Kus ja millal TF kui eraldiseisev fotožanr alguse sai? Kui keegi teab, siis oleksin väga tänulik, kui sa mind ka valgustaks.
Mina oma uurimustega jõudsin sellisele järelduseni, et see žanr on pigem tagantjärgi tekkinud ehk siis meile tuntud eeskujud juba ammuilma pildistasid vaevamata oma pead, millise žanriga on tegu. Sellised nimed nagu Henri Cartier-Bresson (HCB), Garry Winogrand, Elliott Erwitt, William Klein, Diane Arbus, Robert Frank, Lisette Model ja mitmeid Euroopas tegutsevaid fotograafid, ei vaevanud oma pead, millise žanriga tegu on. Hiljem, kus nende pilte on selle žanri alla liigitatud, pigem ei meeldinud neile. Nad ei pidanud ennast tänavafotograafideks ja see tundub ka loogiline, sest nad pildistasid enda loomelisuse väljendamiseks ning hiljem juurde kleebitud silt tundub isegi kohatu. Nad armastasid pildistada ennast ümbritsevat elu, püüda piltide ehedaid kordumatuid hetk, mis peegeldavad inimlikust ja inimeste argist elu. See on viis uurida ja mõista maailma.
Paljudel fotograafidel on see olnud ka viis enese maandamiseks, mitte eesmärk omaette. Kuna enamus fotograafe tegeles igapäevaselt ka fototööga, siis see oli võimalus teha midagi, mis oli neile oluline. Kunagi jäi mul kuskil silma HCB kommentaar, kus ta ei soovinud, et tema loomingut nimetatakse fotokunstiks ja see, et teda nimetati tänavafotograafiks. Samuti ei meeldinud G. Winograndile, et teda nimetati tänavafotograafiks, ta palus ennast kutsuda lihtsalt fotograafiks. Ta lihtsalt jäädvustas elu ja see ongi kõik. Kuna aga nad tegid seda kõike nii mõjusalt, ei saanud see juhtumata jääda ja nii seda pildistamise viisi hakati rohkelt jäljendama ja harrastama. Ma arvan, et üks hetk tekkis lihtsalt vajadus sellele anda nimi ja nii see žanr sündis.
Lisaks on kindlasti tänavafotograafiažanri kujunemise loos oluline roll ajaloolistel põhjustel. Fotograafia leiutamisega saadi üsna pea aru, et see on suurepärane viis dokumenteerimaks elu. Inimesed ja nende igapäevane eluviis pakkus huvi paljudele. Näiteks Inglismaal ilmus 1876-77 ajakiri Street Life in London, mille pildimaterjali põhjal anti hiljem ka välja raamat. Selline ajalehe veergudel piltide näitamine oli omane ka teistele riikidele, näiteks töötas ka Lisette Model ajalehe juures, kus tema ülesanne oli jäädvustada New Yorki tänavaelu.
Huvitav on aga Prantsusmaal tekkinud esimese maailmasõja järgse fotorühmituse lugu, mis on väga tugeva jälje jätnud meile teada ja tuntud klassikalise tänavafotograafia tekkele. Nende stiili nimetati social fantastic of the street. Tegu oli romantilise/poeetilise stiiliga, mis rohkem omane maalikunstile. Sellest kujunes välja väga korrektselt komponeeritud ja läbimõeldud pildikeel, mis meile tuttav HCB, Willy Ronis, Robert Doisneau loomingust.
Samas oli aga Ameerikas kujunemas hoopis teistsugune stiil, mis rohkem tänapäevasele fotograafiale omane. Hetke tabamused, mis ei ole alati kompositsiooniliselt nii võrd korrektsed ning tehniline külg võib mõnegi Euroopa fotograafi pead vangutama panna. Täna me nimetame seda kõike klassikaks ja seda kindlasti õigustatult, sest nende erinevate fotograafide loomingulise tegevuse tulemusel on kujunenud ka tänapäevane tänavafotograafia.
Veel mõned huvitavad faktid klassikutelt
William Klein tõi tänavafoto reegli – close up. Ta pildistas inimesi tavapäratult laia objektiiviga ning tihti juhtus ka, et tema kaadris ei olnud selle ajale kohast kompositsiooni. Tema pildid olid pigem sünged ja toored, mis omakorda mõjusid väga ausalt. Tema loomingust leiab palju portreesid ja pilte mis on saadud just inimestega suheldes. Elliot Erwitt leiab, et pildi puhul on sisu olulisem kui vorm. Inimesi pildistades meeldis talle nende tähelepanu saada ning selleks kandis ta taskus jalgratta pasunat, see aitas ka inimestega paremini kontakti saada.
Lisette Model armastas aga rohkelt oma pilte lõigata ja sellega inimesi lähemale tuua. Tema piltidel kujutatud inimesed olid pigem iluideaalide vastandid, talle ei meeldinud jäädvustada n-ö ilusaid inimesi vaid tegelikku elu.
Robert Franki looming oli samuti oma ajastule liiga julge ja ootamatu, kuid täna on tegemist puhta klassikaga.
Seega kokkuvõttes võin öelda, et mina nimetaks klassikuteks neid, kes on aidanud kaasa tänapäevasele tänavafotograafia žanri arengule ning täna meie jaoks ehmatavalt mannetute piltide autorid võivad samuti üks hetk juba olla tulevaste põlvkondade jaoks klassikud.