Küsimusele “mis on tänavafotograafia?” ei leidu kahjuks ühte ja selget vastust. Mulle on seda küsimust samuti päris palju aastate jooksul esitatud, kuid kahjuks ei suuda ka mina seda lühidalt seletada. Oluline, mis siiski võiks meeles pidada on see, et mitte iga tänaval tehtud pilt ei ole veel tänavafotograafia. Eesti keelses Vikipeedias on kirja pandud järgnevalt:
“Tänavafotograafia peegeldab inimeste igapäevaelu linnakeskkonnas. Tänavafotograafide eesmärk on tabada kordumatuid hetki ja neid teistega jagada.”
Kuigi see on tõde, on siit kahjuks veel suur osa infot puudu. Aga las see hetkel jääb ning läheneme tänavafotograafia selgitamisele hoopis teise nurga alt ehk läbi pildi loomise reeglite või õigemini öeldes juhiste. Üks, mis kindel on see, et tänavafotograafia pilt kannab endas lugu ja hea loo kirjapanemiseks on vaja oskusi, sarnaselt sõnade ritta seadmisele.
Pildimaailmas on grammatika ja lauseehituse reeglite asemel kompositsiooni reeglid, mille abil pildistaja vaatajaga suhtleb. Õnneks pole kompositsioon jäikade reeglite kogum, vaid pigem juhised mõtlemiseks, kuidas oma pildile püütud lugu põnevamaks ja vaatajale arusaadavamaks teha.
Seega ei ole vaja muretseda, et sul puudub kaasasündinud kompositsiooni tunnetus, sest seda kõike on võimalik õppida ja treenida.
Johannes Itten Šveitsi päritolu maalikunstnik ja Bauhaus kunstikooli õpetaja ütles 1920 oma õpilastele: “Kui te suudate värve tundmata luua meistriteoseid, siis on teadmatus teie meetod. Kui te pole aga teadmatuse tõttu võimelised värvidega meistriteost looma, peaksite teadmist otsima.” Sama lugu on kompositsiooniga.
Tänavafotograafia on žanr, kus kompositsiooni reeglite tundmine teeb sinu elu lihtsamaks ja samas ka kindlasti palju huvitavamaks. Tänav on koht, kus toimub kompositsioonilises mõttes täielik kaos. Sigin-sagin, autod, inimesed, rattad – palju liikumist ning taustaks palju erinevaid detaile, mis kipuvad pildile liigset “müra” jätma. Kuidas üldse on võimalik sellises situatsioonis hakata reeglitele mõtlema? Usu mind, reeglid ei tekita sulle liigset pinget, vaid hoopis aitavad korrastada tänavapilti. Ilma nende abita, jõuavad vaatajani kaugelt tehtud tänava- ja linnavaated, mis oma olemuselt igavad või kuuluva mõne muu fotožanri alla, nagu nt arhitektuur või reisifoto.
Kõige lihtsam viis reeglite õppimiseks on seda teha koos praktikaga. Vali välja endale meelepärane reegel ning mine tänavale ja hakka pihta. Alustada võiks loomulikult lihtsamatest ning mis võiks olla veel lihtsam, kui kolmandiku reegel.
Kolmandiku reegel
Selle reegli kasutamisel väldi liigset müra, otsi huvitav taust või püüa kaadrisse inimesed nii, et sobituvad kolmandiku joontele. Seda reeglit on hea kasutada keskkonnaportree tegemiseks ehk siis inimene ja keskkond ning samuti annab see suurepärase võimaluse kasutada ära huvitavaid taustasi, mida leiad linnapildis.
Vaadates Skander Khlif fotosid märkame, et enamus tema pilte on ülesehitatud just kolmandiku reeglist lähtuvalt.
Raamid pildis
Kui kolmandiku reegel selge, lisa enda tööriistakasti järgmine abimees ning selleks võiks olla raamide kasutamine pildis. Usu mind, see on lõbu. Sinu ülesandeks on leida tänavapildis nii palju raame kui võimalik ja need pildile püüda. Raamideks võivad olla – bussiaknad, silla kaared, auk seinas või aias, kangialune või hoopis looduse poolt tekitatud kaar puude võrest. Pane tähele, siin on ka üks aga, nimelt raam hakkab tänavafotograafias toimima siis, kui sinna raami sisse õnnestub sul püüda midagi huvitavat.
Kui pildistamine seljataga, siis ära unusta kõige olulisemat osa ehk kodus arvutis oma pildid põhjalikult läbi käia ja analüüsida – mis on hästi ja mis võiks olla paremini. Ära häbene enda kompositsiooni hiljem arvutis korrigeerida, sest see on osa protsessist.
Kui treeningu tulemusel oled saanud mõne pildi, mis väärib ka teistega jagamist, siis jaga seda ka kindlasti Eesti Tänavafotograafia Facebook grupis.