Sinan Çakmak on fotograaf, keda saab kirjeldada mitme rahvuse kaudu. Ta esitleb oma pilte showcase’idel, näitustel ja blogides ning väljendab end tihti kolme riiki, Türgit, Taanit ja Eestit pildistades.
Ta ise kirjeldab end järgmiselt: “Mõtlen taani, kirjutan türgi keeles ja tõlgin seda inglise keelde ning kuulan eesti keeles”.
Millal hakkasid fotograafiaga tegelema ja mis sellele tõuke andis?
Alustasin üsna noorelt, olin u 13-aastane. Mu isa tegeles sel ajal fotograafiaga, seega oli mul ka ligipääs fotokaameratele. Algselt pildistasin loodust, kuna see huvitas mind. Üks hetk see aga ammendus ja mu pildistamisstiil liikus teises suunas. Hakkasin siis rohkem inimesi ja linnamelu pildistama.
Mul on Taani-Türgi sugemed, ema on taanlane ja isa türklane. Kasvasin üles Türgis ja pidin seal otsustama, mida elukutsena teha soovin. Peamiselt huvitas mind fotograafia ning kuna sellega ka juba tegelesin, otsustasin 1998. aastal minna Taani kommertsfotograafiat õppima. Valisin selle eriala, kuna see võimaldas õppida enamikke fotožanreid tundma.
Ülikoolis õpetati mind mitmes fotožanris töötama. Sain proovida nii foto tehnilist kui kommertsilikku poolt. Toona käisin juba ka tööl, tegin dokumentaalfotosid mitmele Türgi ajakirjale.
Kuidas jõudsid dokumentaalfotograafiani?
See sai alguse ühest fotoalasest tööotsast. Türgis käib üldjuhul kõik tutvuste kaudu, aga kuna teadsin tollal juba mõnda fotograafi, kes ajakirjanduse heaks töötasid, tutvustati mind ka toimetustele. Kõige paremini sain löögile siis, kui mul oli piltide kaudu lugu rääkida.
Esimest korda pildistasin artikli jaoks Viikingi laeva, mille ehitas soomlane. Laeva tiim seilas mööda Euroopat ning jõudsid siis Türki. Seal sain ma võimaluse nendega tutvust teha ja nädala koos laeval veeta. Tegin nendest pilte ja kirjutasin.
Viikingi laeva fotod keskendusid enamasti Türgi reisile ja laevakaptenile, aga oli ka tagasivaade sellest, kuidas nad selle reisi teoks tegid. Tegin pilte vaid nende reisi ühest osast, mis ulatus Istanbulist Türgi idarannikuni.
Saatsin fotoloo Türgi pardaajakirjale Skylife, mis oli minu arvates hea ajakiri ja tollal kõige laiema levikuga. Sel ajal tuli materjalid saata postiga ning mäletan, et enne veel helistasin ja küsisin neilt kas nad on ikka sellest huvitatud. Minu üllatuseks nad tahtsid, et pildid neile saadaksin. Ajakirja toimetusele meeldis, kuidas olin viikingeid kajastanud ja seega sai sellest minu esimene töö dokumentaalfotograafina.
Hiljem, kui ma toimetuses inimesi juba tundma õppisin, pakkusin fotolugudeks välja ideid. Ajakirjanduses käib aga töö vastupidi – lugu peab enne valmis tegema ja siis saab seda trüki jaoks välja käija. Kui see siis toimetusele meeldis, siis seda ajakirjas kasutati.
Mida jälgid tänaval pildistades?
Põhimõtteliselt kõike. Muidugi otsin erinevad kujundeid, värve jms, aga minu jaoks on isegi olulisem, et pildil midagi toimuks. Mulle meeldib, kui pilt annab edasi mingisugust meeleolu. Kõik see loob fotol atmosfääri. Selle loob nt teatud värvide kasutamine, kindla aja jäädvustamine päevast või valguse kasutamine kindlal viisil. Mitmekesisus on see, mis on pildil oluline, eriti just 12 foto seeria puhul. Samuti on väga tähtis, kus ja kuidas seda mitmekesisust kasutad. See võib tähendada seda, et pilt erineb selle poolest, kui lähedal subjektile oled ning mis kellaajal pildistad. Mina lähtun nendest juhtnööridest, kui panen seeriat kokku, et aru saada kas see moodustab terviku. Kui seerias pole mitmekesist valikut, pole see ka tervikuna tasakaalus. Vahel töötan selliselt, et harjutan ka tehnilist poolt. Näiteks pildistan vastu valgust, mida ma üldjuhul üldse ei tee, kuna kasutan enamasti värve.
Kuidas Eestisse jõudsite?
Minu naine on eestlane ja me tutvusime Taanis, kui ma seal fotograafiat õppisin. Külastasime juba siis mitmel korral Eestit. Nüüdeks on meil lapsed, kes eesti keelt räägivad ja elame siin.
Üks hetk pidime otsustama kuhu minna, kaalusime Taanit ja Londonit. Ma sain aga aru, et ainult fotograafiaga elatist teenida on raske. Isegi kui ma töötasin Austria agentuuri all, ei olnud see piisav teenistus ära elamiseks. Seega otsustasime perega tulla Eestisse, et lapsed saaksid parema hariduse ja naine leiaks kergemini tööd. Mina pidin kohale tulles jooskvalt vaatama kuidas minema hakkab. Nii me siia jõudsimegi.
Siia jõudes mõtlesin proovida midagi uut ja kuna mul oli ka teine hobi – rattad, siis otsustasin sellega tegeleda. Nüüdseks on mul Telliskivi loomelinnakus väike rattapood. Ma ei arvanud, et saan siin ka fotograafiaga tegeleda, aga veidi olen saanud siiski sellega tegeleda.
Miks otsustasid siinset elu jäädvustada?
Eesti on minu jaoks olnud nagu treeningväljak, kuna olen siin juba fotoõpingute vältel korduvalt käinud, kuna mu praegune kihlatu on eestlane. Ma lihtsalt uitasin siin ja tegin pilte nii, nagu mulle meeldib. Sel ajal ma alles töötasin välja oma fotoalast tööprotsessi ja -stiili. Pea iga päev jalutasin mitu tundi väljas, kuni ära väsisin.
Pildistamine seostubki minu jaoks rohkem treenimisega, andekusel on selles isegi väiksem osa. See tähendab, et pildistamine eeldab rohkem harjutamist ja töötamist. Võtsin selle jaoks aega ja sain mingisuguseid pilte. Samuti kulus mul nende töötlemisele ja välja valimisele palju tunde. Minu jaoks on just tähtis foto välja valimine, kohati on see isegi tähtsam kui pildi tegemine.
Töötasin pidevalt oma fotode kallal ja iga aasta tulin Eestisse aega veetma. Kui ma Türgi ajakirja Atlasesse neid pilte näitama läksin, siis neile see meeldis. Ma rääkisin neile pooleli olevast Eesti fotoloost, mille kallal võiksin edasi töötada. Pakkusin välja, et lähen tagasi, veedan Eestis kolm kuud ja teen selle lõpuni. Nad olid sellega nõus. Siiani on see ainus kord, mil ma põhikohaga Eestis pildistamisega tegelenud olen.
Kas sul oli selle tööga kindel eesmärk paigas? Mis see oli?
Jah, mul olid selles fotoseerias mõned lüngad. Mul oli küll palju tänavafotosid, aga need ei jälginud kindlat temaatikat. Eestisse tagasi tulles teadsin, mis pilte tahan kasutada, ehk mul oli olemas raamistik, aga ka puuduvad lülid, mis tegi kogu ülesande raskemaks.
Tavaliselt puuduvate lülide täitmisega võib aga juhtuda, et saad nõrga foto, mis teisi temaatiliselt ühendab. See oli mu suurim hirm, mistõttu oli just need kolm kuud, mil ma pidin põhikohaga siin töötama, väga rasked.
Eestis oli siis aeg, mil kõik väga drastiliselt muutus. Tänavatel oli näha rohkelt nõukogude mõjutusi, aga samas kerkisid uued kaubanduskeskused ja inimeste riietusstiil muutus väga kiiresti. Võtsin oma tööülesannet tõsiselt ja pidin selleks külastama ka teisi linnu, nt Tartut, Narvat, Kihnut, et tajuda neid kohti ja sealset igapäevaelu.
Minu arvates on igapäevaelu pildile jäädvustamine kõige olulisem. Alati on ju võimalik käia festivalidel ja leida inimesed rahvusriietes, aga inimesed ei kanna neid igapäevaselt. Erinevatel sündmustel käiakse ikka rahvusriietega ja see on inimestele oluline pikas perspektiivis, aga ma leian et seda peaks kandma minimaalselt. Niimoodi lähenedes saingi lüngad täidetud ja omal viisil fotoseeria valmis.
Kuidas sa inimestele lähenesid?
Ma tegin candid (fotožanr, kus jäädvustatu ei poseeri, on oma loomulikus olekus või tihtipeale ei märkagi, et temast foto tehti) stiilis fotosid. Ma siiani ei küsi enne luba, aga Eestis on seda pigem raske teha.
Mida ma aga teen, on pildistamine. Vahel ma otsin enne silmkontakti ja siis vaatan, kas ta selle kaudu annab loa. Mulle meeldib nii teada saada kas see neile sobib, aga väga tihti ei saadagi aru, et tegin pilti. Eriti kui ma olen pildistades inimestele väga lähedal, siis nad vaatavad ringi ega saa aru, mida või keda pildistan.
Kas saaksid lühidalt oma fotonäituse Eesti 2000 tausta selgitada?
See fotonäituse idee sai alguse siis, kui ma eelmine aasta Eestisse kolisin ja mitme kohaga, sh Dokfoto keskusega, ühendust võtsin. Rääkisin nendega ja
nad pakkusid Solarise keskuse näituse projektis osalemise võimalust.
Ma saatsin neile 2-3 erinevat fotot Eestist, Gezist jmt. Nemad olid huvitatud Eesti fotodest, mis on küll vanad, aga läksid näitusele.
Kas sa plaanid tulevikus veel midagi taolist teha?
Näitustel võib-olla tõesti osalen veel. Dokfoto keskus oli minu piltidest huvitatud ja kui neile sobib, siis tahaksin oma Gezi sarja eksponeerida, kuna suure tõenäosusega saab see taas päevakajaliseks teemaks. Kardan, et midagi halba võib Türgis juhtuda, mis võib alguse saada Gezist.
Samuti plaanin rohkem Eestis pildistada, aga praegu olen hõivatud muuga. Hiljuti avasin ju rattapoe, seega pildistamine peab praegu ootama. Võib-olla järgmisel talvel saan sellega rohkem tegeleda.
Mul on veel lõpetamata fotoprojekte, nt Türgi rannikualast. See on fotoseeria, kus ma näitan elu Türgi mererannikul. Selle mõte on näidata, et Vahemere rannik on mentaliteedi ning rahvusliku vaimu poolest teistest täiesti erinev. Ühtlasi tahan pildistada selle jaoks Istanbuli, kus Vahemeri ja Türgi kohtuvad, aga ka lahknevad.
Türgi rannikuala seerias lähtun tänavafotograafiast. Isegi kui see pole just kahtlemata tänaval tehtud, on see viis, kuidas need pildid omavahel seeriaks ühendan. Seega on nendel piltidel oma rütm, aga kuna see seeria on lõpetamata, siis on ka sellel lüngad. Mul on selle fotoseeria kohta üleüldine idee olemas, mida saab näidata just tänavapiltide kaudu. Tahaksin seda ka ühel päeval lõpetada, aga praegu peab see ootama, sest ma ei satu Türki, aga ilmselt juhtub see tulevikus. See on mu isiklik projekt, aga mul on veel mitu fotolugu ajakirjade jaoks.
Türgis Atlase ajakirjas töötades valisin ma üldjuhul lugusid nii, et saaksin ka oma projektide jaoks pildistada. Ehk kui ma valiksin loo, kus peaksin Vahemere või Musta Mere ääres ajakirja heaks töötama, siis oleks ideaalne, kui saaksin samal ajal enda projekti jaoks vähemalt ühe pildi.
Mis sind fotograafias enim motiveerib?
Ma pole väga loominguline inimene, selles mõttes, et ma ei saa midagi luua või ette kujutada enne selle valmimist. Ma pole selline fotograaf, kel midagi sellist meelel oleks.
Mulle meeldib teha kunsti, aga ma pole kunstnik. Ma pole selles suhtes loominguline, seega minu jaoks on fotograafia perfektne. Pildistades saan ma seda loomingulisust otsida. Kui ma otsin või leian midagi huvitavat, mis mulle tundub kunsti moodi, sobib see mulle.
Seega meeldib teatud piire panna ja sellest maksimumi võtta. Selleks on fotograafia ideaalne. Tegelikult arvan ka, et fotograafia näitab, et reaalne elu saab olla palju põnevam kui kujutletu.
Kas sul on mõni lemmikfotograaf, kes sind inspireerib?
Jah, kaks fotograafi on mu lemmikud, kes mind mõjutavad ja inspireerivad – Alex Webb ja Harry Gruyaert.
Alex Webbi on mul olnud õnn assisteerida ja meil on siiani head suhted. See sai alguse, kui ta tuli Istanbuli pildistama ja ma teda seal assisteerisin. Töötasin siis ajakirja Atlas toimetuses, kui ta fotolugu Istanbulis tegi. Me aga ei kohtunud Atlase, vaid tema naise kaudu, keda ma ka varasemalt mitmel korral assisteerisin. Seega enamik tema Instanbuli fotoseeriast sai tehtud minu assisteerimisel.
Teine lemmik on Harry Gruyaert, kes on belglane. Tema stiil on Webbile sarnane, aga tal on rohkem staatilisi fotosid, mis on aeglasema ja rahulikuma rütmiga. Näiteks võib tema fotosid näha raamatust “Morocco”. Ta on üks mu lemmikutest. Ühtlasi on ta päris hea Magnumi fotograaf ja mul on õnnestunud ka temaga mõned korrad suhelda.
Kuidas oli koos Alex Webbiga töötada?
See oli väga huvitav, kuna see oli mulle tõsine treening. Ta töötas metsikult palju. Näiteks helistas ta mulle, et saada hotelli fuajees kokku kella seitsmest hommikul. Kui ma õigeks ajaks kohale ilmusin, arvasin, et ta tuleb oma toast kohe alla, aga eksisin. Ta tuli väljast ja oli juba 2-3 tundi käinud kahtlastes naabruskondades pildistamas.
Webb võttis siis mu auto peale ja läksime veel teistesse kohtadesse pildistama, seda õhtuni välja. Siis ta oli nõus tegema paaritunnise pausi, aga üldjuhul tegime umbes pooletunniseid pause ja siis pildistasime kuni läks pimedaks. Siis läks ta jõusaali trenni tegema.
Ta tegi tõesti väga palju tööd, aga mul oli põnev näha kuidas ta töötab või käitub. Teisi pildistades küsis Webb luba ja eelistas olla mitte agressiivne, aga pigem n-ö ligitikkuv, kuna tegi üsna lähedalt inimestest pilte. See on aga pigem hea omadus. Tihtipeale inimesed ei saanud arugi, et neist pilte tehakse, sest ta oli nii lähedal. Samas ta võis olla inimestele peale käija, et nendest pilti saada. See oli väga huvitav lähenemisviis, mistõttu mulle temaga meeldis väga koos töötada.
Alex Webb´i loominguga saab tutuvuda Magnum Photos lehel
Kirjelda palun ühe oma foto saamislugu.
See foto on tehtud Austraalias Sidneis. See on näide kokkusattumuste heast juhtimisest.
Mulle meeldib Darling Harbouri sadama sild, kuna see on omamoodi sõlmpunkt – elav ja hõivatud Sydney linnaelanikest. Arhitektuur on seal aga üksluine, mitte eriti põnev, aga üsna tüüpiline selle ümbruskonnale. Samal ajal huvitasid mind moodi tulnud mustvalged triibud, mida paljud seal kandsid.
Sadama sillal kõndides kõik see nimetatu klappis. Nimelt nägin ma naist, kel oli mustvalge triibuline särk seljas ja lähedal ka teist naist, kel oli samas toonis kott. Seega ma kõndisin kiirelt nende poole, teades, et ma saan nendest üks-kaks kaadrit.
Mul õnnestus madalast võttenurgast saada neist naistest kaader. Õnnelik juhus oli sealjuures aga äkiline tuuleiil, mis puhus naise juukseid üles. See jättis ta pildil anonüümseks, mida ma alati fotodel eelistan. Lisaks sobisid need triibud taustaga just arhitektuuri tõttu.
Lõpuks jäi mul kaks fotot, see, mida teile jagan ja teine, kus triibuline kott oli rohkem diagonaalis. Ma eelistan aga esimest, kuna kott on teiste triipudega risti.
Intervjuu viis läbi ja pani kirja Andra Hamburg