Nii palju kui leidub inimesi, jagub arvamusi, mis täpselt on või peaks endast kujutama tänavafotograafia. Osad leiavad, et tänavafotograafia näidaku ainult ilusaid inimesi ja ilusat elu. Teised jällegi usuvad, et tänavafotograafia eesmärk on peegeldada reaalset elu, sealhulgas neid, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Ühed pelgavad liiga lähedalt loata tehtud portreesid, teised on neist vaimustunud.
Tänavafotograafia tekitab palju kõneainet ja isegi vaidlusi, sest kui fotograaf on tabanud olukorda, milles peitus võimalus rääkida reaalsust moonutav lugu, saab fotol kujutatud inimene hoopis tegelaseks fotograafi jutustuses. Fotograaf läheneb loominguliselt stseenile, milles on lõputult mänguruumi pildiloo jutustamiseks.
Tänavafotograafia erineb dokumentalistikast, kuna selles pole oluline fakti kajastamine, vaid kõnekate piltide tegemine avalikus ruumis, mida oleks huvitav vaadata. Sellisel juhul pole tegemist enam fotoga konkreetsest isikust, aga sageli toob see kaasa pahameelt tänavafotograafide vastu. Samas aga võib tänavafotograafia olla aja möödudes oluline ajalooline dokument, mis peegeldab maailma pildi tegemise hetkel. Tänavafotod on maailma ajalukku jätnud olulist informatsiooni, mida uudisfotod endas tihti ei talleta: tavaliste inimeste igapäevaelu ja tegemisi.
Kuna tänavafotograafia olemuse üle võiks arutleda tundide viisi, saab allpool erinevate nägemustega tutvuda ja justkui šokolaadikarbist endale lemmikud palad välja valida. Kindlasti on neid stiile rohkemgi, kuid loo autorid otsustasid osad kategooriad kokku koondada:
Dokumentalistlik
Dokumentalistlikus tänavafotograafias jäädvustatakse üldiselt maailma sellisena, nagu see on, kuid enamasti loomingulisemalt, väikse vimkaga või ühiskonnakriitiliselt. Üheks tuntumaks dokumentalistlikuks tänavafotograafiks on Martin Parr, kelle värviküllased keel-põses huumoriga pildid on võitnud paljude südame. Samuti armastas krutskeid täis pilte teha Elliott Erwitt.
Sotsiaalne dokumentalistika
Fotograafia alaliik, mis oma olemuselt jäädvustab ajastupilti koos oma rõõmu ja valuga. See fotograafia alaliik on oma olemuselt palju laiem kui tänavafotograafia, kuid neil on olemas ka ühisosa. Ajaloost kõige mõjusam näide on Dorothea Lange, kelle pildid muutsid Ameerika ajalugu. Kuid tema paljud fotod eraldi vaadatuna sobituks väga hästi tänavafotograafia alla.
Märkamatult jäädvustatud tänavaportree
Märkamatult jäädvustatud portreed võimaldavad fotograafil tabada inimest “maskita” olekus, täpselt sellisena nagu ta on, mistõttu fotograaf pildistab subjektile teadmatult, et tabada ehedaid emotsioone. Selliseid pilte armastas teha Vivian Maier.
Dokumentalistlik portree
Dokumentalistlikus portrees on fotograaf subjektilt luba küsinud ja tihti kaasneb pildistamisega ka väike vestlus, mille käigus saab fotograaf pildistatavast rohkem teada. Mõnikord pildistatakse kõigepealt pilt, misjärel küsitakse luba ja lugu ja mõnikord jällegi küsitakse enne pildistamist luba. Üks tuntumaid dokumentalistlike tänavaportreede fotograafe on Brandon Stanton, kes on ülimalt populaarse “Humans of New York” blogi autor. Samuti on tuntud Youtube kanal “Soft White Underbelly”, mille autoriks on Mark Laita, kes kutsub fotosessioonile elu hammasrataste vahele jäänud inimesi, keda intervjueerides toimub meeldejääv fotosessioon.
Agressiivne portree
Agressiivne portree nõuab tänavafotograafilt palju julgust, sest sellele stiilile on iseloomulik subjektile kaamera ja mõnikord ka välklambiga sõna otseses mõttes näkku jalutamine, millega võib kaasneda ka subjekti provotseerimine. Selle stiili kuulsaimaks harrastajaks oli minevikus ameeriklane Bruce Gilden, kes viimasel ajal pildistab rohkem dokumentalistliku portreed nagu Mark Laita.
Esteetiliselt ilus
Maalilised võtted ilusa hoone taustal jalutavast siluetist. Romantilised fotod inimeste varjudest. Kõik on nii sümmeetriline, minimalistlik ja lausa nauding vaadata! Seda stiili võiks nimetada ka “postkaardi-fotograafiaks”. Enamasti võidavad sellised fotod kõige rohkem poolehoidu. Selliseid kauneid pilte teeb näiteks India tänavafotograaf Dimpy Bhalotia, kes on Instagramis ülimalt populaarne. Vanameistritest võiks välja tuua näiteks Henri-Cartier Bressoni unustamatud fotod. Samuti võlus Saul Leiter oma kunstiga paljusid üle maailma. Vanameistrite loomingu hulgas leidub kauneid “postkaardi” pilte kuna ajastule omaselt tähtsustati kompositsiooni reegleid väga. Kuna fotograafiat loetakse nooreks kunstivormiks, on loomulik, et selle leiutamisel kasutati pildi tegemisel maalikunstile omast lähenemist. Tänapäeva tänavafotograafia on muutunud rohkem snapshotlikule pildistamisele sarnaseks. Põhjus võib peituda selles, et fotograafia on kättesaadav kõigile, kuid kõigil pole vajalikke teadmisi loomingulise foto loomiseks.
Vaikelu
Vaikelu elementidega tänavafotograafia keskendub tänaval leiduvatele objektidele, esemetele või stseenidele, mis on mõjutatud inimtegevusest. Vaikelu elementidega tänavafotograafia võimaldab fotograafil huvitavast perspektiivist läbi esmapilgul tavalise või isegi mõttetuna tunduvate objektide näidata inimtegevuse mõju ühiskonnale. Vaikelu piltidel nähtav ei pruugi alati olla kõige esteetiliselt ilusam, kuid näiteks tänaval asetsev prügi võib kaunis valguses ja vaikelule omaselt saada esteetilise vormi ja jutustada põnevat lugu. Ei tohiks unustada, et vaikelu elementidega tänavafotoraafia ei tähenda näiteks üles pildistatud tänavakunsti või ise paika sätitud kompositsiooni, vaid säilima peaks tänavafotograafiale omased elemendid nagu spontaansus.
Linnamaastik
Linnamaastiku tänavafotograafia eesmärk on kujutada linnaelust mõjutatud stseene ja detaile, mis annavad aimu linna atmosfäärist, iseloomust ja inimtegevuse jälgedest. Fotograaf võib kasutada erinevaid kompositsioonilisi tehnikaid, valguse ja värvi manipuleerimist ning perspektiivi valikuid, et luua haaravaid kaadreid linnakeskkonnast ning näidata erilisi hetki, mis võivad esmapilgul tunduda tavapärase või suisa inetuna, ebakonventsionaalsest vaatevinklist.
Nii palju kui on tänavafotograafe ja tänavafotograafia fänne, jagub erinevaid nägemusi tänavafotograafiast, sest tänavafotograafid püüavad hetke intuitiivselt ja iga fotograafi intuitsioon on erinev. Tänavafotograafia ei tähenda alati imeilusat pilti ja ei pruugi vaatajas alati positiivseid emotsioone tekitada, kuid ka ebamugavast fotost võib midagi uut ja huvitavat nii enda, fotograafi, kui ka maailma kohta avastada.
Viited:
https://www.dostreetphotography.com/blog/types-and-styles
Loe rohkem tänavafotograafia klassikutest: https://eestitanavafoto.ee/tanavafotograafia-klassikud/
Koostasid: Airi Leon ja Greta Sauter