Kuigi Eestis on tänavafotograafia alles laste kingades, märkab siiski üha enam huvitavat tänavafotograafiat meie endi tegijatelt.
Nii jäi Instagramis meile silma Martin, kes pildistab tänavatel nii kodumaal kui väljaspool. Selleks, et ka teised märkaksid Eesti tänavafotograafide loomingut, tutvustame ka edaspidi meie blogis Eesti tänavafotograafe.
Kuidas jõudsid fotograafiani?
Maal olles kandis vanaisa alati kaasas vana musta Minolta seebikarpi, millele ka käed külge panin. Seda ei saanud võtta küll tõsiseltvõetava fotograafiana, kuid mingi alge sai loodud. Esimesed katsetused fotograafia vallas tegin vist tegelikult gümnaasiumis, kui ostsin omale suvel teenitud raha eest Nikoni peegelkaamera.
Kuidas leidsid enda jaoks tänavafotograafia?
Mulle on alati meeldinud inimesi linnakeskkonnas vaadelda. Sellest on ilmselt ka tingitud mu erialavalik. Arhitektuur ja fotograafia astuvad kohati üpris sarnast jalga. Üks kujundab ruumi, teine jäädvustab seda. Arhitektuuriliselt on huvitav jälgida, kuidas isik kasutab temale ette antud ruumi ning nende ehedate emotsioonide jäädvustamine vist paelubki mind kõige rohkem tänavafotograafia juures.
Kust leiad pildistamiseks inspiratsiooni?
See on keeruline küsimus. Ilmselt inspireerib mind see, et kaameraga üle koduukse läve astudes ei tea kunagi millega sinna tagasi lähen. Tänavafotograafia puhul on minu arust ülimalt tähtis see, et oleksid elemendis sees. Seetõttu eelistan ka filmile pildistamist, kuna siis ei saa kohe näha kas kaader tuli välja või mitte.
Kas Sul on lemmik fotograaf või -foto, kes/mis on sind enim mõjutanud (võid lisada viitava lingi)?
Viimase aja lemmikuks on kujunenud kaks noort fotograafi. Üks neist on San Franciscos elav tänavafotograaf Jonathan Paragas (www.instagram.com/kingjvpes) ja teine New Yorgis elav, kuid Belgiast pärit Willem Verbeeck (www.instagram.com/willemverb). Kuulsatest fotograafidest meeldib mulle Vivian Maier (http://www.vivianmaier.com/).
Mis on see, mida otsid või loodad leida, kui lähed kaameraga tänavale?
Ehedat rikkumata emotsiooni ja huvitavaid karaktereid, mida linnakeskkonnaga kombineerides saaks jäädvustada.
Kas Sul on mõni hea nipp või soovitus, kuidas saada paremaks tänavafotograafiks?
Kui sulle on omane eestlaslik tagasihoidlikkus ja sa ei julge inimestelt otse küsida, kas tohid neid pildistada, siis hea viis kaader ikkagi kätte saada, on paigutada subjekt objektiivis kas paremale või vasakule kolmandikule. Sel juhul ei suuna sa objektiivi otse neile ning inimestel tekib tunne, et pildistad hoopis midagi muud.
Üldiselt soovitan julge olla ja huvitavatelt inimestelt viisakalt küsida, kas neid jäädvustada tohid. Selle tarbeks võiks kindlasti ka mingi visiitkaart või paber olla, kust nad võimalusel pilti hiljem näha saaksid.
Millist tehnikat kasutad, kui tänaval pildistad?
Peamiselt pildistan hetkel filmile. Viimasel ajal on igapäevaseks kaaslaseks Nikon FM2 filmikaamera koos 50mm f1.4 objektiiviga. Olenevalt tujust, pildistan ka Canoneti QL 25 ja Smena 8Miga. Aeg-ajalt on kaasas Nikon D750 täiskaader peegelkaamera ning püksitaskus on alati hea kaameraga mobiiltelefon.
Kuidas ja kus esitled enda tänavafotograafia loomingut?
Minu loomingut võib leida järgnevatelt lehekülgedelt:
www.instagram.com/martin_murusalu
www.instagram.com/eastblockphoto
Palun vali üks enda tänavafoto ja ava lugu selle taga.
“Ädala hommik” – pilt on jäädvustatud mu kodukoha bussipeatuses. Oli üks karge, kuid päikseküllane neljapäeva hommik. Valgus langes täpselt Kopli poolt mööda Sõle tänavat. Tavaliselt seisan sealses ootepaviljonis, kuid sel hommikul oli peatuses tavapärasest rohkem rahvast, seega ootasin selle taga. Mind paelus üks vanem naisterahvas, kes paviljoni pingil istus ning vaatas korduvalt Kopli poole, nii et päike valgustas ta nägu. Mul oli kaameras veel paar kaadrit jäänud ning vaatasin, et see valguse, varju ja peegelduse mäng võib üpris huvitav jääda.
