb. See nõuab aga palju otsimist ja ootamist.
Vahel juhtub ka nii, et on ilus kaader, minu silmis perfektne pilt silme ees lahti rullumas just siis, kui mul pole kaamerat kaasas, siis tunnen end küll õnnetuna.
On sul mõni lemmikfotograaf, kes sind inspireerinud on?
Letizia Battaglia, Alex Webb and Tatsuo Suzuki.
Enamasti sa mängid oma piltidel valguse ja varjuga. On see tahtlik lähenemine?
Jah, on. Ma töötan palju punkt-särimõõdikuga ja ma proovin pildile saada kindlat meeleolu, esteetilisi asju. Ma proovin aru saada keskkonnast ja siis tähelepanu panna valgusele.
Candid või lavastatud fotograafia?
Lavastatud fotod ei ole minu jaoks tänavafotograafia. Seega eelistan candid (pildistamisstiil, kus subjekt pole teadlik fotograafist ‒ toim) fotograafiat. Samas saan aru, et on raske tänapäeval öelda, mis on lavastatud ja mis mitte. Ma oletan, et kui pilt on ilus, siis ma olen sellega rahul. Võib-olla on see lihtsalt erinev puhtast tänavafotograafiast, samas aga ma ei hinda seda negatiivselt. Küll aga on candid minu teema. Kui ma pildistama välja lähen, ei saa ma seda teha lavastusena, see pole minu stiil.
Sa teed mõlemat ‒ värvilisi ja mustvalgeid pilte.
Varem ma pildistasin rohkem must-valgele, aga nüüd ma olen rohkem värvi peale üle läinud. Ma arvan, et see on funktsionaalsem mõtteviis. Samas saan ju must-valgeks hiljem ka pildi keerata, kui ma nii tunnen. See viis, kuidas ma pilte teen, on rohkem värviline, kuna mul on palju negatiivset ruumi, näiteks varje ja ma saan välja arvata palju müra pildilt ja fokusseerida teistele asjadele. Värviline pilt teeb pildi vahel keerulisemaks, aga ühtlasi ka veetlevamaks.
Kui ma pildistan, siis värvilisena, aga on olnud ka kordi, kus lähen välja näen näiteks proteste või üritusi ja tunnen, et see võiks must-valge olla, siis ma jään selle juurde. Samas ma ei tugine eriti järeltöötlusele, mulle meeldib kohapeal kõik paika saada. Vahepeal ma ei pildistanud isegi RAW formaati. Nüüd hiljuti olen oma meelt muutnud, aga enamasti pildistan ikka JPG-sse, sest mulle ei meeldi eriti pilte töödelda.
Seega sa ei töötle oma pilte üldse?
Mulle meeldib küll värvide korrektuuri teha, aga see pole päris see, mida ma oma piltidega teen. Tavaliselt ma töötan kontrastiga ja kui horisont pole sirge, siis ma parandan seda. Seega ma teen väga primitiivseid asju ja see on ka kõik. Asi on selles, et kõigepealt tuleb kaameras kõik korda saada, siis saab alles edasi töötada.
Kui oluline on pildistamise juures tehnika?
Ma arvan, et ma tuginen küll sellele, et mu kaamera on Fujifilm, sest see on kompaktsem ja see pole midagi, mida kilomeetrite taha inimesed näeksid. Katiku müra pole vali, seega saan palju pilte teha, ilma et keegi märkaks.
Mulle meeldib selle kaamera lähenemisviis. See justkui ühendaks mind reportaaž fotograafiaga, mis oli enne digiajastut. See on kogemusena huvitav. Samas pole see oluline, kuidas keegi fotole läheneb, seda saab saavutada iga kaameraga, vahet pole mis bränd on.
On sul algajatele ka häid nippe jagada?
Esmalt on väga oluline lugeda kaamera käsiraamatut. Püüdke leida omale sobivad seadistused. Võite proovida ka analoogkaameratega teha samasugust pilti nagu te teeksite digikaameraga.
Ühtlasi olge vaprad, sest vahel võib tänaval pildistamine tunduda hirmutav. Isegi, kui keegi on sulle väga lähedal ja sinu arvates on ta väga huvitav, tee ikkagi pilti, sest nad ei pruugi midagi öelda või kui ka ütlevad, siis saad alati vabandada ja pildi kustutada, kui see neile ei meeldinud.
Kas sinuga on ka midagi sellist juhtunud?
Jaa, olin Roomas, kui bussijuht oli peaaegu välja sõitmas, kui ta minu poole tormas. Ma tegelikult ei teinud midagi. Ma küll mõtlesin, aga ei teinud pilti, aga ta tuli ja tüütas mind. Seega jah, sellised olukorrad juhtuvad, aga enamasti just siis, kui nad ei taha pildile sattuda, kuna võib-olla on neil mõjuv põhjus.
Francesco Cremonese is an Italian photographer, currently living and studying in Tallinn. He likes to catch light and shadow and is interested in discovering new parts of town with his camera. Francesco talked about street photography and his work.
How did you find street photography? Why did you decide to shoot on street?
Well it’s difficult to give a straight answer. It’s like a sort of process that starts slowly. You start taking pictures of your friends, then you take pictures of flowers or whatever.. then you look around, you see a nice building, you want to take a picture of that and find different angles. I do like to explore this path, which is street photography, so there’s no straight answer here.
I´ve been influenced by many photographers, they have been very important. Maybe one of the reasons is that a friend recommended to me this photographer called Letizia Battaglia. She’s a great Italian photographer, she has been doing reportage for all of her life. I was really hit by her pictures and after that I kind of tried to mimic her style. So you kind of find your own way of how to take pictures.
What does street photography mean to you?
I think it’s self expression mostly and I guess I need to think about this more. I think it’s finding something unusual in the picture. For example I took a tram to the university and I saw a guy dancing there and I really regret I didn’t have my camera then. It’s moments like this that need capturing.
Also it’s a way to refine a sort of aesthetic approach, sort of aesthetic research like the way that I try to explore with shadows, trying to find out how this works and stuff like this are important.
You have this project called “Redeemed”. Can you explain it a bit more.
Maybe I should give a background first. Venice has this 500 year old tradition, that is called “Redentore”, that means the redeemer ‒ the one, that redeems people. For this occasion they build a bridge that connects the main island to another island in Venice and people walk on this bridge as a sort of way to get redeemed. It’s like a ritual, but now it´s lost its full meaning, because now everything is more touristic. But it’s that idea of getting redemption and going from one place to another as a sort of ritual.
I wanted to build on this a sort of meaning that I couldn’t explain very well. I wanted to build on this connection with this religious meaning and what I could see, because it wasn’t religious, it was more like a party with people mostly getting drunk, there are fireworks and it’s important for the city, but I wanted to explore the religious connection. I´ve seen the bridge many times and I want to explore this idea more. I’m not sure it´is finished yet.
You used mostly black and white on this project. Why?
It’s on purpose, but mostly because of the aesthetic purposes, not like a sort of symbolism to use black and white instead of colours. I just thought it might work better in this way.
You have another project called “Veils”. Can you tell us more about it.
It was connected to the corona times. It was 2019, the year of the virus. One of the only film festivals that opened was Venice International Film Festival and because of that I wanted to explore that festival with these kind of restrictions. You had to pass two security gates, one because of terrorism security and the other one for the body temperature check for covid.
I shot these inside the area of the festival. While there were huge debates in Italy, they were raging regarding the closure of theatres and any form of live performed spectacle, the success of this ‘casualties-free’ edition made it an emblem of both culture and resilience by showing the importance of cinema has in such a critical conditions, and in addition its ability to exist during these times.
You shoot in Italy and Estonia now, right.
I started in Italy, but since I’m here, I shoot in Estonia as well.
Do you see any differences when shooting?
Actually I think this place works really great, because in summer you have a lot of sun all the time and in winter, when the sun is out, it’s not in an annoying position, usually it’s out on the side, so you can do beautiful portraits and you have a good light. I think Tallinn is interesting when you think of a photographic side.
As far as it concerns people, I can see many differences, like I got assaulted in both places (nothing serious though), but maybe in Italy they like to be more nosy and they try to talk to you or they get angry when you take pictures. Here people are less interested in being photographed.
What concerns the environment, I think here works better for me, because I really like how the modern architecture blends well with the old part. In Italy we have a lot of beautiful buildings and whatever, but not all of them works very well on photos. If you have to build some geometry, it’s more difficult to get the shot in Italy, whereas here I feel like I can play a lot more with geometry.
How did you end up shooting in Estonia?
I´m studying cinematography at BFM (Baltic Film and Media School), and I liked street photography even before I moved here. So when I settled here, I just kept on doing this. It’s just been different ‒ the geometry, the weather, the sunlight. Just it took a little bit of accustomed to get used to the different environment, especially what concerns the shooting approach.
What do you think has been the most interesting place to shoot at?
I don’t think I can give a certain spot. Looking back on the whole process and all of the places that I have visited, it’s difficult to say what works better, because I was different at that time, I was pursuing different things, so the things that work better at that time are now different.
So I´m not sure, I think for now Estonia has been really interesting and maybe the best has been Venice so far.
Do you feel like there are enough shooting spots here?
Yes, not only in the old town, but I´ve been to Tartu and I found a lot of places that were interesting to take pictures. Then I recently discovered the freedom monument in Pirita, which is a nice place to shoot at. I think I´ve been to most of the places in Tallinn, but I also like to explore more parts of Kopli and Paljassaare.
Do you have something specific in mind when you hit the streets?
Depends how I am approaching it, because there have been times that I just go to a store and bring the camera with me and that’s it. Other times I am going out to take some photos and I want to have some specific shot. Depending on these approaches maybe the ones, that are more laid back, are not worth explaining, but the ones that are serious, I try to get the right light, explore the place, remember the places I walk by. Like some days before I´ve been to that place and I remember the light was good at that time, I go back with my camera and say OK, I´m going to take this picture, or I see someone interesting walk by. It’s a lot of research and waiting.
Sometimes it happens that I have all the beautiful scenes, a perfect shot in my mind is laid down there, and then I don’t have my camera with me and it feels miserable.
Do you have any favourite photographers that have inspired you?
Letizia Battaglia, Alex Webb and Tatsuo Suzuki.
You mostly play with light and shadows. Is it an intentional approach?
Yes it is. I work a lot with spot metering and I try to catch this kind of feeling, the aesthetic things. I try to figure out the environment and then focus on the lighting.
Candid or staged photography?
Well staged is not street photography in my opinion. So I prefer candid. These times it’s difficult to say what is staged and what is not. I guess if the picture looks nice, I´m fine with that. Maybe it’s a bit different from pure street photography, but at the same time I don’t judge it in a negative way. But candid is my way to go.
When I go out shooting I don’t do it this way (staged), it’s not my approach.
You use both black & white and colours.
I used to shoot more black and white, but now I’m switching more towards colours. I think it’s a more functional way of thinking. I can still make it black & white later if I feel like it. But I think the kind of style I do, I work a lot with colours as I have a lot of negative space, like shadows, I can exclude a lot of dirt from the pictures and focus on other elements. Having the colours makes it more difficult, but also more appealing.
Whenever I go out, I do all colours, but there are times when I go out and I might see some protest or event and I feel like OK, I can shoot black & white and then I just stick to it. I don’t rely on much of the post production process, I like to have all the stuff lined out at the spot. I even didn’t shoot in RAW for some time. Recently I changed my mind, but mostly I work with JPEG, because I don’t like to edit much.
So you don’t edit your photos at all?
I do like to play with the colour grading, but that’s not something I really do with my pictures. So I usually work with contrast, maybe if it’s out levelled, I just fix it. I do just the basic stuff, I think that’s all. The thing is get them good in camera first and then you can work with that.
How important do you find the technology and equipment in all of this?
I think that I rely on the fact that my camera is a Fujifilm, because it’s compact and there is not something that people can see a mile away. The shutter noise is also not that loud, so you can take a lot of pictures without anyone noticing.
I like the approach that this camera gives you. It kind of connects me with reportage photography, what was before digital times. It’s kind of interesting as an experience. However at the same time that’s not my case, but how one person feels towards the photography, it can be achieved with any camera, it doesn’t matter what brand it is.
Do you have any good tips for beginners?
Well reading the camera manual first of all is really important. Try to find your own set ups. Try to go for analog cameras and try to do the same kind of shot you would do with the digital camera.
Also be brave, just because sometimes it might seem scary. Even if somebody is very close to you and you find him/her interesting, try to take a photo, because it might be that they are not going to say anything, otherwise there’s always the possibility to apologise and delete the picture after, if they didn’t like it.
Did you have anything similar happening to you?
Yes, I was in Rome, he was a bus driver and he was about to leave the bus when he approached me. I actually wasn’t doing anything. I was thinking about it, but I didn’t take a picture, but he kept bothering me. So yes, this kind of stuff happens, but it’s mostly when people don’t want to be on camera, probably because there’s a reason behind it, I wonder.