ENG BELOW
Olli Jakonen on Soome-Eesti vahet kruiisiv noormees, kes jäädvustab tänavaelu nii siin kui sealpool lahte. Ta on leidnud oma stiili ja soomlasena armastab väga Eestis tänavafotograafiat harrastada.
Rääkisime Olliga sellest, kuidas ta tänavafotodeni jõudis, kuidas ta tänavatele fotokaameraga läheneb ja mida arvab Eesti tänavafotograafiast.
Kuidas ja millal sa enda jaoks tänavafotograafia avastasid?
Alustasin pildistamisega juba üsna noorelt, kuna mu isa oli fotograaf ja minu käsutuses on alati olnud kaamera ja olen saanud juhiseid selle kasutamiseks. Mõned reisipildid tegin juba 2013. ja 2014. aastal, kui käisin Pariisis ja Londonis. Need pildid olid juba üsna tänavafotograafia moodi, aga siis ma veel ei teadnud mis tänavafotograafia üldse on.
Ma ütleks, et alustasin sellega vahemikus 2018.-2019. aasta suvi, mis praeguseks on juba neli, viis aastat tagasi. Sel ajal ostsin ma hübdriidkaamera (Sony A7) ja kaks suumobjektiivi, millega siis pildistasin. Enamik mu tänavafotosid oli tollal tehtud 70-200mm F4 objektiiviga. Ütleksin, et ka 2018. aasta reis Peterburi ja Moskvasse oli minu jaoks pöördeline sündmus mõistmaks, kui põnev võib olla tänavafotograafia, kus on palju tegevust.
Mis tänavafotograafia sinu jaoks tähendab? Miks sa just tänaval pildistad?
Ma arvan, et see tähendab palju ja seda mitmel põhjusel. See on viis luua ühendust linnaga, kus ma elan või mida külastan, samuti võimalus proovida tehnikat ja kogeda seda varem tundmatul viisil. See on ühtlasi huvitav väljakutse: kuidas ära kasutada või jäädvustada erinevaid elemente või lühikesi hetki, mida linn pakub. Lisaks on sellel isiklik teraapiline element, see tähendab, et inimeste pildistamine on viis üle saada häbelikkusest või läheduse tundmisest võõraste suhtes, kes muidu oleksid lihtsalt kauged möödujad.
Kes või mis sind fotograafias enim mõjutanud on? On sul mingeid eeskujusid?
Mitmetelt mulle juba tuttavatelt fotograafidelt saadud inspiratsioon ja näited on mulle olnud ja on ka edaspidi hindamatu väärtusega selles osas, mida ma ise tahan teha ja mida ma lõpuks ka proovin.
Enamik inspiratsiooni leian Instagrami kaudu. Ilmselt ma ei jõuaks neid kõiki ära nimetada, aga eriti meeldib mulle julge ja kompleksne värvikasutus. Ma ütleks, et Josh Edgoose (@spicy.meatball) on normi kujundanud ja tutvustanud järjepidevat stiili värvikate ja naljakate piltide näol, mida olen proovinud jäljendada.
Harry Gruyaert on samuti suureks inspiratsiooniks oma värvide ja kontrastide kasutamisega. Greg Girardi fotod (mis pole tehniliselt tänavafotograafia, pigem dokumentaalfotograafia linnakeskkonnas) on põnevad, ilusad ja ausad. Muidugi armastan ka Alex Webbi töid.
Kui tihti tänavale pildistama jõuad?
Siis, kui mul on vaba aega ja on vaimustav ilm. Suvel ma käin kuskil 1-2 korda nädalas pildistamas, vahel ka rohkem. Isegi, kui mul pole palju aega, et seda teha, ei tunne ma kunagi, et teeksin seda liiga sageli. See on alati lõbus, isegi kui ma lõpptulemust teistele ei näita.
Kuidas sattusid soomlasena Eestit pildistama ja miks just Eestis pildistad?
Ma kolisin Tallinnasse 2021. aasta jaanuaris doktorantuuri tõttu. Alguses oli just tänavafotograafia viis, kuidas mõista uut kohta, kus elama asusin. Inimtihedust ja intensiivsust arvesse võttes oli siin selleks paremad tingimused võrreldes mu kodulinna Turuga Soomes.
Soomlasena Eestis tunnen ma Tallinna inimestega kasulikku distantsi, mis võimaldab mul läheneda tänavafotograafiale teisiti kui soomlasena Soomes. Mulle meeldib Eestis pildistada mitmel põhjusel, kuid huvitav on näha siin ka märke nõukogude ajast kõrvuti tänapäevasega.
Näed sa ka mingeid erinevusi pildistades Tallinnas või Helsingis? Kuidas läheb tänavafotograafial Soomes, kuidas Eestis?
Nagu ma varem mainisin, siis justkui kõrvalseisjana on mul lihtsam siin Eestis pildistada. Mis puutub teistesse põhjustesse, siis arvan, et Soomes on mul olnud rohkem vastasseisu inimestega, keda ma pildistan või kes arvavad, et ma neid pildistan. Varasema vestluse põhjal, mis ma Tallinnas resideeruva fotograafi Martti Lepmetsaga pidasime, mõistavad nii soomlased kui ka eestlased vahel sinu üle kohut, aga eestlased teevad seda vaikselt. Muidu arvan, et Tallinnas on huvitavamaid keskkondi, mis võivad vahel oma olemust olla veidi „karmid”, näiteks nagu Linnahall.
Tänavafotograafia puhul ma eelistan pigem elemente ja kohti, mis poleks liiga korrapärased ja puhtad. Üks erinevus on kindlasti see, et Tallinna kesklinn on ligipääsetav jalutades, samas kui Helsingis pead tegema teadliku valiku piirkonnast, kus tahad pildistada ja siis sinna sõitma. Mulle meeldib samas see fakt, et Helsingil on oma metroosüsteem, see on klassikaline ja alati huvitav linlik keskkond.
Mis puudutab tänavafoto skeenet nendes kahes linnas, siis mõlemal läheb hästi, mida on mul rõõm näha.
Kuidas sa tänavatele lähened, kas otsid pigem põnevaid karaktereid kui valgust ja varje?
Ma arvan, et mulle sobib peaaegu kõik, aga eriti ma otsin huvitavaid värvikombinatsioone, erinevate elementide kõrvutamist ja kompositsooni, kus mitu inimest ühes kaadris on. Pärast seda kui ostsin ja hakkasin kasutama 28mm objektiivi, olen hakanud jäädvustama rohkem inimeste gruppe, et püüda nende vahelist interaktsiooni.
Kui sa oled inimestele väga lähedal lainurkobjektiiviga, saad püüda väga huvitavaid näoilmeid, pilke ja liikumist. Ma tihti teen pilte rahvasummas liikudes piisavalt kiire säriajaga. Minu jaoks on 28mm objektiiv samal ajal väljakutseid esitav, kui ka rahuldust pakkuv fookuskaugus tänavafotograafias. Ühtlasi kasutan ka 55mm objektiivi palju.
Pildistad tihti ka alt üles vaates ja üsna lähedalt. Kuidas inimesed sellele reageerivad?
Kui vähegi võimalik, püüan pildistada nii, et inimesed pole sellest teadlikud ega ole kaamerast mõjutatud. Kunagi näitasin paari aasta taguseid pilte oma sõbrale ning ta nimetas mu stiili tagasihoidlikuks. See pani mind selle üle järele mõtlema ja proovida subjektile lähemale jõuda. Üldiselt on inimesed üsna ükskõiksed, ei pane sind tähele või unustavad pildistamishetke üsna kiiresti. Üleüldiselt on oluline enda jaoks selgeks teha, mida sa oma fotodelt tahad ja mida mitte, ning austama inimesi vastavalt sellele, isegi kui avalikud kohad võimaldavad teisi dokumenteerida.
Muidugi on veel palju õppida selles osas, et mida teha kui pildistan tänaval või kuidas reageerida, kui inimesed sinu poole selles osas pöörduvad. Eelmise aasta sügisesel fotojalutuskäigul pildistasin ma ühte prantslannat, kes must mööda jalutas ja ta tuli kohe jahmunult minu juurde. Me pidasime maha vestluse, kus ma püüdsin selgitada, mida ma teen ja mille jaoks. Ta kartis, et mõni kriminaal teda jälitab ja ütles mulle, et tal on olnud varasemalt sarnaseid kogemusi ja ta oli hirmul, et see juhtub uuesti. Mind ärritas see, et ta ei mõistnud minu kui fotograafi häid kavatsusi. Samas aga ta kuulas mu kannatlikult ära, kui ma püüdsid selgitada mis tänavafotograafia on. Ta teadis isegi Cartier-Bressoni ja vestluse lõpuks me läksime eri teed nii, et talle hakkas tänavafotograafia huvi pakkuma. See oli minu jaoks oluline õppetund, kuidas õppida olema kannatlikum ja kuidas sellistes olukordades toime tulla. Näiteks üks kindel viis seda teha, mida ma olen mõelnud ka varem, on printida väike märkmikulaadne toode enda tänavafotodega, et näidata millega tegu.
Jagad Instagramis tihti põnevaid fotoseeriad. Kuidas need sünnivad ja kuidas sa need kokku paned?
Need on üldiselt kokku pandud ühepäevaselt jalutuskäigult. Ma üritan neid paigutada nii, et pildid üksteist täiendaksid ja sisaldaks tasakaalu erinevat tüüpi piltide osas, nt nagu lähikaadrid ja kaugemad võtted.
Hiljuti olen ma rohkem postitanud üksikkaadreid, et püüda neid lahutada kindlast ajahetkest (näiteks ühest päevast) ja nad võiksid kujutada midagi enamat. Siiski arvan endiselt, et mõlemad, nii üksikkaadritel kui seeriatel on oluline koht selles, mida teistele näitan.
Kui palju sa järeltöötlusele panustad?
Kuigi ma seda naudin, ütlen ikka, et liiga palju aega. Samas ma tunnen, et minu töötlemine võib endiselt olla pisut segane, siis katse-eksituse meetodil õppides muutub see aeglaselt loogilisemaks. Ma püüan saavutada piisavalt ühtset stiili ohverdamata unikaalseid elemente, mida igal fotol on pakkuda.
Kas saaksid ühe oma pildi saamise lugu jagada.
Ikka, siin on üks foto, kus ema on oma lapsega Turu linnas jõe jääres. Tegin selle 2020. aastal Yashica Electro 35 GSN-i filmikaameraga, kasutasin 45 mm objektiivi ja Fuji C200 filmi. Ma usun, et see oli mu elus teine filmirull, mille täis pildistasin, ja ilmselt esimene tänavafoto filmil, millega ma rahule jäin.
Ma tahtsin võtta maksimumi sellest filmirullist, millele pildistasin, nii et tahtsin inimesi pildistades olla julgem. Filmile pildistamine annab tihti mõningase julguse, sest ma arvan, et inimesed on selles osas rohkem aktsepteerivad ja huvitatud filmifotograafiast digifotoajastul.
Ma lähenesin grupile, kus jõe ääres oli ligi 4-5 inimest ja küsisin lapse emalt, et kas ma võiksin neist pilti teha. Ta oli nõus ja algajana läks mul veidi aega manuaalselt fokusseerimisega. Naine vaatas siis teistele grupiliikmetele otsa, samal ajal kui laps võttis professionaalse dramaatilise poosi. Ma tänasin neid võimaluse eest neid pildistada ja liikusin kiirelt edasi.
Ma arvan, et nende varjud ja see puu või põõsa vari andis sellele minu jaoks viimase lihvi. Lõpuks see tulemus meenutas mulle dokumentaalseid tänavafotosid filmil, mida olin mujal näinud ja jäin sellega seega väga rahule.
Vaata Olli pilte ka Instagramist.
Olli Jakonen is a guy, who cruises between Finland to Estonia and captures streetlife here and other side of the sea. He has found his style in photography and as a finn he loves shooting street in Estonia.
We talked with Olli about how he found street photography, who he approaches it and what he thinks about street photography in Estonia.
How and when did you discover street photography?
I have been photographing since I was quite young as my father is a photographer and I’ve always had a camera at my disposal as well as guidance on how to use it. Some travel photos I took in 2013 and 2014 on trips to Paris and London were quite street photograph-ish but back then I didn’t know what street photography was. I would say I started getting into street photography between 2018 and the summer of 2019, which at the time of writing was four-five years ago.
Back then I bought a Sony mirrorless camera (Sony A7) as well as two zoom lenses that I started out with. Many of my street photographs in the beginning were with a 70-200 F4 lens. I would say also a trip to St. Petersburg and Moscow in 2018 was a pivotal event for realizing how exciting street photography with lots of action all around can be.
What does street photography mean to you? Why do you shoot on streets?
I think many things and for many reasons. It is a way of connecting with the cities I am living in or visiting as well as a technique to try to experience them in a previously unfamiliar way. It is also an interesting challenge: how to make use of or capture the elements or brief moments that the cities offer. There is also a personal therapeutic element in that photographing people is a way of overcoming shyness or feeling closeness to strangers around me that would otherwise just be socially distant passers-by.
Who or what has influenced you the most in photography? Do you have any favourites?
Inspiration and examples by many photographers I know have been and continue to be invaluable in steering what I aspire to do myself and what I end up attempting. Most of my inspirations I have discovered through Instagram. While I can’t mention them all here, I especially love bold and complex use of colour. I would say Josh Edgoose (@spicy.meatball) set the standard and introduced a consistent style of colourful and funny photos that I have tried to emulate. Harry Gruyaert is a great inspiration in his use of colour and contrast. Greg Girard’s work (of which not all is technically speaking street photography but urban documentary photography) is exciting, beautiful and honest. I also love Alex Webb.
How often do you get to shoot on street?
Whenever I have free time and there is an inspiring weather. During summers I do it maybe 1-2 times a week, sometimes more. Even if I have lots of time to do it, I never feel like I am doing it too often. It is always fun, even if I don’t end up posting the results.
How did a finn ended up shooting streets in Estonia and why exactly do you shoot here?
I moved to Tallinn in January 2021 for a PhD program. In the beginning street photography was a way to make sense of the new place I am living in. In terms of density of people and busyness it was also an upgrade from my hometown Turku in Finland.
As a Finn in Estonia, I feel a useful distance to the people here in Tallinn that allows me to approach street photography differently than I did when I was a Finn in Finland. I like to shoot in Estonia for many reasons but it is also interesting to see elements of the Soviet past alongside the present day.
Do you see any differences shooting in Tallinn or in Helsinki? What do you think, how is street photography scene doing in Finland and how are things in here, in Estonia?
As I mentioned before, being at least somewhat of an outsider makes it a bit easier to shoot here in Estonia. As for other reasons, I think I have had some more confrontations by people I photograph or people thinking they are photographed in Finland than in Estonia. Based on a chat with a fellow Tallinn photographer Martti Lepmets, perhaps both Finns and Estonians sometimes judge you but Estonians do it quietly.
Otherwise, I think Tallinn has more interesting environments that can sometimes be a bit rugged, Linnahall as an example. For street photography, I prefer things and environments to not be too neat and tidy. One difference is that in Tallinn the city center is accessible simply by walking whereas in Helsinki you have to make a conscious decision about the area in which you will shoot and travel there. I do like the fact that Helsinki has a metro system, it is a classic and an always interesting urban environment. In terms of the street photo scene in the two cities, I think both are doing quite well which I am happy to see.
How do you approach while shooting on street, do you search for interesting characters or you search for light and shadows?
I think almost anything goes for me but I especially look for interesting colour combinations. juxtapositions and compositions of multiple people in one frame. After buying and starting to use a 28mm lens more I started to photograph more groups of people to try to get a feeling of interaction between the people in the photos. When you are up close with people with a wide angle lens, you can catch interesting facial expressions, glances and movements. I often take photos while moving through a crowd with a sufficiently fast shutter speed. For me personally, 28mm is at the same time the most challenging but potentially rewarding focal length in street photography. I also use 55mm a lot.
You often take photos from a low angle and quite close. How people react to that?
Whenever I can, I try to take candid shots where people are unaware and unaffected by the camera. When I was showing some shots from a photo walk some years ago to a friend of mine, she called my style shy. That made me reflect on that and try to get closer to subjects. Generally speaking people are quite indifferent, don’t notice it or probably forget the moment of photography quite quickly. Overall, it is important to make it clear for yourself what you want and do not want from your photos and to respect people accordingly, even if public places allow you to document others.
There is still a lot to learn about how to explain what you are doing when taking street photos or how to react when people do come up to you. During a photowalk last autumn I took a photo of a French tourist woman walking past and they came up after me startled. We had a conversation where I tried to explain what I was doing and for what reasons. She was scared of some criminals following her and told me she had had some experiences like that recently and was scared that it would happened again. I was frustrated about her not understanding my good intentions as a photographer. However, she listened patiently as I tried to explain what street photography was. She knew Cartier-Bresson and at the end of the conversation we parted ways with her interested in street photography. That was an important lesson for me about learning to be more patient and how to try to deal with those situations. One concrete way I have been planning is to print a small notebook with my street photos to also show what it is about.
You share quite interesting photo series on Instagram. How do they happen and how do you usually put them together?
They are usually picked from a single photo walk on one day. I try to arrange them so that photos complement each other and to include a balance of different kinds of shots, close-ups and more distant ones.
Recently, I have started posting more single photos to try to detach them from a singular point in time (such as one day) so that they could represent something more. However, I still think both single photos and series have an important place on what I present to others.
How much do you invest in editing?
While I enjoy it, I would say too much. I feel my editing can still be a bit scrambled but it’s slowly getting more coherent as I am learning through trial and error. I am aiming for a sufficiently coherent style without sacrificing the unique elements that each photograph has to offer.
Can you share a story of how one of your picture got taken.
Absolutely! I included a photo with a mother and a baby taken in the Turku riverside. This photo was shot on Fuji C200 film and with a Yashica Electro 35 GSN camera with a 45mm lens in 2020. I believe it is from the second roll of film I ever shot and was maybe the first street photograph on film that I was very happy with. I wanted to make the best of the roll I was shooting so I wanted to be more courageous about photographing people. Shooting on film often gives a different kind of confidence because I think people might be more accepting and interested on film photography in the digital photography age.
I approached a group of about 4-5 people by the riverside and asked the mother if I could take a photo of her and the baby. She agreed and – being a beginner – I took my time manually focusing. She was looking at the other people in the group while the baby took a professional dramatic pose. I thanked her for the opportunity and quickly moved on. I think their shadows and the shadow of a tree or a bush are the finishing touches for me. The result resembled documentary street photos on film I had seen elsewhere and was very happy with it.
Check Olli´s work also from Instragram.