Soomest pärit ja Eestis resideeriv fotograaf Sanna Larmola armastab igapäevaelu lihtsaid momente ja tavalisi inimesi pildistada. Palju reisinuna on ta lemmik pildistamispaigaks siiski kodulinn Tallinn.
Kuidas ta tänavafotograafiani jõudis ning mida ta arvab Eesti tänavatel pildistamisest, selgubki järgnevast intervjuust.
Kuidas jõudsid tänavafotograafiani? Miks sa just tänavatel pildistad?
Alustasin kümme aastat tagasi. Elasin siis Inglismaa loodeosas, kui läksime koos abikaasaga rongiga reisile Kesk-Euroopasse, et käia ära festivalil Prantsusmaal ning külastada sõpru Belgias ja Saksamaal. Ma tahtsin jäädvustada neid uusi kohti, mida olin kogemas, aga ma ei saanud võtta kaasa fotokaamerat ja mitut objektiivi, kuna meie pagas pidi olema võimalikult kerge. Seega võtsingi ainult ühe suure käekoti, mis oli minuga sellel kuuajasel reisil kaasas. Märkasin aga selle reisi jooksul, et mu telefonil on üsna korralik kaamera, seega tegin sellega mõned katsetused manuaalse must-valge sätetega. Kuna mul ei olnud muud valikut, siis proovisin nii pildistada. Kui me reisilt lõpuks koju jõudsime, tegin ma tehtud piltidest väikse veebipõhise näituse ”Aeg, mida polnud” (”The Time that was not”) ja sain väga head tagasisidet. Olin meeldivalt üllatunud. Hakkasin pärast seda kaamerat alati kaasas kandma.
Mida tänavafotograafia sinu jaoks tähendab?
See on tavaliste inimeste igapäevaelu dokumenteerimine erinevates kohtades. Viimase kümne aasta jooksul olen ma reisinud ja töötanud Euroopas ning pildistanud tänavaid kõikjal, kus olen olnud. Ma olen avastanud, et isegi kui erinevates riikides on kultuur ja kohalikud kombed teistsugused, on inimesed üsna sarnased. Neil on omad lootused ja hirmud, nad armastavad, söövad, magavad ja elavad. Ükskõik kuidas, aga lõpptulemus täidab samu põhieesmärke. See on minu jaoks väga lohutav mõte.
Kust leiad pildistamiseks inspiratsiooni?
Suurim inspiratsioon tuleb sellistest olukordadest, kus ma näen ja kogen midagi esimest korda. See on hetk, mil tunnen ennast elus. Esmamulje saab tekkida ainult üks kord, kuid tihti on selles hetkes midagi põnevat ja unikaalset. Sellepärast ma ka reisin nii tihti kui saan ning nüüd alati koos fotokaameraga. Kui ma aga kodulinnas Tallinnas pildistan, siis püüan leida uusi naabruskondi, teid ja vaatenurki, et jätkuvalt olla inspireeritud.
Kas Sul on lemmik fotograaf või konkreetne foto, kes/mis on sind enim mõjutanud?
Henri Cartier-Bresson. Tema kogu elutöö on hiilgav. Ta pildistas Leica 35 mm kaameraga ja kasutas alati 50 mm objektiivi. Tal oli kannatlikkust, et oodata ära see ”otsustav hetk” ehk täpne aeg, mil objektid ”ärkavad ellu” ja moodustavad kompositsiooni. Ta lõi emotsionaalse sideme oma pildistatavate subjektide vahel, et näidata neid ja nende maailma täpselt sellistena nagu nad on, sellele ise hinnangut andmata.
Kui veel mõningaid nimetada, siis Josef Koudelka, Saul Leiter, Caj Bremer, Vivian Maier ja vaimukas New Yorgi ööelu dokumentalist Roxanne Lowit.
Mis on see, mida otsid või loodad leida, kui lähed kaameraga tänavale?
Tavaliselt mul kindlat pildistamisobjekti pole. Ma ei tee mingisuguseid plaane. Ma tunnen, et minu ülesanne on dokumenteerida elu nii nagu see on. Ma astun välja ja hakkan kaamera käes kõndima. Ühtlasi on mul kaamera kaasas, kui ma lähen poodi või sõbraga kohtuma, sest kunagi ei või teada millal see perfektne hetk pildistamiseks juhtub ja tahan olla selleks valmis.
Kas Eestis tänavaid pildistades on mingeid erisusi võrreldes näiteks Soomega, kus sa pärit oled?
Eestis on palju vanaemasid. Mul pole õrna aimugi, kus Soome vanad daamid on. Võib-olla oleme nad peitnud vanadekodusse ja neil puudub vajadus avalikes kohtades käia. Tegelikult mul ei ole palju kogemust Soomes tänavafoto pildistamisega, kuna ma kolisin sealt ära enne, kui ma aktiivselt tänavatel pildistama hakkasin. Nüüd aga, kui ma olen aastakümneid Soomest eemal olnud, peaksin ma ehk kaameraga seda vaatama kui uut ja ebatavalist kohta.
Mis on su lemmik koht pildistamiseks ja miks?
Tallinn. Mind inspireerib tavaliste inimeste igapäevaelu ja kohad ning situatsioonid, kus midagi on justkui teisiti. Kui ma Tallinna tänavatel käin, tajun ma sadade ja tuhandete aastate pikkust ajalugu oma jalge all. Kontrast ida ja lääne, vana ja uue, uhke ja sünge vahel tekitab dokumenteerimiseks äärmiselt põneva, pidevalt muutuva ja inspireeriva õhkkonna. Lisaks kuna Tallinn ei saa kunagi päris valmis ja kõik, mida me näeme on liikuvas protsessis, siis loob see fotol pinget.
Kas Sul on mõni hea nipp või soovitus, kuidas saada paremaks tänavafotograafiks?
„Kui su fotod pole piisavalt head, pole sa piisavalt lähedal,“ on öelnud Magnum fotode asutajaliige ja sõjafotograaf Robert Capa. Minu arvates on see suurepärane mõte. Kõige põnevam on minu jaoks see, kui ma näen tänavafotot, kus fotograaf on stseeni keskel, mitte ei pildista kaugelt 300mm objektiiviga, mis tekitab justkui tunde, et keegi jälgib stseeni väljastpoolt. Mina tavaliselt saan paremaid tulemusi, kui astun paar sammu lähemale pildistatavale, seega olen ise suumobjektiiv.
Soovitan teil hoida silmad avatud ja sulanduda massi. Proovi mõelda paar sekundit ette. Mis võib nüüd juhtuma hakata? Kaamera peab alati valmis olema. Alati võta kaasa varuakusid. Kõige olulisem on aga kanda mugavaid jalanõusid ja ärge unustage tarbida piisavalt vett.
Mis tehnikat sa tänavafotograafias kasutad?
Ma ei ole väga tehnika inimene. Minu jaoks hea foto moodustab idee ja kompositsioon, tehnika sealjuures on teisejärguline. Ma pildistan kõigega, mis kätte satub, vahel peegelkaamera või kompaktkaamera, teinekord nutitelefon või filmikaamera. Mulle meeldib filmikaamera aeglane tööprotsess. Mõnikümmend aastat digitaalfotovaldkonnas olnuna leidsin ma nüüd enda jaoks tagasi tee analoogfotograafia juurde ja ma kavatsen pimikus taas tööle hakata.
Palun vali üks enda tänavafoto ja ava lugu selle taga.
Olin ühelt kohtumiselt koju minemas, ootasin Hobujaama peatuses trammi, kui äkki nägin ühte vanadaami teisel pool teed trammis. Päike paistis talle täpselt ilusti peale. Mulle meeldivad need momendid, kus sa viivuks saad pilgu heita kellegi ellu ja mõelda, kes nad on, kust nad tulevad, kuhu lähevad, mida nad mõtlevad. Alles pärast foto tegemist nägin, kuidas teised kõrvalolijad seda olustikku toetasid.
How did you find street photography for yourself? Why do you shoot streets?
It started ten years ago. I was living in North West United Kingdom and we (me and my husband and partner in arts Kivi) went on a journey by train through central Europe, to visit a festival in France and friends in Belgium and Germany. I wanted to document the new places I was about to experience but I couldn’t take a camera and several lenses with me because we needed to travel extremely light. I only had a large handbag with me during the one month journey. I noticed my mobile phone had quite a decent camera, so I did some tests by turning it to manual B&W mode and because I really had no other choice, I decided to it give it a chance. When we got back home I had a small online exhibition “The Time That Was Not” and got a really good response. I was hooked. I started to carry a camera with me all the time.
What does street photography mean to you?
It is documenting the everyday life of ordinary people in different places. During the last ten years, I have traveled and worked around Europe and shot the streets of all the places where I have been in. I have discovered that even if the cultures and local habits are different in different countries and cities, people everywhere are basically the same. They have hopes and fears, they love, eat, sleep, live. Whatever the ways, the end result serves the same basic purposes. That is a very comforting thought to me.
Where do you usually find inspiration for shooting?
The biggest inspiration for me comes from situations when I see and experience something for the very first time. That is the moment when I feel wide awake. First impressions can only happen once but often there is something interesting and unique in those moments. That is why I travel as often as I can, and nowadays always with a camera. And when I shoot the streets in my home town Tallinn I try to find new neighborhoods, routes, and angles to keep being inspired.
Do you have a favourite photographer or a certain image that has an influence on you?
Henri Cartier-Bresson. His entire life work is just brilliant. He shot with a Leica 35mm always using a 50mm lens. He had the patience to wait for “the decisive moment”, the exact moment when the elements in real life come together, and composition forms. He made an emotional connection with his subjects to show their world and them exactly as there are, never judging.
Josef Koudelka, Saul Leiter, Caj Bremer, Vivian Maier and the witty documentarist of New York City night life Roxanne Lowit to name a few.
When you hit the streets, what is the thing that you are searching for or hoping to find? How do you usually approach streets?
I usually don’t have any specific subject. I don’t plan anything. I feel my job is to document life as it is. I just step outside and start walking with a camera in my hand. I also have a camera with me when I am going to a shop for groceries, or to meet a friend. You never know when that perfect moment happens and then you want to be ready.
How did you find street photography in Estonia? Do you find any differences in shooting street in Finland or in Estonia?
Estonia has a lot of grannies! I have no idea where the elderly ladies in Finland are! Maybe we have hidden them inside Senior Homes, without any need to go out in public places. Actually, I don’t have a lot of experience in street photography in Finland because I moved away from there before I became active in shooting streets. But now that I’ve been away from Finland for more than a decade, I could perhaps start looking at it as a new and novel place, with a camera.
What is your favourite place or City to shoot in? Why?
Tallinn. I am inspired by the everyday life of ordinary people and places and situations where something is “slightly off”. When I walk the streets of Tallinn, I can sense the hundreds and thousands of years of history beneath my feet. The contrast between the east and the west, the old and the new, posh and grimy create an extremely fascinating and constantly changing inspiring surrounding for documenting life. Also, because Tallinn is never ready and finished, whatever we see has always an ongoing process that gives its own tension to photos.
Do you have any good tips for how to become better street photographer?
“If your photos aren’t good enough, you are not close enough”, said the founding member of Magnum Photos, War Photographer Robert Capa. I think he made an excellent point. I find it most interesting when I see street photography where the photographer is in the middle of “the scene”. Not shooting with a 300mm lens from the distance, which gives the feeling of someone observing from the outside. I usually have better results when I just take a few steps closer, I become the zoom lens myself.
Keep your eyes open, blend into the crowd. Try to think a couple of seconds into the future; what will happen next? Have a camera ALWAYS ready. Have a spare battery always ready. Oh, and most importantly, wear comfortable shoes and don’t get dehydrated.
What equipment do you usually use, when you shoot on street?
I’m not a very technical person. A good photograph to me is about the idea and the composition, the technical issues are secondary. I use anything at hand; sometimes digital SLR, a digital pocket camera, a smartphone, or a film camera. I like the slow process of working with film. After a couple of decades of mainly working in digital, I have found myself slowly turning back to analog and I am planning to start working in a darkroom again.
Can you please share a story behind one of your picture, please.
I was on my way home from a meeting and I was waiting for a tram at Hobujaama when I saw an elderly lady on a tram on the opposite side of the tracks. The sunlight picked her up beautifully. I like these moments when you briefly have a glimpse into someone’s life and start to wonder who they are, where they are coming from, where they are going, what are they thinking. Only after taking the photo did I see how well the other characters supported the theme.